TÄISMAHUS: Ülinapp ESM-i otsus pani küsima: millal on aeg teha rahvahääletus?
Küsimus ei ole ammugi rahas, laenude garanteerimises või Kreeka-Portugali-Iiri-Hispaania abistamises – eile avaldatud riigikohtu otsus Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) ühe sätte põhiseaduslikkuse kohta oli põhimõttelise diskussiooni tõstatamine teemal, kui palju oma otsustusõigust me siis tegelikult ära anda saame.
Eilse kohtuotsuse tulemus oli sisuliselt see, et riigikohtu 19 kohtunikust ei olnud ühtegi, kes oleks arvanud, et niinimetatud kiirmenetluse säte ei riiva riigikogu ainupädevust otsustada riigieelarve, väliskohustuste ja muude parlamentaarse demokraatia küsimuste üle. Riivab küll, jõudis riigikohtu üldkogu järeldusele kohtuotsuse punktis 153: „Selline riigikogu finantspädevuse riive toob kaasa ka demokraatliku õigusriigi põhimõtte ja riigi finantssuveräänsuse riive, kuna kaudselt piiratakse rahva otsustusõigust.”
Küsimus on aga selles, kui palju ta riivab, kas see on lubatud ja mida riive kaasa toob. Siin jäidki kohtunikud eriarvamusele – lõpphääletuses otsustati napi 10 : 9 seisuga jääda seisukohale, et ESM-iga liitumise leping vastab põhiseaduse mõttele. „[S]uveräänsuse ega demokraatliku õigusriigi põhimõtte piiramise aluseid ei ole põhiseaduses ette nähtud. Seetõttu tuleb piirangute legitiimne eesmärk leida põhiseaduse teistest sätetest. Piirangu legitiimne eesmärk peab olema kaitsta mõnd muud põhiseaduses sätestatud väärtust,” märgitakse otsuses.
Ja selle väärtuse leiab riigikohus põhiseadusest üles ja defineerib ära – väärtuse nimi on majanduslik stabiilsus. „Majanduslik stabiilsus ja edukus tagavad riigieelarvelise tulu plaanipärase laekumise. Tehes riigieelarvest vajalikke kulutusi, tagatakse põhiseaduslikke väärtusi. [---] Põhiõiguste ulatuslik ja järjekindel tagamine on äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu ilma stabiilse majanduskeskkonnata.”
Natuke jaa, natuke ei
Eesti põhiseaduse ühe autori Jüri Adamsi hinnangul oli otsusest võimalik näha, kuidas võrreldes 20 aasta taguse ajaga tänapäeval põhiseadust tõlgendatakse. „See on üks laveeriv otsus, mille poliitiline sisu on selles, et kohtunikud ei näe, et see oleks kuidagi vastuolus Eesti rahva praeguste huvidega,” ütles ta. „Arvasin, et selline see otsus tulebki – kirik keset küla, põhimõtteliselt jaa, kuid natukene ei ka.”
Küll aga algatavad riigikohtunikud oma otsuse viimases punktis üpris olulise diskussiooni: mis saab edasi? Kui palju oma suveräänsusest saame tegelikult Euroopale delegeerida? Millise protsessiga seda teha saaks? Kui riigikohtu hinnangul peaks Euroopa Stabiilsusmehhanism Euroopa Liidu (EL) aluslepinguid muutma nii, et meie otsustusõigus läheb järjest enam Brüsselisse, siis oleks vaja edaspidi ikkagi küsida nõusolekut rahvalt.
Riigikohtu esimees Märt Rask aga räägib võimalikest rahvahääletustest just tulevikuvõtmes. Tema sõnul käib Euroopas jutt üha suuremast integreerumisest ja föderaliseerumisest ning aluslepingute muutmisel või järgmiste sammude astumisel võib kerkida küsimus: kas 2003. aasta 14. septembril vastu võetud põhiseaduse täiendamise seadus on oma võimalused ammendanud ja muud õiguseallikad peale rahva käest nõu küsimise ei tule kõne alla?
Nimelt annab 2003. aasta septembris rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse täiendamise seadus Eestile võimaluse kuuluda EL-i. Raski sõnul oli 1. mail 2004 see EL praegusest mõnevõrra teistsugune. „Sellest tulenevalt juhime poliitikute, parlamendiliikmete tähelepanu sellele, et edaspidisel integreerumisel ja lõimumisel EL-i võib veelgi suurema tööjaotuse ja pädevuste loovutamise käigus kindlasti mõelda selle peale, et on tarvis küsida kõrgema riigivõimu kandjalt – rahvalt – arvamust. Kas me saame kuuluda EL-i nendel tingimustel, mis otsustati rahvahääletusel 14. septembril 2003. aastal, või on tänane kuulumine sedavõrd muutunud, kus tuleb väga selgelt saada rahva mandaat edaspidiseks koostööks?” küsis Rask.
Mõtteainet eriarvamustest
Sellest haaravad kinni ka otsuse kohta eriarvamuse kirjutanud kohtunikud. ESM-i ei oleks saanud ju automaatselt rahvahääletusele panna – põhiseaduse paragrahvi 106 järgi küll ei panda rahvahääletusele välislepinguid (milleks ESM-i liitumisleping arvati). Ometi saab rahvahääletusele panna põhiseaduse muudatusi või just küsimust, kas me oleme nõus andma oma turvalisuse ja majandusliku stabiilsuse nimel teatud tüki eelarveotsustest Euroopale.
„Soovime rõhutada kahtlusi, millest tegelikult kantuna on kirja pandud otsuse punkt 223 [aluslepingute muutmisel tuleb küsida rahvalt nõusolekut], otsuse viimane ja lugeja jaoks ilmselt eeskätt kõlama jääv punkt,” kirjutavad eriarvamuses riigikohtunikud Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Ants Kull ja Lea Laarmaa. „Need on kahtlused selles, et kas siiski juba ESM-i liitumisleping ise ei kujuta sisuliselt niisugust EL-i aluslepingute muutmist, mis oleks tinginud nõusoleku küsimist rahvalt.”
Kuid rahvahääletus ei ole kõige popim teema, sest ka näiteks vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese sõnul ei ole „ette näha” selliseid arenguid, et meie põhiseadust oleks veel vaja täiendada ja selleks rahvahääletust korraldada.
Igatahes ei saa keegi öelda, et tegemist oli selge ja kaaluka võiduga – eriti arvestades, et ehk just kohtunike eriarvamused pakuvad põnevamat lugemist ja kaasamõtlemist kui kohtuotsus ise. Kuid nagu ka õiguskantsler Indrek Teder ütles, on riigikohtu otsus lõplik, mistõttu tuleb ka eriarvamusele jäänutel nentida, et ESM-i liitumislepingu see konkreetne punkt on – hea küll – põhiseadusega kooskõlas.Väljavõtteid eriarvamustestSuveräänsus pole kauplemisobjekt, mida „natukene” loovutada ja siis tagasi võtta
••Henn Jõksi, Ott Järvesaare, Eerik Kergandbergi, Lea Kivi, Ants Kulli ja Lea Laarmaa eriarvamus:
Kohtuasja kui terviku kontekstis tuleb aga tähelepanuväärseks pidada seda, et vabariigi valitsuse, aga ka täitevvõimu teiste esindajate arvamustes eitatakse õiguskantsleri kõnealust pädevust. Seda püütakse kokkuvõtvalt põhjendada asjaoluga, nagu vähendaks või suisa väldiks õiguskantsleri eelkontroll riigikogu pädevust välislepingute ratifitseerimisel. Meie arvates raskendab õiguskantsleri sellise pädevuse eitamine oluliselt välislepingute põhiseaduslikkuse kontrolli tervikuna.
[---]
Tegelikult ongi põhiseaduslik probleem selles, et ESML-i ratifitseerimise järel Eestil sisuliselt valikud puuduvad. Asjaolu, et ESML-i tuleb Eestil ratifitseerimise järel igal juhul täita, tähendab lõppkokkuvõttes seda, et Eesti finantsvõimalused täita riigis põhiseaduslikke kohustusi vähenevad summa võrra, mille Eesti peab maksma ESML-i täitmiseks. Tähtsusetu on selles kontekstis, millistest allikatest ESML-i täitmiseks vajalikku raha saadakse.
••Jüri Ilvesti eriarvamus:
Elementaarne küsimus, mis peaks kohe järgnema, on: miks peaksid EL-i liikmed tahtma omavahel sõlmida kokkuleppeid, mis ei ole hõlmatud nende endi liidu õigusega? Ja sama elementaarne on ka vastus: õiguskantsleri vaidlustatud sätteid ei oleks võimalik EL-i õiguse raames kehtestada, sest seal kehtib teatavasti konsensusliku otsustamise põhimõte.
Suveräänsus ei ole kauplemisobjekt, mida üks riigikogu koosseis saab (ehk küll Eesti huvides) „natukene” loovutada, lootes, et järgmine koosseis ehk kaupleb midagi tagasi. Lugedes ESML-i artikli 4 lõiget 4, on vägagi selge, et mis läinud, see läinud. [---] Olen seisukohal, et PSTS ei anna riigikogule õigust ratifitseerida EMSL-i ilma rahvahääletust korraldamata.
••Jaak Luige eriarvamus:
Kuna põhiseaduse paragrahvi 1 lõige 2 sätestab sõnaselgelt iseseisvuse ja sõltumatuse (suveräänsuse) aegumatu võõrandamise keelu, siis siin tõlgendamisruum puudub – suveräänsuse võõrandamise keeld on absoluutne nii ajas kui ka muutuvas õigusruumis. Ka iseseisvuse ja sõltumatuse osaline äraandmine (loovutamine/loobumine) on suveräänsuse võõrandamine. Kui tavapärase rahvusvahelise lepinguga varalise kohustuse võtmine üldjuhul ahendab/kitsendab/piirab üksnes riigi eelarvepoliitilisi valikud, siis kõnealuse finantssuveräänsuse osalise loovutamise kohustuse võtmine sisuliselt välistab ESM-iga seotud küsimustes parlamentaarse demokraatia.
