TÄISMAHUS: Prof. Saar: poliitiline korruptsioon peab olema kriminaliseeritud
Tartu ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saar, millise mulje jätab teile riigikogu liikme Marko Pomerantsi juhtum, kus ta üritas väidetavalt mõjutada Toila uut koalitsiooni mitte umbusaldama praegust vallavanemat, ähvardades, et muidu võib vald jääda toetuseta?
Ma ei taha konkreetsete inimeste kohta midagi öelda. See pole inimeste tasemel probleem, et kellegi peale näpuga näidata ja kellegi peale mitte. Seega – ma ei tahaks rääkida sellest üksikjuhtumist, minu arvates on see poliitilise kultuuri probleem.
Peate silmas poliitilist korruptsiooni?
Jah, olete täiesti õigel teel. Küsimus on poliitilise korruptsiooni sisus. Meil on väga selgelt paika pandud, et parteiliste huvide eelistamises ei saa olla korruptsiooni sisu. Mina ütlen, et saab, sest poliitilised erakonnad on inimeste ühendused ja esindavad grupi inimeste huvisid. See, et nad saavad riigi tasemel ka poliitilisi otsuseid teha, ei muuda asja olemust.
Parteiliste ja riiklike huvide segiajamine on minu hinnangul täiesti selge korruptsioon.
Mulle tundub, et meil see vahetegemine puudub.
Jah, vahetegemise praktika sisuliselt puudub ja meie praegusesse poliitilisse kultuuri on sedalaadi korruptsioon justkui iseenesestmõistetavalt sisse kirjutatud. Me oleme nagu mingi postkommunistlik riik – partei, valitsus ja ühiskond on samad ja võitlevad sama asja eest. Tegelikult on aga partei grupp inimesi ja partei huvide eelistamine on sigaduse tipp.
Samasugused asjad toimuvad ju ka Tallinnas ja mulle tundub, et tegelikult üle Eesti. Ikka ja jälle on kusagil uudis, et see või teine vallavanem vahetas parteid. Viimase juhtumi valguses võib aimata, et seda tehakse ka sunniviisil – muidu jääb sinu vald toetusest ilma.
Jah, Tallinna linnapea pole ainus patune. Ka teie poolt viidatud näited on ilmselt ainult üksikjuhtumid, pinnavirvendused, mis mingisugustel ajaoludel välja tulevad. Tegelikult on see praktika, tavapärane meie praegusesse poliitilisse kultuuri mahutatud käitumisviis, millel ei ole lääneliku poliitilise kultuuriga mingisugust pistmist. Läänes pannakse sellise asja eest vangi.
Mis te sellega mõtlete?
Väljend oli piltlik. Korruptsioon on valgekraede kuritegevus ja neid pannakse üldse harva vangi. Mõte oli selles, et poliitik, kes on saanud juurdepääsu riiklikele, avalikele ressurssidele ja hakkab neid parteilistes huvides kasutama, on korruptant. Ka riiklike finantshoobade kasutamine sundparteistamiseks pole mitte tühine maitsevääratus, vaid ehtne korruptsioon. Sellega kindlustatakse enda võimupositsiooni ja pannakse need poliitilised jõud, kes pole hetkel võimul, halvemasse olukorda. Tüüpiline avalike ressursside kasutamine isikliku kasu saamiseks.
Ehk tuleks siin siis karistusseadustikku täiendada?
Loomulikult peaks selline käitumisviis olema kriminaliseeritud ja ma olen kindel, et demokraatlikes lääneriikides see enamasti ka nii on. Aga küsimus ei ole konkreetsetes kuriteo koosseisudes. Küsimus on poliitilistes kokkulepetes, kuhumaani ja mida üldse aktsepteeritakse ja mida mitte. See, kuidas pärast karistusseadustikus need koosseisud konkreetselt paika pannakse, tuleneb sellest. Mitte vastupidi. Kui poliitiline korruptsioon on poliitilises kultuuris endiselt sees, kuid samal ajal täiendatakse karistusseadustikku, ei muutu ikka midagi.
Seega jõuame taas poliitikute eetikakoodeksini?
Just nimelt. Ja mitte nii, et see eetikakoodeks oleks mingi paber, kust lihtsalt näpuga järge ajada. Ent seda koostades tuleb jõuda konsensusele, mis ikkagi mahub lubatud käitumise alla ja mis mitte. Kui sinnani on jõutud, siis on see väga suur samm edasi. Aga praegu ei oska kapo ega prokuratuur siin loomulikult midagi peale hakata, kui üks pool ütleb, et mõjutati, ja teine pool ütleb, et päris nii see ikka polnud. Probleem on ikkagi meie poliitilises kultuuris ja see teeb murelikuks. Aga kui sellistel teemadel rohkem kirjutada, siis ehk liigub asi paremuse poole, et see nii enesestmõistetav ikkagi poleks.
