TÄISMAHUS: Raivo Aeg: Dressen pole esimene kapokas, keda FSB noolinud on
••Aleksei Dresseni advokaat Brigitta Mõttus ütles, et Dresseni puhul pole tegemist inimesega, kes oleks sihilikult võtnud eesmärgiks Eesti riik reeta, vaid mitme asja kokkulangemine viis lõpuks sellise kuriteo toimepanemiseni. Kuid millised olid teie hinnangul siiski Dresseni lõplikud motiivid? Kui FSB Dressenile 1998. aastal lähenes, oli ta ju kapos kõrgel kohal – politseidirektor. Mis siis teda niimoodi mõjutada võis, et ta 2001. aastal lõplikule reeturiteele läks: rahaline kasu, isiklikud ambitsioonid, pettumus karjääris?
Kõik nimetatud motiivid toimisid koosmõjus ja olulisim neist oli raha. Päris puhtakujuliselt üht motiivi ilma teisteta esinebki väga harva. Segamotiivi puhul võivad eri asjaolud mõjuda eri aegadel erineva tugevusega. Mingil ajal on olulisem üks faktor, mingil teine. Tõepoolest, kui vaadata tema ametikohti, siis kuni 2001. aastani ei ole põhjust rääkida tagasilöökidest. Aga ambitsioonid on ju ka inimestel erinevad. See, mis objektiivselt on töötaja võimetekohane rakendamine ja tunnustamine, võib talle endale tunduda teenimatu varju jäämisena, eriti kui keegi oskuslikult ja pahatahtlikult tema emotsioone nõnda suunab.
Venemaa eriteenistused püüavadki leida inimesele emotsionaalselt olulisi teemasid ja neid õigel hetkel ära kasutada. Hiljem ratsionaalselt analüüsides ei pruugi need teemad üldse enam nii olulised tunduda, aga siis on inimene ennast juba rohkem sisse mässinud ja tagasitee leidmine on veel raskem. Aastal 2001, kui Dressen andis lõpliku nõusoleku püsivaks koostööks FSB-ga, oli selge ajaline kokkulangemine tagasilöökidega tema kaitsepolitsei karjääris ja seda kasutati ilmselgelt ära.
••Kui oskuslikult ta värvati?
Kogemust ja oskusteavet FSB-l kindlasti jagub. Faktid näitavad, et Dresseni puhul ka pingutati selleks, et neid rakendada. Põhjalik värbamine koosneb mitmest tegurist. Tähtsaim siin on inimese tundmaõppimine, et tema käitumine oleks prognoositav ja suunatav. Kolmeaastane kontakt kuni koostöö kinnistamiseni näitab korralikku valmistumist, kannatlikkust ning õige hetke tabamist. Nagu varemgi öeldud – asjaolu, et Dressen esimestest kontaktidest teada ei andnud, võimaldas FSB-l temaga manipuleerida.
Üht-teist kõneleb ka tema agendijuhtide profiil. FSB Moskva ja Moskva oblasti valitsuse ülema asetäitja on Venemaa mõistes väga kõrge ametikoht. Tõsi, selle ametikoha ja kindrali auastme saavutas Jevgeni Tjažkun [Dresseni kontaktisik] hiljem, aga ka Dressenit juhtides ei tegelenud ta FSB jaoks tühja-tähjaga. Neil, kes siiani usuvad, et Eesti saladused Venemaad väga ei huvita, on, mille üle mõelda.
••Ent ilmselt pole põhjust ka Venemaa eriteenistusi üleliia müstifitseerida?
Ei ole. Lõpuni neil Dresseni värbamist varjata ei õnnestunud. Sama lugu oli ka Herman Simmiga. Me ei saa öelda konkreetseid arve, aga teame, et ebaõnnestunud värbamiskatseid esineb neil päris palju.
••Kui Dressen oleks neist lähenemiskatsetest oma ülemusi kapos teavitanud kohe 1998. aastal, kas ta oleks saanud siis tööd kapos jätkata või olnuks ta kohe nn riskitegur, kes võib libastuda?
Kindlasti ei olnud see kaitsepolitseiameti töötajate puhul esimesi lähenemiskatseid. Oleme oma aastaraamatutes ka varem rääkinud, et välisriigi luure jaoks on huvipakkuvamaid subjekte julgeolekuasutuste töötajad. Saan kinnitada, et sellistest lähenemiskatsetest teada andmine on ainuke viis vältida enese kompromiteerimist. Ei ole vahest kellelegi üllatav, et teeme oma töötajate üle järelevalvet ka ilma töötajapoolse tähelepanu tõmbamiseta. See käib ametiga paratamatult kaasas ja sellega peavad kõik julgeolekuasutuste töötajad arvestama.
••Lähenemiskatsetest teavitamine kehtib ilmselt ükskõik kelle kohta?
Sõltumata sellest, kas inimene töötab kapos või mujal, on talle endale kõige targem ja parem see, kui ta teavitab kaitsepolitseid välisriigi eriteenistuse lähenemiskatsest kohe, kui ta selle ära tunneb. Välisriigis, kus kaitsepolitseiga pole võimalik ühendust võtta, saab teavitada Eesti välisesindust. Mida varem seda teha, seda parem.
••Mul isiklikult on väga raske uskuda meedias kõlama jäänut, justkui jõudnuks Dressen kogu info kapo sisestruktuuri, ülesehituse ja lätlastega tehtava koostöö jms kohta maha müüa.
Teil on õigus, Dressen sai reeta vaid talle teadaolevat. Peamiselt tegeles ta äärmuslaste temaatikaga ning nagu ka varem olen öelnud, siis tema rahvusvaheline suhtlus piirdus napi võõrkeeleoskuse tõttu vaid vene keeles suhtlemisega, mis kitsendas parajalt ka tema rahvusvahelise koostöö võimalusi. Julgeolekuasutuses ei tea riskide maandamise huvides kõik kõiki töötajaidki, rääkimata agentuurivõrgust või terve infokogumi valdamisest. Võtmesõna on siin teadmisvajadus.
Isegi oma karjääri tipul ühe allüksuse juhina, viimati 11 aastat tagasi, oli Dressen päris kaugel kõikehõlmavast teadmisvajadusest. Viimase kümne aasta jooksul tal alluvaid ei olnud ja kõige tundlikumaks teabeks, mida ta valdas, olid tema enda otsesed allikad ja nendelt saadud info. Üheski julgeolekuasutuses ei pea operatiivtöötaja teadma oma kolleegide allikaid ja nendega seotud saladusi. Isegi üksuste juhid ei tea teiste üksuste saladusi. Sellest põhimõttest on kaitsepolitseis alati kinni peetud ja sellega on ka suurem kahju ära hoitud.
••Seega – mitte mingil moel ei olnud Dressenil võimalik üle anda või reeta kogu kapo agentuurivõrku?
See on tõepoolest oluline, et avalikkus mõistaks seda õigesti: Dressen sai reeta ainult enda või oma 11 aasta taguste otseste alluvate allikaid ja kogutud infot. Kaitsepolitseis teavad üldjuhul allikaidentiteeti vaid kolm isikut: konkreetne operatiivtöötaja, tema vahetu juht ja üks inimene tippjuhtkonnast. On allikaid, keda teab veel vähem inimesi.
••Kapo töötajatel on keelatud reisida Venemaale. Kas see 1998. aastal ei kehtinud või tehti Dressenile erand?
Kuna Dresseni abikaasa vanemad elasid Venemaal, siis erandkorras lubati tal toona tõepoolest Venemaad külastada. Aga üldreegel on nii praegu kui ka oli sellel ajal, et niisama kaitsepolitseiameti töötajad Venemaad külastada ei saa. Selleks tuleb ja tuli ka siis taotleda juhtkonna nõusolekut.
••Põhjendades, miks Dressen Simmist pikema karistuse sai, jäi juhtiva riigiprokuröri jutust kõlama, et esiteks muudeti pärast Simmi kaasust seadus karmimaks, ent samal ajal tekitas Dressen rohkem kahju kui Simm. Saab seda kahju suurust üldse mõõta?
Seda kahju, mis seisneb eeskätt kogutud informatsiooni ja osa allikate kahjustamises, on rahasse ikka päris keeruline panna ja ma ei hakka selle üle spekuleerima. Dressenit eristab Simmist operatiivtöötaja staatus ja Eesti julgeolekuasutuse siseelu tundmine. Kui nii võib öelda, siis nad tekitasid vähemalt samaväärset kahju – üks pigem rahvusvaheliselt ning teine pigem Eestis. Kokku tekitasid nad rohkem kahju, kui kumbki eraldi oleks seda suutnud.
••Ütlesite Dresseni kohtuotsusele järgnenud pressikonverentsil: „Tuleb tunnustada koostööpartnereid nii sees kui ka väljas, kes on panustanud väga olulisel määral tänaste tulemuste saavutamisse.” Mida te sellega täpselt silmas pidasite?
Tunnustan eri üksuste kaitsepolitseinikke, vastuluureametnikke, uurijaid, sisekontrollitöötajaid ja meie partnereid teistes asutustes nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil. Tahan sellega öelda, et suur töö selle juhtumi kallal ei lõppenud kindlasti Aleksei Dresseni jaoks saatuslikul 22. veebruari varahommikul.
••Üks Dresseni kontaktisikutest – Jevgeni Tjažkun – on nüüdseks Moskva oblasti valitsuse ülema asetäitja, kuid millega tegeleb praegu tema teine kontaktisik Mihhail Loginov?
Mõlemad jätkavad oma teenistust FSB-s.
••Kas on teada, kui palju infot jõudis Viktoria Dressen peale abikaasa kohtumiste kolmandates riikides kontaktisikuna Venemaale edastada?
Meil on sellest päris korralik arusaam olemas.
••Kas Viktoria Dresseni Venemaal elavad vanemad olid teadlikud oma tütre tegevusest?
Selles juhtumis on kohtus süüdi mõistetud kaks inimest: Aleksei ja Viktoria Dressen.
••Palun võrrelge, kumb riigireetur oli ülekuulamistel koostööaltim – Herman Simm või Aleksei Dressen.
Mõlemad asusid koostööle ikka pärast tabamist ja arusaamist, et tõendid nende vastu on veenvad. Ka siis oli vaja koostöö tulemust kontrollida ja veenduda, et saadakse adekvaatset infot. Istus ju kapo töötaja vastas endine ametnik, Dresseni puhul lausa endine kolleeg, kes oli aastaid mänginud reeturlikku topeltmängu.
••Millise näoga vaatas Dressen otsa oma kauastele kolleegidele, keda ta kõiki oli reetnud? Kas ta tundis vähimatki kahetsust oma tegevusest?
Üsna sama näoga kui kohtus süüdimõistvat otsust kuulates – riigireeturi näoga. Usun küll, et emotsionaalses mõttes võib ta tunda ka kergendust: vaevalt et tabamata riigireeturi elu on oluliselt kergem tabatud riigireeturi omast.
••Kas Dressen oli muidu tubli töötaja ja tore kolleeg – niivõrd-kuivõrd seda muidugi praegu üldse küsida saab?
••1. jaanuar 1993 – 20. juuni 1993 – vaneminspektor, Lõuna-Eesti osakond
••21. juuni 1993 – 14. jaanuar 1996 – politseidirektor, Virumaa osakond
••15. jaanuar 1996 – 25. veebruar 1996 – abidirektor, keskosakond
••26. veebruar 1996 – 4. aprill 1997 – politseidirektor, Tallinna osakond
••5. aprill 1997 – 31. märts 2000 – politseidirektor, õigus-haldusosakond
••1. aprill 2000 – 10. mai 2001 – politseidirektor, keskosakond
••11. mai 2001 – 31. november 2007 – komissar, keskosakond
••1. detsember 2007 – 30. september 2009 – vanemassistent, keskosakond
••1. oktoober 2009 – 31. detsember 2009 – juhtiv assistent, keskosakond
••1. jaanuar 2010 – 22. veebruar 2012 – juhtiv spetsialist, keskosakondAleksei Dresseni riigireetmise kronoloogiaKontakt FSB-ga tekkis 1998
Dressen alustas riigireetmist 1998. aastal, kui Venemaa föderaalne julgeolekuteenistus FSB võttis informatsiooni saamise eesmärgil temaga kontakti. Lõplikult värvati ta 2001. aastal Venemaal Moskva lähedal Kašira linnas, kus elavad tema abikaasa Viktoria vanemad.
FSB poolt olid Aleksei Dresseni peamised agendijuhid FSB Moskva ja Moskva oblasti valitsuse ülema asetäitjaks tõusnud kindral Jevgeni Tjažkun (sündinud 17.07.1956) ja FSB vastuluures polkovnikuna töötanud Mihhail Loginov (5.07.1951).
Dressen kohtus FSB agendijuhtidega Venemaal ja pärast 2001. aastal toimunud koostöö kinnistamist puhkusereiside legendi all Küprosel (2002), Türgis (2002), Tuneesias (2003), Malaisias (2004), Vietnamis (2006), Dominikaanis (2007) ja Marokos (2009).
Dressen kogus ja edastas abikaasa Viktoria Dresseni kaasabil FSB-le informatsiooni ametialasest teabest kuni täiesti salajase tasemega riigisaladuseni, millele tal oli teenistusalane juurdepääs.
3. juulil 2012 mõistis Harju maakohus kaitsepolitseiameti endise töötaja Aleksei Dresseni süüdi riigireetmises (KarS § 232) ja ametialase teabe edastamises (KarS §243) ning tema abikaasa Viktoria Dresseni sellele kaasaaitamises.
Kohus mõistis Aleksei Dressenile karistuseks 16 aastat vangistust ja Viktoria Dressenile kuus aastat vangistust viieaastase katseajaga. Ühtlasi mõistis kohus Dressenitelt välja kriminaaltuluna saadud 142 900 eurot ning konfiskeeris läbiotsimiste käigus leitud sularaha 23 556,85 eurot ja nende omanduses oleva korteri.
