TÄISMAHUS: Svante Pääbo: mis tegi inimesest inimese?

 (24)
TÄISMAHUS: Svante Pääbo: mis tegi inimesest inimese?
Svante Pääbo. Foto: Frank Vinken/ Max Planck Institute.

Svante Pääbo (56) on maailma üks tuntumaid eesti päritolu teadlasi. Kuid eesti keelt ta ei räägi, sest on kasvanud Rootsis. Pääbo – pikk kõhn mees, kes armastab palju naerda, ent kaalub iga oma sõna hoolikalt nagu keskpankur („Teate, ma ei tohi ju öelda midagi sellist, mis mu usaldusväärsust kahandaks.”) – juhib Saksamaal Max Plancki nimelise Leipzigi evolutsiooniantropoloogia instituudi evolutsioonigeneetika osakonda.

Pääbo on teadusmaailma staar. Tema juhtimisel on leitud geen, millele inimesed võlgnevad kõne arengu, ja võetud ette neandertallase genoomi kaardistamine, mis võimaldab vastata küsimusele: mis on see, mis eristab inimest kõigist teistest elusolenditest?

Ajakiri Time valis mõne aasta eest Pääbo maailma saja kõige mõjukama inimese sekka. Ta on saanud arvukaid teaduspreemiaid. Juba viisteist aastat elab Pääbo Saksamaal Leipzigis. Tal on naine ja seitsmeaastane poeg. Aga hakkame siis pihta. Ja mille muuga kui Svante Pääbo eesti juurtega. Räägime sellest saksa keeles.

Professor Pääbo, kui Eesti ajakirjandus räägib teie avastustest – näiteks „kõnegeenist” või sellest, et eurooplaste geenid on segunenud neandertallase omadega –, mainitakse alati, et olete ema poolt eesti päritolu. Kas te ise identifitseerite end eestlastega?

(Naerab.) Ma kasvasin üles oma emaga (Pääbo isa on Nobeli meditsiinipreemia laureaat Sune Bergström, kuid ta elas pojast ja poja emast eraldi – toim.) Mu ema oli Eestist lahkunud 1944. aastal nagu paljud eestlased. Kasvasin üles teades, mis on Eesti, aga eesti keelt ma ei räägi. Ma pole kunagi käinud eesti koolis. Identifitseerin end rootslastega, aga mul on eriline suhe Eestiga.

Teie eestlannast ema rääkis siis kodus teiega rootsi keelt?

Jah, ainult rootsi keelt. Ta tahtis ilmselt, et ma integreeruksin Rootsi ühiskonda. Ta mõtles, et peame samastama end riigiga, kus elame, me ei pea tundma end välismaalastena, diasporaana.
Teie emal oli ilmselt raske rääkida pojaga keeles, mis polnud tema enda emakeel...

Minul on praegu seitsmeaastane poeg. Ja ehkki me elame siin, Leipzigis, räägin mina temaga rootsi keelt. Ta kasvab üles kolmekeelsena. Mu abikaasa on ameeriklanna ja tema räägib kodus inglise keelt. Lasteaias ja koolis räägib poeg saksa keelt. Ja minuga siis rootsi keelt. Lapsed õpivad keeli ruttu, aga jah, mina eesti keelt ei õppinud.

Kui palju määravad geenid inimese elus? Ja kui suurt rolli mängib kasvatus ja kultuur?

Ühiskond on väga palju muutunud. 20–30 aasta eest oli moes rääkida, kui palju määrab inimese elus ühiskond. Nii et geneetikutena pidime meelde tuletama: hei, geenid on ka olemas ja nende roll ei ole tühine! Nüüd on asi läinud peaaegu teise äärmusse, nii et teinekord peame geneetikutena meelde tuletama: hei, geenidest ei olene kõik, on ka kultuur ja ühiskond!

See, kes ütleb, et kõik on tingitud geenidest, eitab inimese vastutust ja vaba tahet, kas pole?

Jah. Me ei saa muuta oma geene, aga me saame muuta oma käitumist, haridus- ja kasvatussüsteemi. Poliitikute seisukohalt on kaasasündinud faktorite, geenide asemel palju huvitavam rõhku panna sellele, kuidas saab muuta sotsiaalset keskkonda, kooli, ühiskonda, et rohkem inimesi saaks elada paremat elu. Selle seisukohalt, kes ütleb, et pärilikkus määrab kõik, on viljatu arutleda, kas ja mida me ühiskonnas muuta saaksime.

Te olete väga tuntud teadlane. Mis on see, mis teeb mõne inimese teadusmaailmas edukamaks kui teise?

