Need on vaid osa Euroopa Nõukogu soovitustest Eesti riigile, et parandada siinsete rahvusvähemuste olukorda.

Soovitusi ei ole veel avalikustatud, kuid eri Eesti ametkondades koostatakse neile praegu vastuseid. Avalikuks saavad need tõenäoliselt tuleval aastal. Siiski võib põhilisi ettepanekuid juba praegu nimetada, kuna siseministeeriumi avalikustatud vastused lubavad neist aimu saada.

Tegelikult ei ole soovitustes midagi uut – selliseid on Euroopa Nõukogu Eestile teinud varemgi. Rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon jõustus Eestis 1998. aastal, pärast seda on nõuandekomitee esitanud oma ettepanekuid kolm korda, neist viimased ongi veel salastatud. Eesti Päevalehe andmetel on komiteel sel korral vähemalt 175 soovitust meie rahvusvähemuste kohtlemise parandamiseks. Eelmisel korral, 2005. aastal tehti Eestile samalaadseid ettepanekuid.

Euroopa Nõukogu on 47 riigi rahvusvaheline organisatsioon, mille üks tegevusvaldkond on rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni täitmise kontrollimine. Euroopa Nõukogu ei ole Euroopa Liidu institutsioon. Kuidas organisatsiooni komitee selliste soovitusteni jõudis?

Mõjutajaks Vene raha?

Inimõiguste instituudi juhatuse liige Merle Haruoja selgitas, et Venemaal on Euroopa Nõukogus suurim esindatus, vene keel on seal ka üks ametlikult kasutatavaid keeli. Väga suur osa infost, millele tuginedes ettepanekuid tehakse, jõuab sinna Eestis tegutsevate organisatsioonide kaudu, mida võidakse rahastada Moskvast.  

Soovitused koostatakse vastusena riigi esitatavale aruandele. Aastast 1998 Euroopa Nõukogu rassismi ja sallimatuse vastasesse komisjoni kuulunud poliitik ja ajaloolane Mart Nutt märkis, et komitee võtab kuulda nii riiki kui ka mittetulundusühinguid. „Seda tehakse kõikide raportite puhul, aga riigipoolseid väga ei usuta,” sõnas ta ja lisas, et nende infot kasutatakse ja arvestatakse palju. „Nad (MTÜ-d – toim) on oma käe sisse saanud.”

Komitee liikmed külastavad enne soovituste tegemist ka Eestit. Nutt märkis, et nende ülesanne on saada olukorrast selge pilt ja suhelda ministeeriumi esindajatega, samuti MTÜ-dega. Samal ajal on näha, et väga palju lähtutakse eelmistest raportitest. Viimastest soovitustest Nutt rääkida ei soovinud. „See info on konfidentsiaalne, võime natuke spekuleerida, aga kui ma saakski neist teada, ei tohiks neid kommenteerida,” ütles ta. Venemaa mõju kohta rääkides märkis Nutt, et Eesti organisatsiooni kaudu võib Vene rahaga raporteid mõjutada küll. „Mõned päris selged faktiveadki on raportitesse läinud, ei saa välistada, et osa neist on seotud Moskva rahaga.”

Tallinnas tegutseb inimõiguste teabekeskus, mille algatusel soovitabki Euroopa Nõukogu võimaldada näiteks isanime passi kanda. Keskuse direktori Aleksei Semjonovi sõnul on soovitusi vaja arvesse võtta, kuid seda naljalt ei tehta. „Poliitilistel põhjustel liiguvad need asjad väga aeglaselt,” ütles ta. Semjonovi hinnangul tuleks peale Euroopa Nõukogu arvamuste ärakuulamise neist ka seadusi parandades lähtuda. „Euroopa Liidu ja USA arvamusi võetakse näiteks palju tõsisemalt kuulda,” rääkis ta. Uutest soovitustest rääkides nimetas Semjonov kolm suuremat ja tema hinnangul Eestis probleemiks kujunenud valdkonda.

Esiteks n-ö halli passi probleem. Keskuse seisukoht on, et kodakondsuse saamise tingimusi tuleb oluliselt leevendada. Teiseks keele kasutamise nüansid, näiteks võiks kirjutada geograafilisi nimesid kirillitsas ja võimaldada haldusorganitega suhelda vene keeles. Kolmas väga aktuaalne küsimus on emakeelse hariduse saamine.

Nutt pidas aga oluliseks märkida, et Euroopa Nõukogu resolutsioonid rahvusvähemuste küsimuses pole juriidiliselt siduvad. „Tihti vaadatakse neid soovitusi kui käske või korraldusi. Euroopa Nõukogul pole õigust riikidele korraldusi teha,” rääkis ta. Seega ei juhtu midagi, kui Eesti soovitusi ei järgi. Ka Haruoja sõnul ei tasu neid üle tähtsustada. „Aga kuidas inimesed ja ajakirjandus sellest aru saavad, ei saa reguleerida.”

Ministeeriumi vastused soovitustele

Keeleeksamist loobumise kohta: „… eesti keele oskuse tundmise nõudest loobumine, ka sõltuvalt vanusest, ei ole piisavalt põhjendatud.”

Mittekodanike parteidesse astumise kohta: „Erakonnad on loodud eesmärgiga saavutada valijate toel mandaat avaliku võimu teostamiseks. Mittekodanike kuulumine erakondadesse oleks eesmärgipäratu, kuna vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 60 võib riigikogusse kandideerida iga vähemalt 21-aastane hääleõiguslik Eesti kodanik. Seega, kui me anname määratlemata kodakondsusega isikutele õiguse kuuluda parteisse, siis tekib vastuolu põhiseaduses sätestatuga.”

Kirillitsa kasutamise kohta kohanimedes: „… tänase päeva seisuga ei ole ükski omavalitsus sellesisulist taotlust mitteeestikeelsete kohanimede kasutamiseks esitanud. /---/ Kirillitsas kirjutatud nimekuju lisamine kohanimeviitadele on võimalik, kuid ainult neis omavalitsusüksustes, mille elanike enamik oli 1939. aasta 27. septembri seisuga muukeelne ja kus „Kohanimeseaduse” § 11 lõigete 3 ja 4 kohaselt võib põhinimeks valida võõrkeelse nime. Nimetatud säte puudutab Alajõe, Kasepää, Peipsiääre ja Piirissaare valda, kus kõik külad võivad teoreetiliselt oma vanad venekeelsed nimed tagasi võtta ja need põhinimena viidale kanda (Казепиль Олешницы jne).”

Isanime kasutamise kohta ametlikes dokumentides: „Siseministeeriumi poole ei ole pöördunud ükski isik, kes oleks soovinud oma isanime teiseks eesnimeks rahvuslikust eripärast tingitud põhjustel.”

Kuidas käib suhtlus konventsiooni saavutamiseks?

Eesti esitab aruande.

Nõuandekomitee vaatab aruande läbi.

Komitee töörühm külastab riiki.

Komitee kujundab arvamuse konventsiooni täitmise kohta.

Arvamus edastatakse riigile kommentaaride esitamiseks.

Euroopa Nõukogu ministrite komitee inimõiguste töörühm valmistab ette ministrite komitee resolutsiooni riigi kohta.

Euroopa Nõukogu ministrite komitee võtab resolutsiooni vastu.