TÄISMAHUS: Politseinikul tuvastati joove, mille tekitas valuvaigisti
„Ma mäletasin täpselt, et selle tõusu järel tuleb lauge laskumine ja seejärel vasakkurv,” meenutab Mirjam Männamaa. Oli 21. juuni ja kell näitas 14.31. Eesti esimene ja seni ainus naissoost motopolitseinik Mirjam on selleks ajaks juba kuus tundi tööpostil olnud. Tema tolle päeva ülesanne on julgestada Võrumaal Rõuges Ööbikuorus peetavaid jalgrattavõistlusi. Naiste sõit on veninud oodatust pikemaks ja väsinud sportlasi „tilgub” väikeste gruppide kaupa üle finišijoone.
Seejärel alanud meestevõistlus kulgeb samal 16 kilomeetri pikkusel ringil, mida Mirjam on sel päeval julgestajana läbinud seitse korda. Võistlusest käib juba viies ring ja peagrupp „neelab” ühe jooksiku alla. Mirjamile tähendab see, et peagrupp enam eraldi tema julgestust ei vaja, ja ta liigub kogu kolonni etteotsa, et anda võimalikele autodega vastu sõitjatele märku, et tagantpoolt tuleb suur grupp rattureid.
Ootamatu väliskurv
Mida ei tule, on aga pikk, lauge ja sirge laskumine. Selle asemel on vahetult pärast tõusuharja hoopis järsk kurv paremale, millele Mirjam 1000-kuupsentimeetrise töömahuga Kawasaki mootorrattaga reageerida ei suuda. Kuna ta on just möödunud ühest politseiautost, ei jõua ta veel tagasi õigesse teeäärde reastuda ja jõuab ootamatult väliskurvi. Kui sama politseiauto jõuab künka tippu, nähakse ees tolmupilve ja kraavi sõitnud Mirjamit. Kui teistele on see esimene suvepäev, siis Mirjami jaoks suvi selle minutiga ka lõpeb, sest see, mis edasi juhtub, on laitmatu teenistusega politseiniku jaoks võrreldav õudusunenäoga.
„Jõudsin veel mõelda, et nüüd on minek. Äralennu hetke ma enam ei mäleta ning esimene pilt on sellest, kui tõusin põllult püsti,” räägib Mirjam. „Esimene reaktsioon oli viha iseenda vastu, et milleks seda nüüd tarvis oli. Tundus, et tervisega on kõik korras, aga peamine mure oli ratta pärast.” Et tervisega tegelikult kõik sugugi korras ei ole, tuleb välja alles siis, kui Mirjam loodab ratta püsti tõsta ja teele tagasi lükata. „Kuidas sa tõstad, kui üks käsi on puruks ja ripub niisama. Pea käis ringi, istusin kraavi servale maha,” meenutab ta.
Kui kiirabiõde Eneli kolme minuti pärast appi jõuab, on Mirjam juba kokku varisemas. Veel neli minutit hiljem jõuab pärale võistluste kiirabi, kes annab talle ka esimese doosi valuvaigistit. Kuna võistlus kestab Mirjami õnnetusest hoolimata edasi ja tal ei tundu midagi eluohtlikku viga olevat, viib kiirabibrigaad Mirjami üheksa minuti pärast sündmuskohalt võistluskeskusse, kus ta antakse üle Võru kiirabile ja viiakse kohalikku haiglasse. Talle antakse valuvaigisteid ja võetakse kolm erinevat vereproovi: esimene üldine, teine politsei jaoks ja kolmas veregrupi määramiseks, sest viimase proovi ajal on selge, et sisemise verejooksu tõttu tuleb teha vereülekanne. Üldnarkoosi all reponeerib kirurg Egon Johanson Mirjami vasaku käe. Peale valutava käe ja alaselja kurdab avarii läbi elanud Mirjam, et tugevasti annab tunda ka kõht. Õnneks on arstil piisavalt nutti, ta kahtlustab sisemisi vigastusi ja Mirjam saadetakse kell 17.06 kompuutertomograafi.
