TÄISMAHUS: Väikesaar nõuab looduse tujudega leppimist

 (6)
TÄISMAHUS: Väikesaar nõuab looduse tujudega leppimist
Väike-Pakri uue aja asukas Mati-Erki Nyman, kelle vanemad Pätsi ajal Vene baaside loomise tõttu sealt lahkuma sunniti.Foto: Rauno Volmar

Viimase kümmekonna aastaga on üha enam mere keskel asuvaid maalappe leidnud endale elanikke.

Kui linnamajade vahel elades tähendavad talveiilid enamjaolt näkku pekslevat lund ja katuseräästas uluvat tuult, siis väikesaare elanikule tähendab see palju enamat. „Saarel pead pidevalt ilma jälgima. Näiteks eelmisel nädalalgi näitas EMHI jääkaart, et kinnisjää on kõikjal, kuid tegelikult jäime saarele tulles korra hätta ja pidime tagasi tulema. Jääkaart ei läinud lihtsalt tegeliku eluga kokku,” kirjeldab oma tööd ja elu Mari-Liis Pae, kes töötab väikese Kõinastu laiu saarevahina. Oma kolme lapsega on nad laiu ainsad elanikud. Läinud nädalal avalikustas statistikaamet rahvaloenduse andmed, mis näitasid, et Eesti loendamatute väikesaarte hulka on lisandunud viis saart, millel on püsielanikud.

Suvel tulevad suvitajad

„Kui teed teada, siis saab tulla ka heal juhul autoga, kuid enamasti käin saarel ikka jalgsi või suuskadel,” räägib Pae talvisest saarekesel käimisest, suvel on ta seal kogu aeg kohal.

Kõinastu asub Muhu saarest 1,8 kilomeetri kaugusel ning suvel saabub laiule Pae perekonnale lisaks elanikke veelgi – suvetalusid, kus elanikud peatuvad alates aprillist kuni novembrini, on saarel kümmekond.

Samal teemal:

„Talviti on teha ainult mõned jooksvad asjad, kuid suviti on saarevahi roll suurem. Peab silma peal hoidma, mõnda inimest korrale kutsuma. Viimasel suvel toodi paadiga lihtsalt randa kümmekond soomlast, neist kolm olid väiksed lapsed, kellele pidi läheneva äikesetormi eest peavarju otsima hakkama,” lisab ta.

Saarevahid annavad ka teistele saartele asustust: sel kombel sai asustuse ka väike Mohni saar Viinistu lähistel. Osmussaar, kuhu on viimaste aastate jooksul elama asunud neljaliikmeline Koppelite perekond, jõudis jõulude ajal tänu Reutersi fotograafi külaskäigule Euroopa suuremate meediakanalite veergudele.

Eesti Energia uljas plaan Pakri saartele tuumajaam ehitada tõi paari aasta eest tähelepanu ka Väike-Pakrile ja seal elavatele värvikatele inimestele. Seejärel tuli Jaapanis Fukushima katastroof, tuumaprojekt muutus tabuteemaks ja tähelepanu kadus. Ent elanikud pole Väike-Pakrit jätnud – viimase loenduse järgi oli neid kaheksa.

Ilmar Heinlehe ettevõte OÜ Pakri Tarvas kasvatab saarel 180 lihaveist, kelle eest hoolitsemine annab mitmele sealsele elanikule ka elatise. Esimeseks Väike-Pakri elanikuks oli Mati-Erki Nyman, kes müüs enne kõik maha, kolis siis 2004. aastal saarele ja elas seal juba ligi viis aastat enne teiste tulekut. Kui jätta välja pensionipõlves kodusaarele tagasi tulnud härra Nyman, siis ülejäänud saareelanikud tegelevadki veisekasvatusega ja seda ilma välismaailma mugavusteta. „Me oleme harjunud ise saarel hakkama saama, sest kellelegi seal enam loota pole. Varem oli piirivalve, kuid nüüd pole Paldiskis sedagi,” sõnas Heinleht. „Eks me oleme seal ise täismehed, naisi ka paar tükki. Peame oma loomi, see toob firmale tulu ja võimaldab ka inimestel seal olla.”

Heinleht toob välja juhtumi, kus ühel elanikul lõhkes kaksteistsõrmiksool. Inimest hoiti 14 tundi köögis hinges, kuni järgmisel päeval tormiga hätta sattunud piirivalvehelikopter kannatanu haiglasse toimetas. „Saarel on ka kirikukell ja raudlabidas olemas – see ka ju esmaabi,” naerab Heinleht enda musta nalja üle.

Saar tahab enamat

„Meil on väiksed tuulegeneraatorid, et saame telefoni laadida ja telerit vaadata – tuult on, siis on elektrit, kui ei ole, siis ei ole ka elektrit. Kuid ega see vool pole elutähtis asi.”

Loe veel

Pea iga kontoritöötaja tunneb mõnda endist kolleegi, kes on otsustanud linna tööstressi eest maale kolida. Saarevaht Pae saarele kolimist nii lihtsaks ei pea. „Saar tahab ikka midagi enamat – mul on siin kõik lapsepõlverajad ja peab saart läbi-lõhki tundma. Kui ma käisin suvel Manijal, siis mõistsin, et võõras saar on ikka võõras saar, kuhu on tore paariks päevaks minna, kuid elamiseks peab ikka saart tundma,” ütleb Pae. „Mul on endal alati eluviis saarega seotud olnud. Vanavanemate kodu oli siin, mul on suur armastus mere ja saare vastu. Üritan ka Saarte Koguga koostöös teha kõike, et saartel elamist ka edaspidi väärtustada.”



Saareelanikke jääb vähemaks

97% Eesti saarte elanikest elavat Saaremaal, Hiiumaal ja Muhul, kuid kõigil saartel on elanike arv viimase kümmekonna aastaga vähenenud. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel elab saartel püsivalt 40 715 inimest ehk 3% Eesti püsielanikest.

Eelmise, aastal 2000 toimunud loenduse ajal elas saartel kokku 47 404 inimest ehk 14% võrra enam.

Kui eelmise loenduse andmetel oli püsivalt asustatud 14 saart ja laidu (Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Kihnu, Kassari, Vormsi, Prangli, Ruhnu, Piirissaar, Manija, Abruka, Kesselaid, Vilsandi ja Naissaar), siis REL 2011 andmetel on neile lisandunud viis — Väike-Pakri, Osmussaar, Kõinastu, Aegna ja Mohni. Seega on Eestis nüüd 19 püsielanikega saart.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare