Haldusreformist on Eestis räägitud peaaegu kogu taasiseseisvumisaja, kuid poliitilise üksmeele puudumisel pole sõnadest kaugemale jõutud. Küll aga on jõutud selleni, et ääremaadelt kolib üha rohkem inimesi rikkamatesse ja mugavamatesse valdadesse/linnadesse.

Kaugemates kohtades aga ootab sinna sattunud külalist võimas kontrast – valdavalt euroraha toel ülesvuntsitud spordi- või sotsiaalrajatis seisab kõrvuti trööstitus olukorras olevate tühjade elumajade, kümmekond aastat vanade külasimmaniplakatite ja kibedat naeratust huulile kiskuva mälestustega helgetest ammustest aegadest, kui külas elasid veel tulevased suured kunstnikud-kirjanikud-sportlased. „Meil on siin selline paras vaikelu,” sõnastas Eestimaa lõunatipus asuva Õru vallavanem Andres Palloson tabavalt vabariigi aastapäeva eel fotograafist kolleegile „kaugel” asuva maanurga praeguse meelsuse.
Selliste meile kõigile teada anekdootlike juttude ja juhtumite taustale asetub eile riigikontrolli avalikustatud audit, mis uuris avalike teenuste pakkumist väikestes ja keskustest eemal asuvates omavalitsustes.

Luubi all oli 15 Eesti omavalitsust (sh saarvallad Piirissaare ja Ruhnu), kus kõigis on alla 1500 elaniku. Märtsist juunini vestlesid riigikontrolli audiitorid peamiselt vallavanemate ja -sekretäridega, aga ka kohaliku eluolu korraldamise eest vastutavate spetsialistidega. Eesmärk oli välja selgitada, kas ja kuidas tulevad need väikevallad ja valimisse sattunud üks linn – Mõisaküla – toime nendele seaduses asetatud ülesannetega. 1 Jan Jõgis-Laats
Loe edasi lk 8.Loe loo algust esiküljelt.

Kuna audiitor saabki hinnata ennekõike auditeeritava tegevust kehtestatud nõuete kohaselt, võeti ühe põhiteemana vaatluse alla see, kuidas on valdades loodud eeldused avalike teenuste pakkumiseks. Läbiv järeldus: tihti pole juba seadustes nende teenuste osutamiseks sätestatud mingeidki nõudeid või on need äärmiselt üldsõnalised. Seetõttu täidavadki vallajuhid tihtipeale riigi poolt nende õlule pandud ülesandeid pelgalt oma parima äranägemise järgi.

Teisalt muidugi, mida see mõnes piiriäärses vallas elava inimese argipäevas ikka muudab, kui nõuded puuduvad? Eriti kui toimekast mehest või naisest vallavanem neid asju oma parima äranägemise järgi siiski teha üritab. Kuid murekohaks on siin ikkagi lõppkokkuvõttes vallaelaniku enda käekäik. Nagu märgivad riigikontrolli audiitorid, polegi väikestel omavalitsustel kohustust kõiki teenuseid pakkuda (näiteks jäätmevedu või ühisveevärk ja -kanalisatsioon). Ent juhul kui riik valda selleks ei kohusta ega anna ka muid juhiseid, kuidas neid igapäevaeluks siiski vajalikke teenuseid osutada, puudub ka tavalisel vallaelanikul selgus, mismoodi ta peaks oma jäätmetega käituma või reoveest vabanema.

Läheneme loovalt

Ehkki mitmed omavalitsused olid näiteks jäätmeveo puhul naabritega käed löönud ja kogusid elanikelt prügi ühiselt, tõstatas riigikontroll auditeeritute vastuste põhjal mitmeid küsimusi. Näiteks puudus vähemalt vormiliselt mitmel pool teave selle kohta, kuhu viia oma suurjäätmed. Kuid neid ju ikka tekib – kui vahetad kodus välja põrandavaiba või ostad uue kraanikausi, siis näiteks Tallinna elanik loodetavasti juba teab, et saab need tasuta mõnesse jäätmejaama ära viia. Väikevallas aga tuleb selleks omaenese leidlikkust kasutada.
Kuid riigikontrolli dokument, mille alltekst tervikuna on pigem positiivne ja lahendusi pakkuv kui saamatuse kriitika, toob ka sellealaseid positiivseid näiteid. Üks neist on alguseski viidatud Õru vald, kes teeb naabritega koostööd näiteks jäätmete alal. „Panime üheskoos jäätmeveo osas jõud kokku,” räägib vallavanem Andres Palloson valdade endi initsiatiivil edenenud ühistööst.

Teine samuti igaüht puudutav probleem on teehooldus. Kui riigimaanteede eest hoolitseb maanteeameti tellimusel kohalik teedefirma (ja sel alal valitsevatest üsna suurtest puudustest saime just eile ühest teisest riigikontrolli auditist lugeda), siis omavalitsustele on pandud kohustus korraldada kohalike teede seisukorrale kehtivad nõuded ja neid teid ka hooldada. Samal ajal polnud ükski auditeeritud 15 omavalitsusest seisunditasemeid määranud. Teid loomulikult hooldati igal pool, ent näiteks Peipsi-äärsetes Kasepää ja Lohusuu vallas tehti teetöid pelgalt vajaduse järgi. Kuid teame ju kõik, et tähtis pole mitte pelgalt suurema lume korral teede lahtilükkamine, vaid ka nende korraline hooldamine. Sest muidu saabki maakoju sõita vaid kõrge kliirensi ja nelikveoga džiibiga. Rääkimata sellest, et hooldamata tee ei lõhu pelgalt sõidukit, vaid on ka otseselt liiklusele ohtlik!

Vaevalt et eespool ja mõned teisedki auditi järeldustes kirjeldatud puudujäägid – näiteks maakorralduse ebaselgus, mitte just kõige kasutajasõbralikum kodulehekülg jne – nüüd otseselt kedagi maalt ära ajavad. Kuid teisalt on jällegi just sellised näilised pisiasjad (koos hariduse, tervishoiu ja teiste sotsiaalsete teenuste kättesaadavusega) muude ja emotsionaalsete põhjuste kõrval määrava tähtsusega, miks otsustatakse kuhugi „linnast välja” oma eluase luua või seda seal hoida. Ning mitmete riigi seatud nõuete hägususe kõrval on üks puudujääkide peamine põhjus kvalifitseeritud spetsialistide puudus.

Keskmiselt töötas auditeeritud omavalitsustes seitse täis- või osakoormusega ametnikku, kuid enamik neist tegi administratiivset tööd – vallavanem, vallasekretär, raamatupidaja. Valdavalt olid olemas küll sotsiaaltöötajad ja ka maakorraldajad. Ent teisalt on puudus kõiksuguseid õigusakte valla konteksti asetada oskavatest juristidest, väärteomenetlejatest, arhitektidest.

Tõsi on muidugi, et väikevallale käikski üle jõu kõigi oma ala asjatundjate palkamine. Ruhnu vallavanem Aare Sünter, kelle vallal tuleb pahatihti täita nii omavalitsuse kui ka riigi teenuseid näiteks transpordi alal, kirjeldab aeg-ajalt vajaminevate spetsialistide leidmist kui „loomingulist tööd”. „Eks me ise siin oleme kõik multifunktsionaalsed. Aga kui on vaja konsulteerida konkreetse spetsialistiga, siis kontakteerume näiteks teiste valdadega ja sealtkaudu tekib kontakt, kellega vajadusel aru pidada,” selgitab Sünter seda, kuidas saarel lahendusi otsitakse.

Auditeeritud omavalitsuste endi arvates oleks võimalikuks lahenduseks, kui kaasata näiteks ühiselt teiste omavalitsustega juriste, arhitekte ja väärteomenetlejaid ning koondada mõned valdkonnaspetsialistid maakonnakeskustesse. „Ütlesin ka ise audiitoritele, et vahest tõesti oleks mõttekas pidada mõnda spetsialisti mitme valla peale, kui seda inimest üksi üleval pidada ei jõua,” on Ruhnu vallajuht Sünter aruandes kirjeldatuga ühte meelt.

