TÄISMAHUS: Toomas Tamme mõrva tellimine kui näitemäng Hollywoodi tippstsenaristi sulest
Eesti Päevaleht rõhutab, et tegemist on versiooniga, mille põhjal jõudis prokuratuur süüdistuseni. Praegu kedagi süüdi mõistetud ei ole, sest kaasus jõuab kohtusse alles täna. Uurimisorganid materjale Eesti Päevalehele lekitanud ei ole.
2010. aasta 11. jaanuari pime ja kõle õhtu Tallinnas. Kell on 20.15. Õues valitseb ligi üheksakraadine pakane, hiljuti maha sadanud mitukümmend sentimeetrit paks lumekiht krudiseb 42-aastase Peebu jalge all, kui ta astub tihedas udus Männiku tee lõpus asuva Säästumarketi taarapunkti poole. Peebu tähelepanu köidab taarapunkti vastu pargitud punane kolmanda seeria BMW, mille juures kaks meest omavahel närviliselt vestlevad.
Samal ajal sõidab poe juurde kaubik. Ka kaubiku juhile Aivarile jääb BMW silma, sest auto on pargitud lumehange ette viltu parkimist keelava märgi alla. Aivar peab eriti hoolikalt manööverdama, et BMW-st puhtalt mööda pääseda.
Kui Peep ostetud elektripirniga poest väljub, näeb ta midagi enneolematut. Kõnniteel närviliselt takseerinud mees tõstab relva, sihib sellest punast BMW-d ning õhtuses vaikuses kajab neli valju püstolipauku. Tulistaja jookseb minema. Hämmingus Peep astub BMW juurde, mille juht küsib temalt, kas ta nägi, kuhu maskiga tulistaja põgenes. Peep näitab käega õige suuna kätte, mees istub autosse ja kihutab minema. Aga hoopis teise suunda kui põgenenud tulistaja. Selle aja peale on kohale jõudnud Aivar ja Säästumarketi turvamees, kes ka politsei välja kutsub.
Sel hetkel ei tea veel politseiuurijad, et tegelikult ühtegi kuuli ei tulistatudki. Hiljem leitakse BMW ukse seest küll kuuliauk ja kuul, kuid tegemist oli hoolikalt läbi mõeldud valskusega. Ka see, et Peep justkui täiesti juhuslikult sündmust pealt nägi, oli tegelikult täpselt ette plaanitud. Ehkki politsei leiab lumiselt kõnniteelt neli padrunikesta, tuleb välja, et kestad viskas sinna maha hoopis BMW roolis olnud „kannatanu” ning maskiga tulistaja kasutas hoopis paukpadrunitega õhupüstolit.
Tüliõunaks keemiatööstus
Tegemist oli ühe järjekordse episoodiga kurikavalas skeemis, millega kütuseärimees Oleg Ljadov ning kriminaalse minevikuga Enriko Kasemaa ja Imre Arakas kasutasid ära Ida-Virumaa kahe suurärimehe omavahelist verivaenu ning koorisid vahelt sadu tuhandeid kroone. Paraku kaevasid nad ennast iga sammuga üha sügavamale sisse, lõpuks aga esitas prokurör neile hulgaliselt süüdistusi, mis on peamiselt seotud tõendite fabritseerimisega ehk lihtsamalt öeldes – kuritegude lavastamisega.
Täna peetakse Harju maakohtus selle kriminaalasja eelistung. Ent selleks, et loos täit selgust saada, tuleb ajas vaadata mitu aastat tagasi. 2009. aasta septembri alguseks on Ida-Virumaa suurärimeeste – Kiviõli keemiatööstuse omaniku Toomas Tamme ja tema varasema äripartneri, kütuseärimees Nikolai Reismani (varasema nimega Kulakevitš) – suhted jooksnud lootusetult liiva. Nende tüli ulatub otsaga 2006. aastasse, kui Reisman soovis keemiatööstuse Tammelt ära osta. Notari juures sõlmiti eelleping, et Reisman maksab tehase eest üüratud 200 miljonit eurot, mille eest saab ta ka Aseri sadama omanikuks.
Kaks miljonit maksis Reisman Tammele ära. Seejärel hakkasid nende suhted ja ärid kiiva kiskuma. Turg läks langusse, raha jäi vähemaks ning omavaheliste tülide tulemusel teatas Reisman, et soovib tehingust taganeda. Kiviõli keemiatööstust kummitas samal ajal veel üks probleem. Nimelt hakkas olemasolev põlevkivikarjäär ammenduma ning karjääri laiendusel seisis ees just Reisman, kes oli suure osa vajalikest kinnistutest Tamme nina alt kokku ostnud. Ühtäkki ei olnud keemiatööstusel uuele karjäärile ligipääsu ega ka kaevandamisluba.
