TÄISMAHUS: Taevaskoja juhtum tõi esile looduse kaitsmise puudused
Eelmisel nädalal kirjutas Eesti Päevaleht juhtumist, kus RMK tellimusel Taevaskoja matkaradu korrastanud ehitaja looduskaitsealal, sealhulgas ka haruldase seenena rangeima kaitse alla kuuluva limatünniku kasvukohas ATV-dega sõna otseses mõttes maa mustaks tallas.
Toimunu põhjusi otsides tuleb konkreetse juhtumi üksikasjade kõrval vaadata ka laiemat pilti. Tuleks tagasi minna aastasse 2008, kui otsustati anda keskkonnaameti vastutada olnud looduskaitselised tööd, nagu kaitsealade matkaradade ning puis- ja rannaniitude hooldamine, riigimetsa majandamise keskuse (RMK) kätte.
Uue korra järgi käib keskkonnaamet kaitsealade valitsejana välja tööd, mida kuskil on vaja teha ja mille RMK ameti kooskõlastuste alusel siis ära teeb. Reformi saatnud looduskaitsjate pahameelt üritati toona vaigistada kahe põhiargumendiga: jõukal riigiettevõttel on sellisteks töödeks nii raha kui ka kompetents.
Loomulikult võib Taevaskojas toimunut välja vabandada sellega, et uus süsteem vajab paika loksumiseks aega, kuid praegu on möödas juba mitu aastat ja juhtunu valguses on põhjust tõdeda, kuidas RMK-l ei ole sedasama esile tõstetud looduskaitselist kompetentsi. Vist isegi mitte nii palju, et osata vajaduse korral looduskaitsjatelt nõu küsida.
Et edaspidi ära hoida Taevaskoja-laadseid äpardusi, mille kohta on asjaosalised saanud seni vaid tagantjärele nentida, et läks tõepoolest viltu, on kolm lihtsat moodust. Esiteks, täiendama peaks looduskaitseliste töödega seotud riigihangete tingimusi. Seni on RMK mahukate tööde korral endale riigihankega tegijad leidnud. Seejuures on põhikriteerium olnud vaid pakkumuse hind, võitnud on odavaim pakkumus. Sellele, kas ja kuidas tööd loodust võivad mõjutada, pole siiani taibanud keegi tähelepanu pöörata. Nii RMK kui ka keskkonnaameti juhid ongi juba lubanud, et vastavad võimalikud muudatused vaieldakse kindlasti lähiajal selgeks.
Külastuste arv suurenes
Teiseks tuleks riigihangete tingimuste kõrval üle vaadata ka looduskaitseliste tööde rahastamine. Kui esialgu lubati, et RMK hakkab selliseid töid enda vahenditest tegema, pole see seni teostunud.
Olgu siinkohal märgitud, et kui keskus reformi käigus keskkonnaametilt looduskaitselised tööd üle võttis, suurenes RMK objektide külastuskordade arv ligi kaks korda. Samal ajal kasvas rajatiste hooldamiseks mõeldud raha vaid 1,3 korda ja on jäänud sisuliselt tänaseni 2009. aasta tasemele ehk 4 miljoni euro kanti.
Selle asemel, et meie metsade majandamisest teenitud raha looduskaitselisteks töödeks kulutada, on RMK otsinud katet eurorahast. Miks on aga n-ö projektipõhist lähenemist kultiveeriv euroraha looduskaitseliste tööde tegemiseks halvem lahendus kui RMK enda raha? Selle rääkis RMK juhatuse esimees Aigar Kallas Taevaskojas juhtunut kommenteerides ise ilusti lahti, andes mõista, et Taevaskojas, kus toimetamist mõjutas vihmane suvi, oleks võinud kõik teisiti minna, kui kukil poleks olnud eurorahaga kasutamisega seotud tähtaegu.
Ja kolmandaks: Eesti teaduste akadeemia looduskaitsekomisjon käis eile välja mõtte, et ideaalis oleks Taevaskoja-laadsete juhtumite vältimiseks kõige mõistlikum lahendus see, kui RMK looks loodushoiutööde jaoks eraldi meeskonna. Seega teeksid töid vaid sellised inimesed, kes on looduskaitsealadel toimetamiseks eraldi välja koolitatud.
Midagi kontimurdvat nendes ettepanekutes ju pole, vaja on vaid head tahet. Vastasel korral jääb kõlama kibe tõde, et riik pigistab RMK-st omanikutulu välja meie looduse arvel. 1
Loe ka: „Ehitajad sonkisid üles Taevaskoja kaitseala”
Eesti Päevaleht 30.11