Tulemus on hirmutav: Mirjamil diagnoositakse põrna- ja maksarebend ning sisemine verejooks. Järgneva ööpäeva jooksul saab Mirjam rohkem kui liitri vereülekandeid ja ühtekokku pumbatakse tema vereringesse rohkem kui kolm liitrit vedelikku. Kui põrn välja opereerida, tähendaks see suure tõenäosusega, et Mirjam ei saa enam kunagi mootorratta selga istuda, sest pole teada, kui hästi ta uusi võimalikke põrutusi taluks. Võrus otsustatakse, et seis on ülitõsine, ja Mirjam viiakse ettevaatuse mõttes regiooni suurimasse haiglasse, Tartu ülikooli kliinikumi. Sealsed arstid otsustavad riskida ja Mirjamit ei viida kohe operatsioonile. Ta jääb vaatluse alla ja järgmise nädala jooksul õnneks selgub, et operatsiooni polegi vaja. Kui Mirjam haiglast pääseb, sõidab politseiameti liikluse eriüksuse juht Tõnis Sulu ise talle Tartusse järele ja võtab oma auto peale.
Tundub, justkui saaks kõik korda, ja ehkki mitmeosaline randmeliigese luude murd ei luba Mirjamil kogu suve ratta selga istuda, on ta pääsenud kõige hullemast. Kuid siis jõuab kätte 11. juuli. Ta käib haiglas rutiinsel sidumisel ja sõidutatakse pärast seda Ädala tänavale korrakaitsepolitseiosakonda pabereid korda ajama. Samal hommikul on politsei korrakaitseosakonna liiklusbüroo juhi Alo Kirsimäe postkasti potsatanud täiesti ootamatu teade Lõuna prefektuurist: haiglas võetud proovid näitasid Mirjami veres alkoholi. Ta „kutsutakse kohvile” ja päritakse aru: milles on asi ja miks sellest varem juttu pole olnud? Teadupoolest suhtutakse politseis purjuspäi juhtimisse täiesti sallimatult: kõik sellega vahele jäänud vallandatakse. Ole sa kui tahes laitmatu karjääriga või asendamatu, aga erandeid ei tehta, silma kinni ei pigistata. „Küsimus oli õhus, et Mirjam tuleb lahti lasta. See oli tõsine teema,” nendib Tõnis Sulu, kes taas kord oli Mirjami ise haiglast sidumiselt politsei Ädala tänava majja sõidutanud. Veel pahaaimamatult. Mirjam saab šoki, teda valdab ühtaegu nii viha kui ka abitusetunne ja silmist voolavad pisarad.
Tööandja sai vastaspooleks
„Oma tööandja on ühe hetkega su vastaspool, kellele pead hakkama tõestama, et ekspertiisitulemused on valed. See oli väga raske,” meenutab Mirjam.
Tegelikult sõidutasid just Mirjami enda ülemused ta kohe Nõmmele tuntud liiklusjuristi Indrek Sirgi kontorisse. Sirk ja Mirjam on kauaaegsed sõbrad ning Sirk jätab muud tööd ja tõuseb kontorilaua tagant, et teha ehtsat detektiivitööd. Kuidas sai analüüs leida alkoholi, kui seda Mirjami organismis ei olnud? Sirk veedab järgmised kaks päeva Lõuna-Eestis, sõidab läbi täpselt sama raja, kus käis Mirjam – alates õnnetuspaigast kuni Võru haiglani ja TÜ kliinikumini. Ta küsitleb kõiki inimesi, kellega Mirjam pärast õnnetust kokku puutus.
Sirk tuvastab, et mõnetunnise ajavahemiku jooksul võeti Mirjamilt kokku kolm erinevat vereproovi, kuid joovet näitas neist vaid üks – see, mille tellis politsei. Miks saabus vereproovi vastus politseisse alles 11. juulil ehk 20 päeva pärast õnnetust?
Sirk sorib Mirjami haigusloos ja uurib läbi kõik paberid, mis on tema kohta haiglates koostatud. Ja avastabki, et Mirjamit Võru haiglast Tartu kliinikumi saates on õde kirjutanud haigusloo kokkuvõtte nurgale käsitsi ühe ravimi nime, mida mujal ei ole. Esialgu väheütleva nime ketonaal taga kurja juur peitubki. Tegemist on valuvaigistiga, mis sisaldab etanooli. Paberitest tuleb välja, et selle manustamise aeg ja politsei korralduse peale vereproovi võtmise aeg langevad täpselt sellesse ajavahemikku. Teisisõnu: samal ajal kui Mirjamile antakse parema käe randmel oleva kanüüli kaudu valuvaigistit, võetakse sama käe küünarvarrest vereproov, enne kui alkohol jõuab organismis hajuda. Tavaliselt tehakse selliseid protseduure küll eri kätel, ent kuna Mirjami vasak käsi oli täiesti puru, pole see võimalik.
