TÄISMAHUS: Tiit Ojasoo: samamoodi ei saa NO99 enam edasi minna
Meedias on liikunud vastuolulisi väiteid teatri NO99 majandusseisu kohta. „Täna oleme seisus, kus selle aasta tuleme ots otsaga kokku, kuid seda ennekõike tänu varasematel aastatel kogunenud tagavaradele ning välisfestivalide toetustele,” tutvustab teatri rahaseisu juht-direktor Tiit Ojasoo.
Milline on teatri majanduslik seis täpsemalt?
2008. aastast on NO99 riigipoolset toetust kärbitud üle 20 protsendi, lisaks tõsteti piletite käibemaksu 13 protsendi võrra, mis lubati küll hüvitada, kuid seda ei tehtud. Seetõttu tekkis teatri eelarvesse mitte lühiajaline kitsikus, vaid struktuurne puudujääk.
Reageerisime nagu kõik teisedki: kärpisime niigi madalaid palku, kehtestasime range kokkuhoiu jne.
Tagavarad on aga tänaseks ära kasutatud ning seetõttu on järgmise aasta miinus optimistlikel hinnangutel 135 000 eurot ja pessimistlikel hinnangutel üle 200 000 euro.
Kas teatril on võlgu? Näiteks maksuametile? Kui jah, siis kui palju?
Tänase seisuga teatril võlgu ei ole. Ka mitte maksu- ja tolliameti ees.
Aeg-ajalt on meil lühiajalisi viivitusi väiksemate summade tasumisel, kuna peame ootama summade laekumist oma rahvusvahelistelt partneritelt, mis vahel tulevad oodatust veidi hiljem.
Teater NO99 on käinud olulistel välisesinemistel, mis on kulukad ja mida on parimagi tahtmise korral raske täpselt eelarvesse planeerida. Kuidas on need Eestit positiivselt tutvustavad välisesinemised teatri majandusseisu mõjutanud?
Positiivselt. Välismaal esinemine on teatri jaoks olnud mitte ainult kunstiline ja moraalne sissetulek, vaid ka materiaalne. Festivalidel esinemiseks ei ole teater NO99 kulutanud mitte kunagi mitte ühtegi senti oma raha. Välisfestivalid tasuvad meie lavastuste kutsumisel nii kõik otsesed kulud (inimeste ja dekoratsioonide transport, öömaja, päevarahad) kui ka maksavad peale nn kunstniku honorari ehk tasu selle eest, et mõni NO99 lavastus osaleks festivali programmis.
Kuna meie lavastused ei ole tüüpilised festivalilavastused, vaid tehniliselt väga keerukad ning nendega on seotud alati üle paarikümne inimese, käib paljudele soovijatele meie kutsumine ka üle jõu. Enamasti oleme leidnud kompromissi seeläbi, et kultuurkapital on toetanud meie inimeste ja dekoratsioonide transporti kuni 20% ulatuses kogu gastrolli eelarvest, kõik ülejäänud kulud jäävad aga ikkagi kutsuva festivali kanda. Kultuurkapitali toetust on ka kerge põhjendada, sest eesti kultuuri viimine välismaale on tõepoolest väidetavalt üks Eesti riigi prioriteete. Meie oleme juba mitu aastat järjest esinenud väga ja väga olulistel festivalidel ning kutseid tuleb rohkem, kui me suudame neid rahuldada. Praegugi on minu laual eilsed suured Saksa päevalehed, kus tavaliselt väga kriitilised teatriarvustajad kiidavad ülivõrretes NO99 näitlejaid, kes praegu annavad Münchner Kammerspieles etendusi lavastusega „Three Kingdoms”. Laupäevane Saksa-esietendus oli ajalooline mitte ainult meie või Eesti teatri jaoks, vaid eestlaste 20. sajandi kultuurilisi igatsusi silmas pidades. Oleme praegu ühed vähestest Eestis, kes nii järjepidevalt ja kõrgetasemeliselt rahvusvahelises kultuurielus osalevad.
Kui mõistvalt on institutsioonid, nagu kultuuriministeerium ja kultuurkapital, suhtunud teater NO99 väliesinemistesse?
Kultuurkapital on seni olnud alati toetav, kultuuriministeerium meile mingit hinnaalandust (loe: lisaraha) eesti kultuuri tutvustamise eest pole jaganud. Aga ministeeriumil on seda praeguse kultuuripoliitika raames ka väga raske teha. Ja kultuuripoliitikaga on Eestis nagu haldusreformiga: kõik saavad aru, et seda oleks tulnud juba ammu teha, aga keegi ei julge torkida.
Kas teatri loomingulises koosseisus on viimasel ajal toimunud muudatusi? Kes tuleb, kes läheb?
Tambet Tuisk, Sergo Vares ja Jaak Prints on otsustanud, et nad selle hooaja lõppedes oma lepinguid NO99-ga ei pikenda. Tambet on põhjuseid juba ka ajakirjanduses selgitanud, kuid laias laastus on sarnased põhjendused neil kõigil: nad ei suuda hetkel enam leida motivatsiooni teatris jätkamiseks, sest järjepidev väga suur töökoormus takistab normaalse elu elamist ja krooniline alarahastatus ei kompenseeri ka seda aega, mille nad muidu veedaksid lähedastega. Kõik on öelnud, et NO99 trupp on parim mõeldavatest, ning kellelgi neist ei ole plaani liituda mõne teise teatriga. Ent keegi ei kesta lõputult. Seda enam olen kõigi meie näitlejate üle uhke, et nad seisavad võrdselt kõrvuti Saksamaa staaridega, kes teenivad neist keskmiselt kümme korda rohkem ja annavad kuus poole vähem etendusi.
Detsembris anname kolm viimast etendust oma lavastusega „The Rise and Fall of Estonia”. Need kuupäevad – 4., 5. ja 6. detsember – on ühtlasi viimased, mil Eesti publikul on võimalik veel näha NO99 truppi praegusel kujul koos mängimas. Välisvaatajal jätkub rõõmu kauemaks: reisime Pariisi ja Berliini, esialgsed kutsed on ka Moskvasse, Hamburgi, Hannoveri, Viini.
Kui toimub loomingulisi muudatusi, siis kas on võimalik rääkida nende muudatuste taustast? Miks konkreetsed inimesed tulevad-lähevad?
Meenutagem, et NO99 on viimase paari aasta jooksul rõõmustanud Eesti avalikkust põhuteatriga, mis oli kultuuripealinna üks tähtsündmus; me oleme võrdse partnerina teinud Eesti kaasaegse teatri suurima koostööprojekti Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmithiga, me käime regulaarselt esinemas Mandri-Euroopa olulistel lavadel nii ida, lääne, põhja kui ka lõuna pool, poolteist aastat tagasi täitis NO99 kogu Eesti meedia „Ühtse Eestiga” ja lisaks sellele kõigele, millest piisaks nii väikese kollektiivi kümne aasta tegemisteks, mängime me Sakala 3 majas pea 20 etendust kuus.
Praegune riigipoolne rahastamissüsteem ei võimalda meil muuta ei inimeste palka ega tööhulka, pigem vastupidi: peaksime andma veelgi rohkem etendusi ja hoidma palgad veelgi madalamal. Seetõttu ei istu me käed rüpes. Meile on oma vabatahtlikku abi pakkunud mitmed suurettevõtjad ja investorid, kes aitavad meil leida võimalikke lisarahastusallikaid ning analüüsivad koos meiega meie praegust tegutsemismudelit.
Praeguse hetke põhiküsimus on hoopis selles, kuidas mitte anda tööd programmile „Talendid koju”, vaid jätkata programmiga „Talendid, jääge Eestisse”. Sest meil on endiselt alles ideed, tahe ja inimesed.
Von Krahli teater otsib järelkasvu
Von Krahli teater, mille trupi enamiku moodustavad vanuselt neljakümnele lähenevad näitlejad, teeb pingutusi, et näiteseltskond nooreneks.
Von Krahli teatri noorendamise vajadus oli ette teada ja sellepärast koolitati Peeter Jalaka algatusel teatri tarbeks Viljandi kultuuriakadeemias kursus näitlejaid, kes on nüüdseks kooli edukalt lõpetanud. Noored teatritegijad andsid endast märku diplomilavastustes, nagu „Idioodid”, „Kuningas Lear”, „Hedda Gabler” ja „12 Karamazovit”. Nende teatrisse tööle saamine on aga masu aja rahaliste raskuste tõttu probleem. „Enamus leiab rakendust Von Krahlis, aga raha otsimine on alles pooleli,” ütleb Peeter Jalakas asjade käigu kohta.
Von Krahli juhtum räägib sellest, et pikaajalised kavad ei pruugi viletsal ajal aastakaupa peost suhu elades hästi teoks saada. „Ma olen igal aastal teavitanud ministeeriumi noortest näitelejatest, kes peaks meile tulema,” nendib Peeter Jalakas. „Ministeerium lubas meile nüüd järgmises eelarveaastas palgaraha viie noore näitleja jaoks. See on sama palju, kui läks möödunud aastal meie teatris kärpesse, nii et me oleme ikkagi sama lõhkise küna ees.”
Riik: jõudumööda aitame
Tõnu Lensment
kultuuriministeeriumi teatrinõunik
Järgmiseks aastaks meil teatrite tegevustoetused põhimahus ei suurene. Aastatel 2009–2010 toimunud eelarvekärped olid ka kultuuriasutustele keerulised, kuid praeguseks on paljud asutused leidnud lahendusi lisavahendite saamiseks, näiteks suurendades omatulu.
Ministeerium on hästi kursis kõikide teatrite toetusevajaduse ja kitsaskohtadega ning jõudumööda otsitakse kõigile ka lahendust.
Praegu käib 2012. aasta riigieelarve menetlemine, kuid lähtudes NO99 taotlusest kavandab kultuuriministeerium tulevaks aastaks teater NO99-le lisavahendeid publikutribüüni ehituseks. Von Krahli teatrit on kavas toetada kuni viie töökoha loomiseks.