Pikk jutt lühidalt kokku võetuna: Tamm esitas Reismani firma Select Oil NV vastu pankrotihagi, 2009. aasta veebruaris ka Reismani suhtes kuriteoteate, mille järgi olevat Reisman võltsinud dokumente. Kohus algatas pankrotimenetluse ning suvel alustati Reismani suhtes ka kriminaalmenetlus mitmes pankrotikuriteo episoodis.
Septembris 2009 võetakse Reisman vahi alla, see aga on vesi Tamme veskile. Ta on kindel, et kui Reisman jääb trellide taha piisavalt pikaks ajaks, kaldub võitlus just Tamme kasuks – ta saab kaevandusloa ning keemiatööstuse bisnis jätkub.
Just siin astub mängu Oleg Ljadov. Kütuseärimees otsib üles Toomas Tamme advokaadi Mikk Lõhmuse ja jutustab talle šokeeriva loo: Reisman olevat tellinud ühelt endiselt retsilt nimega Enriko Kasemaa (hüüdnimega Moiva) Tamme palgamõrva. Hea uudis on see, et Kasemaa ollagi just nimelt endine rets, kes enam tappa ei taha ning on mõrva tellimisest nõus anonüümselt politseile ka rääkima. See kõik on loomulikult suur muinasjutt, mida aitab Ljadovil välja mõelda Imre Arakas. Just Arakas on see, kes toob mängu Kasemaa – omal ajal reaalselt tapmise eest vangis istunud mehe.
Lõhmusel jagub nüüd mõtteainet pikaks ajaks. Esiteks on kindlasti tegemist piisavalt tõsise asjaga, mistõttu tuleb sellest politseile viivitamatult teada anda. Teiseks, kui politsei kuulab palgatud mõrvari üle ajal, kui Reisman on veel vahi all, on see tema kliendi ärile hea uudis. See peaks tagama, et ärimees nii pea värsket õhku nuusutada ei saa.
Lõhmus lükkab masinale hoo sisse. Ta valmistab Tammele ette kuriteoavalduse ning pommitab meilide ja telefonikõnedega prokuratuuri ja politseid, et need tapja kiiresti üle kuulaks. Kui Viru ringkonnaprokuratuur ei võta vedu, kasutab Lõhmus väidetavalt tutvusi riigiprokuratuuris, mis peale saab Kasemaa lõpuks Jõhvi tunnistusi andma minna. See kõik tuleb Tammele aga suure raha eest. Ljadov selgitab Tammele, et vaid tänu tema raskele tööle nõustus Kasemaa tunnistusi andma minema, ning selle eest küsib ta kaevandusmagnaadilt 300 000 krooni (ligi 19 200 eurot) sularahas. Tamm nõustub. Pool rahast jääb Ljadovile, pool rändab Kasemaale.
Esimene katse Kasemaad tunnistusi andma viia siiski ebaõnnestub, sest prokuröril pole tema jaoks lihtsalt aega. Selleks ajaks, kui Kasemaa kaks nädalat hiljem tõesti anonüümse tunnistajanime Mari all üle kuulatakse, on Reisman juba vahi alt vabastatud. Ljadov aga jätkab Tammelt raha küsimist – tegemist on ikkagi maffiaga, mingi auto passivat pidevalt tema maja ees ning Ljadovi pere on ohus. Tasu selle eest peaks olema taas 300 000 krooni sulas. Tamm maksab, taas. Ja taas saab poole rahast Kasemaa. Mõlemal korral delegeerib Tamm sularaha kogumise ülesande keemiatööstuse finantsjuhile Toomas Virrole. Ustav sõber ja töökaaslane Virro teeb tühjaks enda isiklikud pangakontod ning vähemalt ühel juhul võtab osa ka tuttavalt laenuks. 500-kroonistesse pakkidesse kogutud raha annab Virro Ljadovile ühel juhul üle Tallinnas Pirita Selveri parklas, teisel juhul Tamme kabinetis. Tamm maksab Virrole hiljem raha tagasi.