Teaduse puhul on tore, et hea teadlane olemiseks on väga erinevaid võimalusi. Ühed teadlased teavad väga palju, nad on kõike lugenud ja näevad, kus on lüngad ja saab veel midagi teha-uurida. Teiseks on teadlasi, kes väga palju ei tea, aga neil on briljantsed ideed. Ja kolmandaks on teadlasi, kes katsetavad läbi väga palju asju, millest enamik on täielik jaburus, aga üks asi on superhea. Ma ei ütleks, et hea teadlane olemiseks on vaid üks tee. Selleks on palju võimalusi.

Ja kes teie olete?

Mina panen palju kaalu metoodilisele põhjalikkusele: et tõesti olla kindel, et see, mida tehakse, lähtub praeguste teadmiste parimast tasemest. Õnn on ka oluline. Ka see, et mul tuli pähe kasutada moodsat arheoloogiat ja uurida ammu elanud inimeste ja loomade säilmete põhjal nende geene, mida keegi polnud varem katsetanud, oli õnn.

Millist enda teadussaavutust hindate kõige rohkem?

Loe veel

Minu jaoks oli suurim elamus see, kui saime kõige esimesed sekventsid neandertallase mitokondrist. See oli aastal 1996. Ja suurim üllatus oli, kui selgus, et üks osake kõigi tänapäeva inimeste genoomist väljastpoolt Aafrikat on pärit neandertallastelt. (Neandertallastel ja moodsatel inimestel oli pool miljonit aastat tagasi ühine esiisa. Pikki aastaid arvasid teadlased, et sellega neandertallaste ja inimeste kokkupuutepunktid piirduvad – kuni Pääbo uurimisrühm selle arvamuse kummutas – toim.) Aafriklaste genoomis me seda sarnasust neandertallastega ei leia. See viitab sellele, et kui meie esiisad, kes arenesid evolutsiooniliselt välja Aafrikas, rändasid Aafrikast välja ja läksid Lähis-Idasse, siis tõenäoliselt kohtusid nad seal elanud neandertallastega. Nad seksisid neandertallastega, sellest sündisid lapsed, kes kasvatati üles inimühiskonnas. See oli 40 000–50 000 aastat tagasi.

Miks see avastus nii oluline on?

See on oluline, kuna see lahendab küsimuse, mille üle on paleontoloogid aastakümneid vaielnud. Ja nimelt: kas moodsad inimesed vahetasid neandertallased ja teised „vanad inimesed” välja või elavad nood meis natuke edasi? Sellele küsimusele ei saanud vastata ainult luustike põhjal. Kaks-kolm protsenti meie pärilikest omadustest tuleb neandertallastelt. Möödunud aastal tuvastasime neandertallase ja moodsa inimese kõrval veel kolmanda vana inimliigi – selleks on Siberi ehk Denisova inimene, kelle sõrmeluu tükk leiti Altai mäestikust. Need inimesed olid neandertallaste sugulased ning nende geenid elavad edasi näiteks Fidži saarte ja Austraalia põliselanikes.

Mis on see, mis tegi Homo sapiens’i, moodsa inimese, edukamaks Denisova inimesest ja neandertallasest? Miks tema olelusvõitluses peale jäi?

Lühikeses perspektiivis oleme meie tõesti neist edukamad. Aga „edukas” on hinnanguline sõna. Me võime öelda, et meie oleme edukamad, kuna teised vanad inimliigid surid välja. Aga mõtleme sellele, et moodne inimene on praeguseks eksisteerinud vaid sada tuhat aastat, aga neandertallased pidasid vastu 400 000 aastat. Ehk siis 300 000 aastat kauem kui meie. Me peame võib-olla veel 300 000 aastat elama ja alles siis näeme, kas oleme ikka edukamad kui neandertallased. Aga kui me küsime, miks nad välja surid, siis ma olen kindel, et siin on tänapäeva inimeste käsi mängus. See oli üldine muster, miks kõik „vanad liigid” kadusid.

Mis selle põhjus täpsemalt võis olla?

Seda on raske öelda. Ma tahan rääkida ainult seda, mida me teame, ja mitte jutustada lugusid. Mul on teatav probleem antropoloogidega, kes vestavad lugusid, nagu see oleks teadus. On väga tõenäoline, et moodsad inimesed hävitasid teisi inimliike, surusid neid kõrvale ja said rohkem lapsi, aga me ei tea seda. Ja võib-olla ei saagi kunagi teada.

Leipzigi loomaaias on suur inimahvide ala, kus saab jälgida nende käitumist. Teadlased on väitnud, et ahvid ei oska teha koostööd samamoodi nagu inimesed – näiteks pole võimalik näha, et kaks ahvi kannaks kahe vahel raskust. Kas koostöövõime ei või olla saladus, tänu millele moodne inimene triumfeeris?

