TÄISMAHUS: Tõehetk Lauristiniga: milleks meil seda Eestit vaja on?

 (182)
TÄISMAHUS: Tõehetk Lauristiniga: milleks meil seda Eestit vaja on?
AppleMarkFoto: Rauno Volmar, Eesti Päevaleht

Peaminister võib ju uskuda, et Eesti on väiksusest hoolimata nagu ookeanilaev, ent professor Marju Lauristini sõnul on Eesti nagu paat, mille juhtimisel on vaja lähtuda tasakaalutundest.

Loe veel

Täna tuleb kõigil tõsisemalt peeglisse vaadata, et näha, mis nägu on eesti rahvas tegelikult, nendib Lauristin.
Professor Marju Lauristin on fantastiline inimene. Iga kohtumine temaga täidab hinge ääretult oluliste, eluliste ja lihtsate küsimustega, mis argiaskelduste tuhinas ununema kipuvad.
Kuna professorid kinkisid meile ülikooli lõpetamisel õiguse neid sinatada, on alljärgnev pigem keskustelu õpetaja-õpilase vahel, mitte ametlikkust tulvil intervjuu. Loodetavasti see vaid suurendab öeldu olulisust eesti rahva tõehetke koidukumas.
Kuidas sulle meeldis Marju monoloog teatri NO99 etenduses „The Rise and Fall of Estonia”?
Olin vapustatud. Nad olid lugenud mu mälestusi ja artikleid ning loonud kokku ühe suure metafoori. Aga tõesti, olime kuuekümnendate lõpul suured maailmaparandajad.
Oled sa suutnud maailma ära parandada?
Ei ole. Aga seda peab kogu aeg tahtma. See on Sisyphose piin. Tore on loomulikult, kui midagi läheb paremuse poole, aga maailm sellest veel oluliselt paremaks ei saa.
Oled Aadu Luukase missioonipreemia laureaat. On sul siin Eestis oma missioon?
Ju ikka on.
Räägi sellest palun.
Ei taha. Siis ta kaob ära.
Nagu armastus, kui sellest liiga palju rääkida?
Just. Olen sõnausklik. Sõna, selle väljaütlemine, on juba tegu. Kui mul pole vaja sõnaga lehvitada, siis ma seda pigem ei tee.
Äkki see on eestlaslik? Mõnes teises kultuuris käib „I love you” ette ja taha.
Meile piisab ühest korrast. Ja peab olema tasakaal selle vahel, mida ütled ja mida ütlemata jätad.
Aga laiemalt on iga inimese mõtestatud elu ju missioon. Olgu see missioon seotud lastega, koduga, riigiga. Mingi asjaga, mida inimene ajab, puhta loodusega. Need väärtused on suuremad kui inimene ise, väärtused, mis antakse edasi.
Juhan Peegel kasvatas meid, kui tulime ülikooli. Teda ennast olid kasvatanud papa Jannseni ja Otto Wilhelm Masingu väärtused. Ja meie pärandame need väärtused oma õpilastele. See on nagu talu, mis on kestvam kui sa ise. Aga sul on kohustus seda edasi viia, sa ei saa selle eest põgeneda.
Mõtleme end detsembrisse 2010. Eesti oli täis suuri lootusi…
Oli tunne, et nina on meil juba vee peal… Aga see aastavahetus tuleb hoopis teises meeleolus.
Peale selle toonane euroraha ootus.
Mõni praegu juba parastab, et kas oli ikka vaja euroalasse minna. Viimase ajakirja The Economist kaanel on pilt: euro kukub, pikk saba taga kui komeedil. Kui vaadata meie ajakirjanduse meeleolusid, siis näib see hädaennustuste kuhjamine natuke ka maagilise tegevusena. Suured pealkirjad: kõik kukub, kõik laguneb, kõik hävineb, nagu oleks tegemist ärahoidmismaagiaga, et kui valmistume kõige hullemaks, äkki sellega hoiamegi kõige hullema ära.
Äkki muretseme euroraha pärast liiga palju?
Loomulikult. Liigne muretsemine võib viia olukorrani, kus tekib reaalne paanika. Sotsiaalteaduses on termin „isetäituvad ennustused”. Nii ühiskonnas kui ka rahamaailmas sõltub väga palju sellest, kas me midagi usume või ei usu. Ja kui me midagi kas või alateadlikultki usume ja kardame, siis iga oma sammuga või valikute tegemisega läheme piirile lähemale. Kuni olemegi veerekese peal. Just ajakirjandus peab tunnetama piiri, mil teatud ohtude lakkamatu ülekorrutamine muutub ise ohu allikaks.
Sel aastal jõudis me teadvusse ehmatav arusaam, et suur osa eestlasi töötab välismaal. Näiteks mu kodupaigas Kadrinas saadi kooli renoveerimiseks küll hulk euroraha, keda aga tükk aega ei leitud, olid ehitajad.