Sirgi avastus on Mirjamile esimene lootusekiir, ent sellest üksi ei piisa. Sirk palub politsei sisejuurdluse tegijatel kaasata tema materjal juurdlusse ja seda arvestada. Kõik muud Mirjamilt võetud vereproovid on juba hävitatud. Küll aga on võimalik tellida kohtuekspertiisi instituudilt korduvanalüüs samast verest ja lasta seekord otsida ka ketonaali jälgi. Kui need on olemas, leiab Sirgi teooria ametlikku kinnitust. Mirjamile tähendab see taas kannatust ja närveerimist.
Esimene lootusekiir
Kui tulemused lõpuks saabuvad, võib Mirjam rõõmustada. Tema veres oli tõesti alkoholi sisaldavat valuvaigistit, mille toimeaine on ketoprofeen. Augustikuu viimastel päevadel lõpetab politsei oma sisejuurdluse: Mirjam on ametlikult süüst vaba. Arvestades tema üleelamisi ja saadud vigastusi, lõpetatakse avarii kohta algatatud väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Mirjami karjäär on päästetud ja ta võib jälle julgelt kolleegidele silma vaadata.
„Jah, ma olin ise süüdi, et õnnetuse põhjustasin. See oli täiesti omast lollusest ja selle vastu pole ma kunagi vaielnud. Ja just selle rumaluse tõttu tõmbasin endale kaela ka kõik ülejäänud jamad,” ütleb Mirjam viimase kahe ja poole kuu sündmuste kokkuvõtteks Laitse rallipargis, kus tema kolleegid on igasügisesel mootorrattaõppusel. Ehkki ta ise on veel haiguslehel ega saa mootorratta selga istuda, eelistab ta olla omade keskel ja aidata kaasa, niipalju kui vähegi võimalik – kas või tsikleid tankides, kui vaja. Pealegi on vähestel jagada nii väärtuslikke ja elust enesest saadud kogemusi kui Mirjamil. Kindlustus otsustas tema Kawasaki ratta maha kanda. Uus ratas on juba olemas ja seda värvitakse parajasti politsei värvi – sinivalgeks. Järgmise aasta kevadel istub Mirjam uuesti mootorratta selga ja tõenäoliselt kohtuvad paljud selle loo lugejad Mirjamiga maanteel.
Vaadake ette.
KUIDAS SEE JUHTUS
21. juuni
kell 14.31 – juhtub liiklusõnnetus.
14.34 – sündmuskohale jõuab kiirabiõde Eneli. Joobetunnuseid Mirjamil pole.
14.38 – sündmuskohale jõuab võistluse kiirabi ja Mirjamile antakse valuvaigistit Pethidine.
14.47 – kiirabibrigaad lahkub.
15.06 – Võru kiirabi väljasõidukorraldus
15.13 – Võru kiirabi jõuab kohale.
15.20 – sõit Võru haiglasse
15.35 – Võru haiglas võetakse vereproov, ent etanoolisisaldust ei määrata.
15.48 – röntgen randmest
16.00 – manustatakse 100 mg ketonaali.
16.00 – Võetakse vereproov, mida nõuab politsei.
16.15 – politsei jõuab Võru haiglasse.
16.30–17.00 – tehakse üldnarkoos ja dr Johanson reponeerib käe. Pärast operatsiooni võetakse uus vereproov, et määrata veregrupp.
17.06 – kompuutertomograafiga tuvastatakse maksa- ja põrnarebend ning sisemine verejooks.
17.45 – uus röntgen vasaku käe randmest
18.05 – Võru kiirabi saab korralduse sõita Tartusse.
18.07 – kolmanda vereproovi vastus, etanooli ei määrata ja proovi ei säilitata
18.12 – väljasõit Võru haiglast
19.00 – TÜ kliinikumi saabumine
19.13 – kliinikumis võetud esimese vereproovi tulemuste järgi veres etanooli ei ole.
11. juuli
Lõuna prefektuuri saabunud vastuse järgi on Mirjami verest leitud 0,23 mg alkoholi.
