50-aastane Anna on üks nendest, kellel on tuvastatud püsiv töövõime kadu 60 protsenti. Ta töötab ühe asutuse müügiosakonnas täiskohaga ja saab lisaks palgale 146 eurot ja 97 senti iga kuu töövõimetuspensioni. Lisaraha kulub temal eelkõige rohtude peale, mida diabeeti ja hüpertooniat ehk kõrgvererõhktõbe põdev Anna endale pidevalt ostma peab.

Lisaks dieet — diabeedi tõttu on Annal väga kindel toidusedel ning pealegi peab ta hankima endale mitmesuguseid kalleid vitamiine, et üldse tööl käia saaks. Töövõimetuspension annab talle igakuise kindlustunde, et vähemalt eluks vajalike ravimite ja vitamiinide raha on olemas, kui midagi muud ei ole.

Skaala teises otsas on 29-aastane Marko, kellel on kümmekond aastat tagasi põetud haiguse tõttu raskusi liikumisega, mispärast on ta samuti ametlikult kaotanud 60 protsenti oma töövõimest. Praegu enamasti istuvat kontoritööd tegev Marko teenib Eesti keskmisest kõrgemat palka ja ka temale kukub pangakontole iga kuu 146,97 eurot. „Kahju oleks, kui seda lisaraha enam ei tuleks, aga ma saan väga hästi aru, miks see vajalik on,” ütleb ta.

Marko jaoks ei muutnud püsiv töövõimetus sisuliselt mitte midagi, kui ta tööle hakkas, aga ta näeb selles küsimuses teatud vastuolu — et töötavatele, kuid töövõimetuks tunnistatutele ei oleks mõtet hüvitist maksta. „See töövõimetus pärsiks minu võimalusi karjääri muuta,” räägib ta. „Kui ma oleksin tahtnud minna elukutseliseks sõduriks või vastupidi — kui juhtub, et ma peaksin kunagi töö kaotades parkimiskontrolöriks hakkama, siis seda ma teha ei saa.”

Tartus tegutseva MTÜ Händikäpp juhataja Margit Rosentali hinnangul võiks selline muudatus tähendada, et paljud aktiivsed puuetega inimesed lähevad töölt lihtsalt ära, sest töölkäimine läheks neile rohkem maksma. „Praegune toetuste süsteem ei arvesta abivajaja tegelike rahaliste kulutustega,” ütles Rosental. „Iga puudega inimese vajadused on erinevad — abivahendid ja ravimid. Süsteem annab aga kõigile sama palju toetust.”

„Enne kui puudetoetust pole muudetud juhtumipõhiseks, ei tasu hakata praeguseid lisavõimalusi puuetega inimestelt ära võtma,” lisas ta.

KOMMENTAAR:
Monika Haukanõmm, Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees: Koda on seisukohal, et töövõimetuspensionite süsteem vajab kahtlemata ajakohastamist. Praegu määratakse inimesele töövõimetusprotsent, andes sellega inimese suutlikkusele negatiivse hinnangu. Tulevikus on vaja hakata hindama inimese töövõimet koos eksisteerivate takistustega, st tuleb hinnata inimese võimet teha mingit tööd. Eesmärgiks peab olema muutus, mis motiveerib inimesi tööturule sisenema, sest töö on parim kaitse vaesuse vastu, mitte toetused.

Kui riik seab eesmärgiks tööhõive edendamise, sealhulgas töövõimetusega ja puudega inimeste hulgas, siis ei tohi rakendada meetmeid, millel võib olla vastupidine efekt.