Päris tõehetk on veel ees, rahvaloendus alles algab. Panen kõigile südamele, et oleksite loendusel väga ausad, rahvaloendaja on meie tõemõõtur. Ärgem valetagem koju neid, kes kodus enam ei ole. Ainult nii saame tõese pildi kätte. Loodan väga, et see pilt on parem kui väljend „kõik on ära jooksnud”.
Mind häirib suhtumine võõrsile läinutesse. Äkki suhtume neisse valesti, lõigates sellega ära tagasitee. Kui töötu leiab välismaalt tööd, siis lahendab ta ise oma probleemid, on tubli. Aga meie võtame teda kui reeturit, kuigi peaks võtma kui Eesti saadikut võõrsil.
Ühelt poolt on su jutt õige. Aga teisalt on kahjuks koos lastega Soome läinud vanemate seas vähe neid, kes soovivad Soomes oma lastele eestikeelset õpet. Kui näen Helsingis eestlasest bussijuhti, kes püüab minuga soome keelt purssida, siis on see eestlaseks olemise häbenemine. Ärme alustame võõrsile läinute saadikuteks pidamisest, pigem teadvustagem neile, et ka välismaal on nad eestlased. Püüdkem, et ka välismaal säiliks neil mingigi kultuuritahe, eesti keele hoidmine nii endas kui ka lastes.
Siiski on kampaania „Talendid koju” võõrsile läinu jaoks solvav. Sain välismaal elavatelt eestlastelt palju tagasisidet, kuivõrd neid häirib, et Eesti tahab tagasi tuumafüüsikuid, mitte tublisid töömehi.
Põhiküsimus on laiem: kuidas suhtutakse meil siin Eestis lihtsat tööd tegevatesse inimestesse? Kuidas tunneb ennast lihttööline riigis, kus uhke auto on muutunud inimväärikuse sümboliks? Kas mitte sellepärast ei jääda võõrsile, et seal suhtutakse lihttöölistesse teisiti? Tore, et meie kutsehariduskeskused on jalad alla saanud, aga paraku on töötu ja oskustöölise maine ühiskonnas võrdselt madal. Kutsekooli minejat vaadatakse kui perekonna õnnetust.
Oleme Eestis pae- ja liivapealne rahvas. Juurte paest või liivast lahtitõmbamisega peab olema väga ettevaatlik. Uued juured kasvavad tagasi väga visalt. Ka sellepärast pole mõtet võimendada arusaamist, et kõik on ära läinud ja mina olen viimane loll, kes siia maha jäänud.
Mina arvan, et just parimad on Eestisse jäänud ja katsume siis nende parimatega läbi ajada. Samas peame siin panema äratuskella nii kõvasti kajama, et saadaks aru: taimede ja loomade kaitse kõrval on vaja tegelda ka inimkaitsega. Põhimõte, et turg otsustab kõik, on absoluutselt vale. Turg, millele oleme sisenenud, pole pühapäevane külaturg kiriku juures, vaid ülemaailmne turg, kus üle meie pinnase kihutatakse suurte rekka’dega.
Ja kaubaks on rahvad, kultuurid. Mõni neist lendab prügikasti, teisest sõidetakse lihtsalt üle.
Meile võib küll tunduda, et me seal rekka ratta alla oleme väga turumajanduslikud, aga paraku pole meie sugugi mitte rooli taga. Seal on mängus hiigelsuured summad ja hiigelsuured kontsernid. Ja lisaks inimkaitsele tuleb meil mõelda ka kultuurikaitsele, sest kaks tänavuaastast teemat teeb mind väga murelikuks.
Esiteks rahvaraamatukogud, mis on olnud meie murutaseme kultuuri efektiivne kaitsevõrgustik, selline, mis liiva kinni hoiab. See võrgustik on meil tasuta käes, on päritud esivanematelt, seda pole loonud praegused poliitikud ja ärimehed. Seda võrgustikku suudeti säilitada läbi Nõukogude aja, aga praegu on rahvaraamatukogu ohus.
Kas pead silmas niinimetatud Langi ja Cartlandi diskussiooni, mille ühe intervjuuga lahti päästsin?
Iialgi pole rahvaraamatukogudest nii palju räägitud kui viimase kuu jooksul. Aga asi pole Cartlandis, vaid selles, et riik, kes peaks vastutama raamatukogude võrgustiku toimimise eest, ei toeta raamatukogusid piisavalt. Meile öeldakse, et majandus kasvab, aga rahvaraamatukogude raha pole kasvanud, kultuuriseltside oma pole kasvanud. Ärakärbitud raamatute ostmise raha pole tagasi tulnud.
Mõnedel raamatukogudel pole raha, et Eesti Päevalehtegi tellida, rääkimata suurtest ja ilusatest raamatutest. Aga raamatukogul peab olema nii palju raha, et seal oleks olemas nii kõik ajalehed kui ka kõik väärt raamatud. Kui me hoiame oma kaitsevõrgustikku jätkuvas säästurežiimis, siis see rebeneb. Raskel ajal, mil inimestel pole raamatute ja lehtede ostmiseks raha, ei arenda me mitte võrgustikku, vaid laseme sel hävineda. Ja kui keegi ütleb sel taustal, et raamatukogu pole sotsiaalabiasutus, siis on see inetu ja ilge ütlemine.