Toomas Tamm on selleks hetkeks kulutanud vähemalt 600 000 krooni. Halb uudis on tema jaoks aga see, et prokuratuurile anonüümse Mari tunnistusest ei piisa ning Reismanile uut kahtlustust ei esitata. Ljadov ja Kasemaa muretsevad, et Reismanil on Viru politseiringkondades justkui käsi sees. Hilisemate tunnistuste järgi selgub, et Lõhmus võis taas teha paar kõnet riigiprokuratuuri. Uurimine tuuakse üle Tallinna, keskkriminaalpolitseisse ja riigiprokuratuuri.
Aga sellest ikka ei piisa ning Ljadov, Arakas ja Kasemaa kaevavad ennast üha sügavamale sisse. Ljadov leiab, et loo usutavamaks tegemiseks oleks vaja veel ühte tunnistajat. Mis oleks, kui Kasemaa sõidutas Reismaniga Jõhvi ühte keldrikõrtsi kohtumisele, kus Reisman lubanud talle tapmise eest 500 000 krooni, keegi autojuht, kellele Kasemaa pärast närviliselt oleks seletanud, et tema enam tappa ei taha? Mõeldud-tehtud. Kasemaa otsib üles sõber Tauno Traadi, kellelt on aeg üks vana võlg sisse kasseerida. Traat räägibki kriminaalpolitseinikele loo ära ning tuvastab ka pildilt Reismani kui Kasemaaga baaris kohtunud mehe.
Mõrvari ülestunnistus
Uurijatel on aga midagi vist viga, sest isegi see ei veena neid veel Reismani uue kahtlustusega kinni pidama. Järgmise sammuna võtavadki Ljadov, Arakas ja Kasemaa ette õhtuse tulistamismanöövri. Nende eesmärk on teeselda Kasemaa tulistamist nii, nagu ka selle oleks tellinud Reisman, kes alt vedanud mõrvarile kätte maksta tahab. Selleks helistatakse Kasemaale sama päeva õhtul suvaliselt kõnekaardilt ning kutsutakse ta Männiku tee Säästumarketi juurde. Kohapeal kõmmutab Arakas efektselt püstoliga ja põgeneb. Kui Reismani edevasse Vertu mobiiltelefoni jõuab samal ajal võõralt numbrilt lakooniline SMS sisuga „ok”, ei oska ta tõenäoliselt arvatagi, millisesse võrku teda järjekindlalt püüda tahetakse.
Seni on Tammelt raha kasseerimisega tegelenud vaid Ljadov ning ka tulistamisjuhtumi eest esitatakse Tammele ja Lõhmusele 50 000-kroonine arve. Nähtavasti esimest korda ütleb näitlemistiim neile otse välja, et raha on vaja fabritseeringuga seotud kulude hüvitamiseks.
„Ma ei tahtnud, et asjad sellise pöörde võtavad aga paraku on nad nii läinud. Alustaksin sellest, et kuna ma arvan, et mind on petetud ja alt veetud siis ei jää mul muud üle kui vastata samaga. … Esialgu oli meil teiega see on siis sinu ja Tammega kokkulepe, et mina pean andma Jõhvi prokuratuuris ühe tunnistuse ja ülejäänu on nagu siis juba teie teha. Paraku läks aga teisiti ja see teiepoolne tegemine jäi kuidagi pooleli. … siis leidsin omapoolselt, selleks, et asi vett peaks juurde tunnistaja kes tõendas minu ja Reismanni kohtumist. Mul ei olnud ka selle vastu midagi, sest Tamm pidas kinni maksmistest ja kõik oli normaalne. Siis aga tellis Tamm veel ühe lavastuse kus tulistati minu autot ja tulistamise tellijaks on käesolevaks hetkeks ainukese kahtlusalusena Reisman. Selle töö tasustamine pidi toimuma kohe peale töö tegemist, kuid on siiani tegemata ja nagu ma Tamme jutust aru saan ei ole tal seda plaanis ka teha.”
Uju või upu
Need on muutmata kujul vaid mõned read Kasemaa otsesest ja detailirikkast kirjast Lõhmusele. Tamm ja Lõhmus saadavad kamba pikalt ning Lõhmus edastab Kasemaa ootamatult avameelse e-kirja politseile. Loomulikult koos märkusega, et tema kuuleb sellest kõigest esimest korda. Nüüd on juba siililegi selge, et see skeem kukub kokku kui Kreeka majandus ning võitlus algab selle nimel, kes keda endaga kaasa tirida saab või kes suudab mängust puhtana välja tulla. Kõik lindistavad salaja kõigi teistega peetud vestlusi ning sügiseks jõuab osa linte „Pealtnägijasse”, sealt edasi juba mujale ajakirjandusse. Üksteisele vasturääkivat infot tõuseb pinnale nii palju, et lehtedes ilmuvast materjalist ei suuda ükski mõistlik inimene end läbi närida.
Ljadov igatahes mõistab, et Tammelt enam raha tulemas ei ole, ning üritab üles soojendada sõprust hoopis vastaspoole, Nikolai Reismaniga. Ta pakub Reismanile, et on valmis kogu loo ausalt ja tema kasuks (kuidas Tamm tahtis oma endist äripartnerit palgamõrva tellimises süüdi lavastada) ära rääkima, ent küsib selle eest väidetavalt miljon krooni. Reisman salvestab vestluse ja saadab Ljadovi pärast mõnda kohtumist pikalt.
Kohtuekspertiisi spetsialistid upuvad töösse, sest politsei palub neil üha uute salvestuste ehtsust kontrollida. Eksperdid tuvastavadki, et suur osa salvestustest, mille järgi Tamm oleks justkui ise kogu plaani initsieerinud, on lihtsalt kokku monteeritud. Kuna lindid pole tõendina Tamme vastu enam kasutatavad, küll aga näitavad üha ilmekamalt Ljadovi, Araka ja Kasemaa süüd, pääsebki miljonär Tamm tänavu suve hakul piinlikust kahtlustusest. Ljadov, Arakas, Kasemaa ning kogu sõus kõigest statisti rollis olnud Traat peavad aga kohtu ette astuma.
Kes on kes?
Toomas Tamm – üks Ida-Virumaa äriliidreid, kes neil päevil suurema osa ajast elab Šveitsis ja Hispaanias. Algul sai küll kahtlustuse kunstlike tõendite loomises, ent prokuratuuri loal lõpetati tema suhtes kriminaalmenetlus tänavu suvel.
Nikolai Reisman – praeguses kriminaalasjas tunnistaja rollis olev kütuseärimees, kes soovis enam kui kolme miljardi krooni eest osta Tammele kuuluvat Kiviõli keemiatööstust. Veel 2006. aastal olid tema ja Tamme suhted vägagi sõbralikud. Koos käidi looduses, väljasõitudel, perekondlikult läbi. Äri ajas aga nad lootusetult tülli. Kõik arestid, mis omal ajal Reismani varale seati, on tänaseks tühistatud. Select Oil NV pankrotiga seotud vaidlused jätkuvad eri kohtudes.
Mikk Lõhmus – vandeadvokaat, Toomas Tamme kaitsja. Töötab Paul Varuli advokaadibüroos. Lõhmus oli mees, kes oskas õigel ajal kriminaalasjas tuld anda, ent ka väga õigel ajal ennast ja Tamme välja tõmmata. Mõlemad pääsesid kriminaalasjast, ehkki nende nimesid üritati sinna jõuliselt sisse suruda.
Oleg Ljadov – kütuseärimees, kogu skeemi väljamõtleja. Kujunes Toomas Tamme usaldusaluseks ja Tamm maksis Ljadoviga seotud Pirita jalgrattaklubile lühikese aja jooksul kokku 1,85 miljoni krooni eest sponsoriraha – arvatavalt tegelikult tänutäheks ärialaste teenete eest. Ljadov oli Tamme juurde ennast nii sisse söönud, et ühel hetkel käskis Tamm keemiatööstuse finantsjuhil Toomas Virrol võtta liisingusse 8000-kroonise kuumaksega BMW ning määrata selle kasutajaks Ljadovi naine. Lisaks andis keemiatööstus Ljadovi kahele lähituttavale 100 000 ja 50 000 krooni, mis algselt pidanuks olema tagastamatud laenud.
Imre Arakas – Ljadovi tuttav, kes kaasas etendusse Kasemaa, osales tulistamisintsidendis ning aitas muidu nõu ja jõuga kaasa.
Enriko Kasemaa – väidetav mõrvar, keda Reisman oleks justkui palganud Tamme tapma. Ka tegelikkuses 1980-ndatel tapmise eest vangis istunud mees, kelle turjal ka mitmeid teisi kriminaalkaristusi. Sai süüdistuse ka mitmes teises episoodis, mis sellesse loosse üldse ei puutu. „Alatu oli minu poolt Reismani suhtes valeütlusi anda, aga Reisman on ikkagi suli, kes võlgnes Toomas Tammele suuri summasid,” ütles ta ülekuulamisel.
Tauno Traat – Kasemaa tuttav, kes andis ühe valetunnistuse ja etendas autojuhi pisirolli.