Väga raske on öelda, kas neandertallased meenutasid rohkem ahve või moodsaid inimesi. Aga nad ei olnud täiesti asotsiaalsed. On leitud neandertallaste skelette, kust on näha, et neil on olnud luumurrud, mis on paranenud. See tähendab, et neandertallased hoolitsesid üksteise eest, tõid luumurruga kaaslasele süüa. Samasuguste luumurdudega ahv oleks surnud.

Kui palju me veel neandertallaste kohta teame?

Nende luustikke uurides näeme, et nad sõid väga palju liha. Moodsa inimese toidulaud oli mitmekesisem, seal leidus rohkem taimset toitu. Neandertallased olid toonastest inimestest suuremad, aga tänapäeva inimestest lühemad. Nad olid robustsemad, jämedama luustiku ja suuremate lihastega.

Mis on ikkagi see, mis teeb inimese inimeseks? Ja eristab meid kõikidest „vanadest inimestest”, olgu siis neandertallastest või Denisova inimestest?

Varased inimesed elasid Aasias ja Aafrikas kaks miljonit aastat. See on väga pikk aeg. Aga erinevalt moodsast inimesest ei laienenud nad kaugele mujale maailma, nad ei läinud Ameerikasse, ei läinud Austraaliasse, pole ühtegi viidet, et nad oleksid ületanud veekogu seal, kus teisel pool pole kallast näha. Ja siis tekkis moodne inimene. Kõigest 50 000 aasta jooksul jõudis ta kõikjale: mitte ainult Ameerikasse ja Austraaliasse, vaid ka kaugele Lõunamere saartele! Varased inimesed, kes elasid kaks miljonit aastat, ei olnud hullud, erinevalt meist. Nad mõtlesid: kui ma teisel pool vett maad ei näe, siis ma ei hakka merd ületama. Aga inimesed teevad seda. Nad kipuvad ju Marsile ka!

Nii et inimesest tegi siis inimese see uudishimu, mida nimetate hulluseks?

Jah, võib-olla ka kuulsusjanu.

Ja võimetus rahul olla sellega, mis parasjagu olemas on?

Jah, midagi sellist.

On sellel kalduvusel mingi geneetiline taust?

Ma arvan küll. Mõelgem – kaks miljonit aastat ei juhtunud midagi sellist. Ei olnud sellist kultuurilist arengut. Varased inimesed ei vallutanud maailma, ehkki neil oli piisavalt aega, et seda teha. Ja siis, viimase 50 000 aastaga on nii palju juhtunud! Moodsas inimeses pidi olema midagi erilist, et ta suutis kiiresti õppida, avastada, leiutada. Kui see poleks midagi meile ainuomast, siis juhiksid praegu autosid ja lennukeid neandertallased.

Kas geenimutatsiooni, mis on selle taga, on võimalik leida?

Ma arvan küll. Aga see jääb ilmselt järgmisele põlvkonnale.
Kas teie usute, et inimesed kõigis kultuurides on põhimõtteliselt sarnased? Teie räägite, et sotsiaalse käitumise, uudishimu taga on geneetilised mutatsioonid. Aga on keelefilosoofe, kes ütlevad, et tsentraalset rolli mängib keel ja kultuur. Ja et meil on pea võimatu mõista, mis toimub teises kultuuri- ja keeleruumis.

Me teame, et kui me adopteerime vastsündinu ükskõik kust kohast maailmas ja toome ta teise kultuuri, siis kohaneb ta sellega täielikult. Aga kui midagi sellist teha šimpansipojaga, siis see ei toimi. Šimpansipoeg õpib palju, ta õpib mõistma sadat sõna ja jalgrattaga sõitma, aga teda ei saa teha kultuurilises mõttes inimeseks. Väga kiire kultuuriline areng on inimestele omane. Inimeste kultuur on viimase 10 000 aastaga väga palju muutunud. Aga varasemate sadade tuhandete aastate jooksul juhtus väga vähe.

Peale neandertallase genoomi kaardistamise avastasite FOXP2 geeni, mida on kutsutud kõnelemise geeniks. Mis see täpsemalt on?

Sellel geenil on nagu ikka kaks koopiat: üks isalt, teine emalt. Aga kui üks selle geeni koopia on välja lülitatud, on lapsel raskusi rääkimisel, neil on raske juhtida huulte, häälepaelte, keele liikumist. Kõnelemine on ju kõige keerulisem lihastegevus üldse!FOXP2 on ainus geen, mille kohta on teada, et see on seotud konkreetselt keele arenguga. Tegime katseid hiirtega: neil on ka FOXP2 geen nagu inimestel, kahe muutusega. Lülitasime hiirtel need muutused välja, nii et neil hakkas see geen toimima samamoodi nagu inimestel. Olime üllatunud, et inimese FOXP2 geeniga hiired olid füüsiliselt täiesti terved, aga piiksusid teisiti, natuke sügavamalt. Ja nende õppimisvõime paranes. Neandertallase FOXP2 geen oli muide samasugune nagu inimestel.

Neandertallased rääkisid seega?

Seda me ka ei tea. Aga nad elasid sotsiaalsetes gruppides. Neil oli kõrgelt arenenud kommunikatsioon. Kas selline nagu meie keeled, on teine küsimus.

Kui kaua inimesed juba rääkida oskavad?

See on väga vaieldav. 50 000–60 000 aastat.

Just keel on see, mis teeb meid inimesteks?

Jah, keel määrab seda, kuidas me suhtleme, teadmisi edasi anname, kuidas me õpime.

Mis oleks maailmas teistmoodi, kui teised „vana inimese” vormid oleksid veel elus ja eksisteeriksid meie kõrval?

Hehee! Seda me ei tea. Aga see on huvitav spekulatsioon. Kui neandertallased oleksid elanud tänapäevani, oleks maailmas ilmselt praegusest palju rohkem rassismi, sest nad olid tõesti natuke teistmoodi kui moodsad inimesed. Aga võib-olla oleks asjad ka hoopis teistmoodi läinud. Praegu tehakse jäika vahet inimeste ja loomade vahel: kristlus, islam, kõik monoteistlikud religioonid usuvad, et inimesel on hing, mis elab pärast surma edasi, aga loomadel hinge pole. Ma ei usu, et leiate piiblist koha, kus öeldakse, et koer läheb pärast surma taevasse. Inimeste ja loomade vahel tehakse suurt vahet. Aga kui neandertallased oleksid elus, võib-olla seda jäika eristust siis ei oleks.

Kas evolutsiooniuurija saab olla kristlane?

Ikka, selle kohta on palju näiteid!

Mida te arvate väljapaistva teadlasena palju kritiseeritud Bologna süsteemist, mis on suunatud õppeaja lühendamisele, et noored kiiremini tööturule suunduksid?

Mina pean oluliseks, et tudengeid ei sunnitaks rangelt kindlaid õppekavasid täitma. Et kõik ei oleks planeeritud! Mina olen ülikoolis õppinud egüptoloogiat, teadusajalugu, meditsiini ja vene keelt. Korraga või üksteise järel. Sellist eriala ülikoolis loomulikult ei ole. Ja minu hilisemas teadustegevuses oli väga tähtis, et olin ühtaegu õppinud egüptoloogiat ja molekulaarbioloogiat – kombinatsioonis, mida ükski bürokraat ei oleks mulle välja mõelnud! Ja küllap aitas see mul tulla mõttele teha katsetusi genoomidega, võtta DNA-proove vanadest muumiatest! Ma olin kirjutanud oma doktoritöö viirustest ja mõtlesin, et kas lähen selle teemaga edasi, see oli hea turvaline etableerunud teema, kuhu oli lihtne rahalist toetust saada. Aga ma otsustasin järgida oma täiesti hullu ideed uurida vanade muumiate DNA-d. Mõtlesin, et teen asju, mis mind huvitavad, ja kui see ei toimi, siis lähen maale arstiks.

Ma pean väga tähtsaks, et ülikoolides saaks kombineerida kursusi ja erialasid, mis ei ole üksteisele väga lähedased. Oluline on paindlikkus. Enamik tudengeid valib nii või teisiti selliste erialade kombinatsiooni, mis viib teatud ametini. Ega inimesed rumalad ei ole!

Svante Pääbo kabinetis Leipzigi Max Plancki instituudis on luukere. „On see päris?” küsin. „Ei,” muigab Pääbo. „See on järele tehtud neandertallase skelett. Väga inimese moodi, kas pole? Ainult roided on laiemad ja kulmuluud kõrgemad.” 

Pääbo saab aeg-ajalt kirju kodanikelt, kes on mures oma välimuse pärast: need on inimesed, kellel on keskmisest kõrgemad kulmuluud, lai rinnakorv ja madal laup. „Kas ma olen neandertallasega lähemas suguluses kui teised?” muretsevad kirjutajad. „Ei ole, see on jama,” naerab Pääbo.

Ajakirjaniku reisi toetasid Goethe instituut ja Saksa välisministeerium.



ELULOOLIST

Svante Pääbo
Sündinud 20.aprill 1955 Stocholmis

- Õppis Uppsala ülikoolis majandust ja meditsiini. 1986. aastal kaitses samas doktorikraadi molekulaarimmunoloogia alal. Seejärel täiendas ta end 1987–1990 California ülikoolis.
- 1997. aastast alates on Pääbo Leipzigis asuva Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi evolutsioonigeneetika osakonna juhataja.
- 2007. aastal valis ajakiri Time ta maailma aasta saja mõjukama inimese hulka.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare