Kogu asjas on tunnistajaks üks härra Jüri Luik. Kuidas teie hindasite, kui kapo tuli teie juurde niisuguse tunnistajaga, kas te näiteks Google’i otsingut ei teinud tema tausta selgitamiseks?

Võin üldisemalt vastata, mis on kriminaalmenetluste probleem. Meil on need tunnistajad täpselt sellised, kes teavad võimalikest kuritegudest midagi. Ehk siis pahatihti tuleb välja see, et kui me räägime näiteks narkokuritegudest, siis kes teavad midagi narkokuritegudest? Teavad need, kes sellega kokku puutuvad. Loomulikult tunnistajate taust ja varasem tegevus mängib rolli, aga see ei tähenda, et nad ei pruugiks rääkida tõtt.

Kuulge, kui me räägime poliitkuritegevusest, siis see Luik nüüd küll väga suur poliitik pole, kes siis nagu narkomaan narkokuritegevusest teaks?

Nagu sealt määrusest välja tuleb, tema ütlused kajastavad ju seda tegevust, mis toimus. Tema teadis seda.

Ajakirjanduses tuleb allikate väiteid kontrollida sõltumatutelt. Kui ma loen seda määrust, siis pool sellest jutust – kriminaalmenetlust alustati 14. juunil 2011 – käib eelneva aja kohta ning on katmata muude tõenditega. Näiteks see, kus Luik räägib Jaanus Mutli juures teda vallanud emotsioonist, et mees olla justkui tundunud raha tahtvat. Või siis sellest, kus ta räägib, et Ester Tuiksoo olevat tahtnud, et ta valimistel hääli ostaks. See on sama hea kui fabritseeritud faabula.

Kui te loete seda määrust tähelepanelikult, siis hilisem kriminaalmenetlus oligi suunatud sellele, et leida sellele versioonile toetavaid tõendeid. Ja teised tõendid, nagu hiljem mainitud, seda ka kinnitasid. Olgu tunnistaja usaldusväärsus kellegi silmis suur või väike, siis kriminaalmenetluse käigus üritatakse seda kinnitada ka teiste alternatiivsete tõenditega, milleks menetlust läbi viiakse.
Kuid ma ei näe siin ühtegi kogutud tõendit, et Tuiksoo lähenes Luigele, nõudes häälte ostmist. Seda pole kinnitatud, küll aga kirja pandud määrusesse? Samuti tõendit „muljest”, mille jättis Mutli. Tõendid kinnitavad, et Mutlile pole midagi ette heita.
Aga sellepärast polegi Mutlile mingit kahtlustust esitatud.

Miks siis seda juttu korratakse, kui see jutt pole õige?

Kas te väidate, et see jutt pole õige? Punkt üks: tunnistaja on selliseid ütlusi andnud. Punkt kaks: tema välja käidud versiooni selle menetluse käigus ka kontrolliti, nagu määruses on kajastatud. Erinevad kohtumised ja vestlused ei põhine ainult tunnistaja ütlustel. Seda, mis on toimunud enne kriminaalmenetlust, ongi väga raske tuvastada. Paralleelselt ongi võimalik tõendeid koguda kriminaalmenetluse kestel.

Kui vaadata, mida te siis saite tõenditega tuvastada, on vaid see, et Toobal võttis kaks korda varjatud annetust Luigelt. Miks te siis ei sekkunud sellesse Keskerakonna peasekretäri tegevusse?

Käesoleval ajal varjatud annetuste vastuvõtmine pole kriminaliseeritud. Nagu ka määrusest on näha, et esmalt alustati menetlust altkäemaksukahtlusega. Hiljem, tõendite laekumisel jõudsime järeldusele, et kuna otseselt pole tõendeid selle kohta, et ametnikud oleksid oma pädevuse raames selle raha eest mingisuguseid otsuseid vastu võtnud, siis tollase kontseptsiooni kohaselt me käsitlesime seda mõjuvõimuga kauplemisena.

Mullu septembri lõpuks, kui tunnistaja Luigele anti Keskerakonna büroost kaks annetuse vastuvõtmise tšekki pluss Toobali kiri, kus ta teatas, et tal pole õigust ei Tallinna linna ega SA Tallinn 2011 nimel läbirääkimisi pidada, sai otsa igasugune kahtlus, ka mõjuvõimuga kauplemise osas. Mis oli ikkagi siis see konkreetne tõend, mis viis teid 6. jaanuaril läbiotsimiste korraldamiseni?

Põhjus oli väga lihtsalt selles, et karistusseadustiku mõttes, kui me räägime kas või mõjuvõimuga kauplemisest, on kuritegu lõpule viidud sellega, kui kokkulepped on sõlmitud. See, kas pärast lubadusi ka täidetakse, juriidilist rolli ei mängi. 

Aga seal polnud kuritegu?

Te küsisite ennist Jaanus Mutli kohta, kus ma ütlesin, et talle polnudki midagi ette heita.

Ma küsisin Toobali kohta ja te ise ütlesite, et varjatud annetuse võtmine pole kuritegu.

Ei ole tõepoolest kuritegu. Küll aga on karistusseadustikus selline kuritegu nagu mõjuvõimuga kauplemine. Ja sellest tõlgenduses, nagu ta oli varasemas kohtupraktikas välja kujunenud, me ka lähtusime. Ja läksime sellega edasi puhtalt selle veendumusega, et meie arvates oleks võinud selle asjaga ka kohtusse minna. Tegelikult selline seisukoht kehtis kuni aprilli lõpuni, kui sai selgeks, et mõjuvõimuga kauplemise paragrahvi tuleb sisustada teisiti kui senises kohtupraktikas.

Just tahtsin selleni jõuda. Te viitate, et riigikohus langetas uue otsuse mõjuvõimuga kauplemise kohta, mis tegi edasimineku võimatuks. Aga te teete avalikkusega nalja. Tsiteerin riigiprokurör Heili Sepa sõnu tema 14. jaanuaril Eesti Päevalehele antud intervjuust. „Mõjuvõimuga kauplemine peab olema ebaseaduslik. Seega tuleb välja otsida teatud seadusepügalad, mida mõjuvõimuga kaupleja on kauplemise käigus rikkunud.” Teie nimetatud riigikohtu interpretatsioon on identne prokurör Sepa varasema sõnastusega. Ma ei saa aru, kuidas te ei teadnud ikkagi enne, et mõjuvõimuga kauplemine peab olema ebaseaduslik.

Asi nii lihtne pole. See, et mõjuvõimuga kauplemine sisaldab sõna ebaseaduslik, oli kõigile teada ja senises praktikas, nii nagu ka Mati Eliste asjas, sisustati seda korruptsioonivastase seaduse kaudu.

Varasem kohtupraktika esimeses ja teises astmes luges sellised argumendid veenvaks. Alles riigikohtus öeldi, et nii ei saa teha. Ses suhtes pole Heili Sepa hinnang vale ja pole ka praegune väide vale. 

Teil neid lahendeid mõjuvõimuga kauplemise osas palju üles lugeda olnud?

Ei olnud. Oligi kohtus see sama Mati Eliste kriminaal-asi. Ja hetkeks, kui [Toobali ja Tuiksoo] asja alustati, oli seal olemas esimese astme lahend ja lähtusime toonastest tõlgendustest. On liiga lihtne arusaam, et kõik oli algusest peale selge ja esimese astme kohus lihtsalt tõlgendas valesti.

Kuid teie kui riigielu tähtsamaid asju menetlev asutus peate ju võtma neid riske arvesse. Küsima endalt, kas meil on piisavalt kohtupraktikat.

Aga kuidas see kohtupraktika siis tekib, kui need asjad kohtusse ei jõua?

See oli siis teadlik riski võtmine, et üritame riigikogu liikmetele mõjuvõimuga kauplemise külge pookida ja sellega tekitada kohtupraktikat?

Ei, see seisukoht pole päris õige. Õigusriigis on igal asutusel oma ülesanded, õigust mõistab kohus. Prokuratuur on kohustatud esitama süüdistust, kui peab süüdimõistvat kohtuotsust võimalikuks. Ei tohiks õigeks pidada seda, kui prokuratuur läheks kohtusse vaid sada protsenti garanteeritud juhul. Kindlasti oleks vale teha topeltstandardeid, kus linnavalitsuse inimese võiks anda kohtu alla väiksema tõenäosusega kui riigikogu liikmeid. Selles situatsioonis oli kohtupraktika nii väike, nagu ta oli, aga ta oli olemas. Ja ilma selliste argumentide ja süüdistusteta praktikat ka ei teki, kui prokuratuur pole valmis kohtusse minema.

Kas te olete Tuiksoo-Toobali kaasusest järeldusi teinud?

Me õppisime veel kord, et selline on tavapärane kriminaalprotsess. 


Et panete suure käraga asja püsti, riigikohus teeb oma otsuse, ja siis panete asja kinni?

Selliseid asju ei saa kunagi välistada, eriti Eesti puhul, kus õigussüsteem on suhteliselt noor. Karistusseadustikus on väga palju paragrahve, mille kohta riigikohus pole mitte midagi mitte kunagi öelnud. Ja kui me peaksime õppima seda siit, et selliste asjadega parem mitte tegeleda, sest riigikohus võib kellegi õigeks mõista, siis see pole prokuratuuri ülesanne õigusriigis.