Teine ohumärk on Eesti Rahva Muuseumi ümber toimuv. On ehmatav lehest lugeda, et juba hakatakse looma pinnast arusaamale, kas meil seda ERM-i üldse vaja on. Kui sellise küsimuse tõstatab isamaaline poliitik, kes peaks alles hoidma rahva ja rahvuskultuuri püsiväärtusi, on see minu jaoks väga häiriv. Külm ohutunne jookseb kõhust läbi.
Rasketel aegadel on väärtustest väga lihtne loobuda. Mõeldakse: peaasi, et süüa oleks. Aga hiljem on nende väärtuste juurde tagasi tulla väga raske. Pean silmas väärtusi, mis ei ole olemas selleks, et neid süüa. Just väärtustest loobumisest algab loobumine oma keelest ja kultuurist. Ja nii edasi minnes võib tõusta ka küsimus: milleks meile seda Eestit vaja on?
Mitu inimest on meil vaja, et rahvas ellu jääks? Mitu inimest on vaja, et kultuur püsiks? Mitut liivatera on vaja, et kuhil püsti püsiks? Just need suured küsimused on minu jaoks kerkinud sel aastal. Ja neid peaks enesele esitama igaüks. Ja otsustama, millised on meist igaühe valikud sel taustal.
Äkki on meie valikud liiga rahakesksed?
Liiga suure raha kesksed. See on kehv tendents, mis tulnud koos euroga. Räägitakse kolossaalsetest euroraha projektidest, maksumusega miljoneid. Ja neid projekte ka toetatakse. Aga mingile raamatukogule tuhat eurot, mingile kultuuriseltsile viissada – arvatakse, et see on nii väike summa, selle võib ka andmata jätta. Et mullu nad ju korra juba said.
Aga just siit algabki me kultuuripinna kärbumine. Just nende väikeste summadega tehakse tihti suuri asju, need väikesed summad hoiavad meie pinnast ja võrgustikke paigas. Kui unustame suuri summasid kummardades oma väikesed asjad, siis kaotame eluvõime.
Praegu tuleb kõigil tõsisemalt peeglisse vaadata, et näha, mis nägu eesti rahvas tegelikult on, millised on meie tegelikud väärtused.
Nõukogude ajal suutsime säilitada oma mõtlemisvõime, hakata Moskva rumalatele ja suurtele plaanidele vastu. Aga nüüd ei hakka me vastu enam ei eurolollustele ega Tallinna lollustele. Ütleme jah, et lollus küll, aga oma lollus, teeme ikka ära. Tegelikult peame olema väga valvel, sest iga inimese valikust võib sõltuda väga palju. Just sellepärast, et oleme nii väikesed. Meie väiksuse võlu on see, et igaühe otsusel on suur kaal.
Oleme siin Eestis aina rohkem majandustõusu usku. Oleme majanduskasvu muutnud kultuseks, teades ometi, et igale tõusule järgneb langus, uus kriis. Kas pole olemas mõnd teist teed?
Teine tee on paadi tee. Eesti on paat. Me pole suur laev, mis murrab end läbi kõigi lainete. Me oleme väike paat, mis peab tajuma, kui suur laine on. Kui vaja, peame oskama minna kalda ligi. Kui vaja, peame oskama püsida laineharjal. Peame väga täpselt teadma, kui palju me paat kannab, et ta ei upuks. Peame teadma, millise tormiga välja minna ja millisega mitte.
Keegi tark Brüsselist meile sellist tegutsemist ei õpeta, neid ei huvitagi see. Tuleb enesele selgeks teha, mis hoiab me paati vee peal. Ja siin on palju asju, mis pole ei raha ega majandus. On meie kultuur, tavad, tahe ellu jääda. Neid ei näita meile ükski statistika. Meie loomulikku tasakaalutunnet ei näita üksi statistika…
Sina võid ju seda uskuda, aga Andrus Ansip usub üksnes seda, mis on kirjas Eurostati aruannetes.
Härra Ansip on meil tubli masinist, kes arvab, et ta sõidab uljalt suure ookeanilaevaga. Aga meile on vaja purjetaja psüühikat, oskust olla kontaktis nii maa kui ka veega. Me oleme ju veelinnurahvas.
Peame aru saama, et sellist turvalist maailma, mida lootsime 20. sajandil, meile enam ei tule. Oleme jõudnud globaalsesse riskiühiskonda. Risk võib tekkida ükskõik kus. Meie siin pole süüdi, et Lehman Brothers pankrotti läks. Ja kuigi võisime öelda, et me tanu on tärgeldatud ja põlleke puhas, ei päästnud see meid. Ülemaailmsete riskide ajal on oluline abimees just meie tasakaalutunne ja teadmine, et kultuuris on meie tegelikud jõuallikad. Nii minu enese, minu pere, mu sõprade kui ka minu küla, minu linna, minu Eesti omad. Neid oma sisemise jõu allikaid tuleb meil paremini hoida ja targemini kasutada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare