TÄISMAHUS: Tundeline kohtumine: Saaremaa nunnad suudavad aja peatada
Ma poleks iialgi osanud arvata, et veedan Saaremaa vastses nunnakloostris mõttetihedaid tunde, rääkides taevaste teemade asemel punkarite siirusest ja eesti huumori omapärast. Ning kogen pühade õdede oskust aeg peatada.
„Ära räägi hiidlasele neljapäeval anekdooti, muidu ta hakkab pühapäeval kirikus naerma,” tuleb õde Theoktistile meelde luiskelugu, mis paneb muhelema. Üks vahvatest tähelepanekutest Eesti elust, mida ta on just lugenud Justin Petrone raamatust „Minu Eesti”. Saanud targemaks, et Inglismaa tütrena paremini mõista maalappi, kuhu ta on saabunud Jumalat ja kloostrit teenima. Inglise ja eesti huumor on sarnased, teab nüüd lustakas püha õde.
Ta istub kesk palavat päikesepaistet, nunnariided üll, ja sorteerib kruvisid, naelu, polte. Neid on suur taldrikutäis. Vastse kloostri remondist järele jäänuid, majadest, aitadest leituid. Narr oleks need ära visata. Kasinus ja kokkuhoid on kloostrielu alus.
Õde Theoktisti astub töökotta, mille seinal ripub muljet avaldav tööriistade kollektsioon. Kirved, saed, tangid, peitlid, kruvikeerajad. Paljud neistki uue kodu korrastamisel leitud, tallele pandud. Kui vaja, saavad õed nende kasutamisega imehästi hakkama. Kloostrielu on tööelu. Putitamine, parandamine, ikoonide maalimine, põlluharimine, aga eelkõige enese ja õdede hinge hoidmine, Jumala teenimine.
Nunn ja punkarid
Vaid välimuse – mustade nunnarüüde – järgi otsustades võiks arvata, et pühad õed on endassetõmbunud nohikud, kes hoiavad tavainimestest eemale, ehk pelgavadki neid. Tegelikult on pelgus pigem ilmalikepoolne, kuulen kloostri eestseisjalt ehk kloostriülemalt nunn Theofililt. Ta on Pärnust pärit naine, kelle elu muutus 1994. aastal, mil ta esimest korda Eestis nunnadega kohtus. „See oli armastus esimesest silmapilgust,” ütleb ta siira naeratuse saatel.
Nüüd, ligi kakskümmend aastat hiljem korraldab Theofili õdede elu Püha Eelkäija Skiitas. Meile on püha eelkäija pigem tuttav Ristija Johannesena, mehena, kes käis Kristuse ees.
„Kloostri üheks tähtsamaks eeskirjaks on külalislahkus,” selgitab Theofili. Iga sisseastuja võetakse lahkesti vastu, püütakse tema küsimustele vastata, eluolu selgitada. Paraku on eestlase tagasihoidlikkus see, mis paneb inimesed küll nunni kaugelt uudistama ja nende kohta salajuttu puhuma, kuid mitte otsesõnu suhtlema. „Siiralt ligi astuvaid huvilisi võiks enam olla,” arvab Theofili.
Õde Theoktisti, näpud ikka kruvisid sorteerimas, räägib lisaks, kui ekslik võib olla vaid välimuse järgi kujundatud arvamus. Nimelt olnud ta kusagil lennujaamas näinud kampa punkareid. Üks hakkas talle liginema. „Olin kõigeks valmis, aga mitte selleks, et punkar palus: püha õde, õnnistage mind, ma nii väga kardan lendamist.” Mitmehäälne nunnanaer kõlab üle päikeselise hoovi.
Või teine juhtum, kus nunn ja kirjatud juukselakaga punkar sattusid kogemata kombel tänaval kõrvuti kõndima. Loomulikult peatusid neil kümnete inimeste pilgud. „Huvitav, kumba meist rohkem vaadatakse?” küsinud punkar nunnalt.
Lõbusate õdede vestlus käib eesti, kreeka, inglise ja saksa keeles. Näiteks nooruke õde Theohariti, Saksamaalt pärit, räägib puhast ja selget eesti keelt. Kui mõni väljend meelde ei tule, aitab inglise keel hädast välja. Haritud õdede jaoks pole keel küsimus, pigem võimalus.
Hallitav kirik
Kui õed 2010. aasta augustis Reo külla Reomäele oma uut eluaset vaatama jõudsid, ei paistnud räämas preestrimaja suurte sirelite seest välja. Kohalike meistrimeeste abiga tehtud remont on hoone särama pannud. Järge ootab Püha Andrease kirik. Selle seisukord polnud kiiduväärt, seenest ja vammist näritud põrandad ja kujuseina ehk ikonostaasi alus. Õlivärviga meetrikõrguselt võõbatud seinad on rikkunud niiskusrežiimi, pannud krohvi langema.
Praegu seisavad kiriku uksed-aknad kogu päeva valla. Mitte ainult Jumala teenimiseks, vaid õhutamiseks, niiskusest võitu saamiseks. Rada säravaks remonditud elumaja juurest kiriku ukseni on õbluke. Kaob rohu sisse. Seda on pühad õed tallanud kaks kuud, aprillist, siia kolimisest alates. Kui nad saabusid, ei viinud kiriku juurde ühtegi rada.
Klooster toimib isemajanduslikult. Emakloostris Kreekas on mesilased, kitsed, lambad, põllud, juustutöökoda, muu toitu andev. Sealt tuleb toetust ka Eestisse. Siin maalitakse ikoone, mis Kreekasse rändavad. Lisaks annetused, sõprade, perede abi, selgitatakse huvilisele.
Aga kõige tähtsam on vaimne rikkus. See, mida õed kogevad meretagusel maal uues kodus. Nad räägivad avala naeratuse saatel, et saavad iga päevaga üksteise kohta aina enam teada. Õed ütlevad: „Teame üksteise kohta vast ehk enamatki kui mõni abielupaar, kes vaid tunniks-paariks päevas kohtub ja siis vestlemise asemel tänapäevaste tehnikavidinatega aega sisustab. Oleme siin tegelikult igast kahekümne neljast tunnist kakskümmend viis koos. Armastame üksteist oma vooruste ja puudustega. Ja kõige tähtsam, meil on aega ja tahtmist üksteist tundma õppida, rääkida. Kui pühendame kogu oma vaimujõu läbi aastate vaid ühele eesmärgile, algabki sellest kloostri vaimsus ja vägi.”
Korraga avastan, et mu aeg on kloostris seisma jäänud, igapäevased sahmerdamised kaugusse kadunud. Lihtsalt hea on huviliste ja huvitavate inimestega rääkida, nende ilusaid tulevikuplaane kuulata.
Lõpetuseks öeldakse: „Me oleme nüüd nii palju oma veendumustest ja arusaamadest rääkinud, et võime teile öelda: meie sõber ajakirjanik. Aga teie öelge: minu sõbrad nunnad.”
Kokku lepitud, minu sõbrad nunnad.
AJALUGU
Neljas aasta Saaremaal
Eesti apostlik-õigeusu kiriku Püha Eelkäija Skiita nunnaklooster alustas tegevust 2009. aastal Orissaare vallas Ööriku külas. Eesti taasiseseisvumise ajal avati see kloostritest esimesena. Öörikul tekkisid segadused kinnisvara ja naabritega, mistõttu tuli kohta vahetada. Nüüd on nunnad kolinud Reo külla, 1873. aastal ehitatud Püha Andrease kiriku endisse preestrimajja. Kloostris elab neli nunna ja üks kuuletuja. Hoone pühitsetakse täna, 9. juunil. Kloostri eestseisja on nunn Theofili.
