TÄISMAHUS: Sulgemata varinguava kiirendab Piusa koobaste hävingut
Appi! Piusa muuseumikoopa giidid seisavad hommikul kesk liivatolmu mattunud töötandrit. Vaatavad sinna, kus asus poolteist kilomeetrit koopaid, käike. Aga neid pole. On vaid himuäratavalt kõrge liivakuhi, sekka murupinnast, puujuuri. Kõik on kadunud. Alla varisenud. Alatiseks. Appi!
Praegu ei välista keegi sellise musta stsenaariumi teostumist unikaalse Piusa koobastiku ainukeses avalikkusele avatud alas, umbes poole hektari suuruse Muuseumikoopa koobastes. Nii külastuskeskuse töötajad, valla- ja keskkonnametnikud, teadlased kui ka RMK töötajad teavad väga hästi, et keset Muuseumikoobast asuv varinguava võib saada koobaste hävitajaks.
Piusa külastuskeskuse juhataja Raina Hani koges viimasel talvel mitu korda, kuidas koobaste laest tükke alla sadas. Kurbusega vaatab ta oma töötandri hävimist, aga kätt ette panna ei saa.
Kurja juureks on just nimelt Muuseumikoopas asuv suur varing, mis on sulgemata jäetud. Sealt paistab pimedasse koobastikku valgust sisse, sealt tulevad läbi ka sademed ning külmus ja kuumus. Viimasena nimetatud on kõige hullemad koobaste vaenlased. Lisaks on avalik saladus, et just läbi varinguava sisenevad koobastesse endiselt nii-öelda metsikud uudistajad, kelle iga koopaskäik varistab veelgi liiva alla.
Poolik töö ähvardab tehtut
Piusa unikaalsed liivakivikoopad, kus asus liivakivikaevandus, on tänini püsinud just tänu maa-alusele vähe muutuvale kliimale, mida koobastiku suletuse tõttu ei saanud eriti mõjutada ei talvekülm ega suvekuum.
Vestlustest koobastikku uurinud mäendusspetsialistide Heino Puki ja Enno Reinsaluga saan teada, et varinguavast Muuseumikoopasse pääsev talvekülm jäätab seal liivakiviseinad, suvekuum aga kuivatab, sest puudub liivakivisammaste püsimiseks vajalik stabiilne temperatuur.
2006. aastal koopad suleti. Praegune lahendus, mis küll avas 2008. aastal Muuseumikoopa avalikkusele, ei näinud paraku ette suurima varingu sulgemist. Siiski suleti tööde käigus sissepääsud teistesse koobastesse, millega nende olukord oluliselt paranes.
„Minu hinnangul parandab varinguala sulgemine koobaste sisekliimat 70–80 protsendi ulatuses,” ütles staažikas mäemees ja hüdrotehnik Heino Pukk. „Kindlasti oleks vaja varing sulgeda, sest see kutsub esile uusi varinguid. Tänane poolik töö hävitab ka tehtud tööd,” rääkis Pukk. Ta lisas, et suur uus varing võib põhjustada kogu külastusala sulgemise.
Puki mäletamist mööda oli uuringute järel jutuks varingu kiire sulgemine, aga selleni pole jõutud. Puki sõnul on varinguava võimalik sulgeda kas seest plokkidega või väljast plasti või klaasiga. „Insenerilahenduse poolest pole see raske,” rõhutas ta.
Nagu hamba plommimine
Enno Reinsalu näeb seevastu parima sulgemisvõimalusena liivaga nii-öelda plombeerimist. Tema sõnutsi täidaks maa pealt maa alla suunduv transportöör varinguava liivaga paari päeva jooksul. Lisaks jääks maa alla toimetatud liiv lagedele toeks umbes samamoodi, nagu hambaplomm on auguga hambale toeks.
Tööde hinnast ei osanud Reinsalu rääkida, sest koobastiku haldaja – keskkonnaamet – pole selle kohta projekti tellinud.
„Kui oleks reaalne projekt, saaks kindlasti taotleda ka Euroopa Liidu rahaabi,” arvas Reinsalu.
Paraku pole puudu üksnes projekt. Koobastiku kaitsekorralduskavasse kuni 2021. aastani pole varinguava sulgemist isegi mitte sisse kantud. Miks?
Uuring aasta pärast
Keskkonnameti pressiesindaja Irmeli Karja vahendusel vastas küsimusele looduskasutuse spetsialist Aita Neemre. „See ei ole staatiline dokument, see on kava. Koostamisel on lähtutud parimast infost, kuid uute asjaolude selgudes on seda alati võimalik täpsustada ja täiendada. Kavas on ette nähtud uuring selgitamaks välja vajalikud tehnoloogilised lahendused toestamis-, sulgemis- ja kindlustustööde jaoks ja nende majanduslik otstarbekus. Samuti on ette nähtud nii koobaste kui ka koopa-
avade seisundi seire viieaastase sammuga. Esimese prioriteedi tööna on 2013. aastal ette nähtud uuring, mille käigus koopaavad kaardistatakse. Lisaks tehakse ettepanekud nende muutmiseks nahkhiirte vajadusest lähtuvalt. Seetõttu ei ole ka kavas veel kirjas varinguava sulgemist, kuni pole selge parim sulgemise tehnoloogia ja maksumus,” seisis e-kirjas. Karja nentis lisaks, et ta ei oska öelda, miks ei suletud varinguava juba esmaste tööde käigus, kuigi varingutes nähakse ohtu.
„Kuigi koopad on riigi omad, pole keegi nendega väga tahtnud tegelda,” nentis Orava vallavanem Ülo Plakso. Ta rõhutas korduvalt, et just valla, mitte aga keskkonnaametnike initsiatiiv on viinud vähemasti seniste tööde tegemiseni, Muuseumikoopa ja külastuskeskuse avamiseni. Mikrovald on selleks investeerinud vanas vääringus kahe miljoni krooni ringis.
Aga mis saab edasi? Plakso ei tea. Tema sõnul on uute investeeringute puhul tegemist dilemmaga – kas tasub ikka panustada suuri summasid koobastesse, mis paratamatult millalgi nagunii hävivad?
„Ma arvan, et just siin peaks avalikkus täna oma selge sõna ütlema, kas koopaid on vaja hoida, kas nendesse investeerida on vaja,” arutles Plakso.
Neli kümnendit hävingut
- Piusa koobastiku kaitseala on unikaalne kogu Baltikumis. See asub Põlvamaal 800 elanikuga Orava vallas Piusa külas, Eesti-Vene piiri läheduses. Kaitseala suurus on 47,4 hektarit.
- Liivakoopad on tekkinud klaasiliiva käsitsi kaevandamise tulemusel aastatel 1922–1966 ja kujutavad endast maa-aluseid võlvikujuliste lagede ja liivakivist sammastega käikude süsteemi. Koopad on kuni 14 meetri kõrgused ja käikude kogupikkus on kuni 30 kilomeetrit.
- Koobastikku kuuluvad: Hea koobas (0,6 hektarit), Rebasekoobas (0,1 hektarit), Mõrsjamäe koobas (0,3 hektarit), Muuseumikoobas (0,4 hektarit) ja Suur koobas (4,3 hektarit).
- Kaevandamise lõpust olid koopad 40 aasta jooksul avatud nii-öelda mitteametlikult, leides kasutust nii turismiobjekti, satanistide riituste paiga kui ka juurviljahoidlana. Avatud sissekäikudest põhjustatud sisekliima muutused ja metsikud külastajad aga hävitasid koobastikku.
- Koobastik võeti looduskaitse alla 1981. aastal, kaitseala loodi 1999. aastal. Muuseumikoobas avati avalikkusele ametlikult 2008. aastal, kui valmis vaateplatvorm ja oli tagatud külastajate turvalisus. Tööde käigus suleti teised koopad. Kindlustustöödeks kulus 3,7 miljonit krooni.
- Külastuskeskus, mis annab ülevaate ka avalikkusele suletud koobastest, avati 2010. aastal, hinnaks umbes kümme miljonit krooni.
- Umbes 200 aasta pärast on koobastik lõplikult hävinenud, arvavad eksperdid.
Nahkhiirtele on varing ohtlik
Eesti tuntuim nahkhiirespetsialist Matti Masing nõustus teemat kommenteerides sellega, et varinguavad tuleb käsitiivalistele stabiilse talvitumistemperatuuri tagamiseks ja hukkumise vältimiseks sulgeda. Ta leidis siiski, et juba suletud koopaalad tagavad nahkhiirtele stabiilse talvitumistemperatuuri, mida ei saa aga öelda Muuseumikoopa kohta, kus võib ette tulla ka talvitujate surnuks külmumist.
Masingu hinnangul käivad Piusas talvitumas nahkhiired nii Eestist, Venemaalt kui ka Lätist, lennates kohale kuni saja kilomeetri kauguselt.