Kiisler haaraku ohjad

Ehkki ülalkirjeldatud probleemid on tihtipeale paljudel auditeeritud omavalitsustel sarnased, rõhutab riigikontroll, et omavalitsusi ei saa ühe kirvega lüüa ega nõuda kõigilt valdadelt täpselt ühesuguseid teenuseid. „Geograafiline asend, kujunemise ajalugu ja elukeskkond on niivõrd erinevad, et eri valdades võibki vajadus teenuste järele erineda,” märgib dokument. Ei pea olema ilmselt ka raketiteadlane, et näha erinevusi väikesaare ja mõne Kesk-Eesti valla või ka kauge Kagu-Eesti „nurgataguse” ning suurlinna naabervalla vahel. Sellest lähtub ka kõige tähtsam ettepanek: ehk tuleks Eesti omavalitsuste korraldust selliselt muuta, et kõigil valdadel ja linnadel poleks ühed ja samad ülesanded, vaid need oleks kindlaks määratud regionaalsetele eripäradele ja riigi võimalustele tuginedes.

Riigikontrolli hinnangul peaks siin juhtrolli võtma regionaalminister Siim Valmar Kiisler ja välja selgitama, milliseid teenuseid ja kuidas oleks mõistlik kohapeal osutada ning kas seda peaks tegema riik või omavalitsus. Samuti nõuab selgeks tegemist maavalitsuste roll.

Analüüsi valmimise järel tuleks Kiisleril (kes ise oli küll riigikontrollile edastatud vastuses soovituste suhtes pigem tõrjuv, vt kõrvallugu) koos vastavate valdkondade ministritega lauale panna kava ja vajalikud seadusemuudatused – milliseid ülesandeid saab kohapeal täita, milline peaks olema optimaalne ametnikkond ja kuidas on tagatud ka vajalikud ressursid. Ühtlasi teeb dokument väikese torke Kiisleri senise tegevuse pihta – riigikontrolli hinnangul peaks teenuse kvaliteedile nõudeid seadma just tema, kuid Kiisler pole seni selleks „piisavat initsiatiivi näidanud” (auditi järeldustes on siiski viidatud ministri ametikohale ja mitte isikule – J. J-L.).

Audit puudutab ka võimalikku valdade – osalist – sundliitmist. „Vajadusel tuleks rakendada [regionaalministri] pädevuses olevaid võimalusi nende omavalitsuste liitmiseks omavalitsustega, kellel on olemas teenuse pakkumise võimekus,” nendib riigikontroll. Kuna aga see soovitus on vähemalt meie juhtivale valitsuserakonnale vastumeelt, jääb üle loota sellele, et valitsuspartnerid siiski võtavad selle auditi ja muude Eesti halduskorralduse murekohtade uuringute-analüüside tulemuste lugemise järel jalad kõhu alt välja ning lähevad asja sisu juurde.

Lõpetuseks laenan veel kord Õru vallavanema Andres Pallosoni mõtteid: sealses Valgamaa nurgas on küll tehtud kuue omavalitsuse ühinemise uuring, ent sellega kuskile kaugemale jõutud pole. „Ega seni, kuni ülevalt poolt vastavat sundust ei tule, ei ole selles osas ka evolutsiooni oodata,” tõdeb ise suurema omavalitsuse loomisesse positiivselt suhtuv Palloson. „Ma tahaks küll loota, et seda auditit loetakse tähelepanelikult nii mitmelgi tasemel.”



VALDADE SOOVID

Maakonna tasemel keskust

Valdav osa auditeeritud omavalitsustest nõustus küll muudatuste vajadusega, kuid ei tahtnud liituda oma naabritega. Selle asemel sooviti tugeva omavalitsusliku kompetentse keskuse teket praeguse maakonna tasandil.

Enamik auditeerituid toetas teise ehk maakondliku omavalitsustasandi teket, kuhu saaks koondada suure osa ametnikest, keda on vaja omavalitsustele pandud ülesannete täitmiseks.

ÜLEVAADE

15 auditeeritut

Kasepää, Kõo, Laheda, Lavassaare, Lohusuu, Meremäe, Mikitamäe, Mustjala, Mõniste, Piirissaare, Põdrala, Ruhnu, Tudulinna ja Õru valda ja Mõisaküla linna.



KOMMENTAAR

Pisivaldadelt ei saagi kõike nõuda

Airi Mikli
kohaliku omavalitsuse auditi osakonna peakontrolör

Muudatuste tegemine on möödapääsmatu. Inimese jaoks on mõistlik, kui ta saab eeldada, et tema vajadused peamiste teenuste järele saavad rahuldatud olenemata sellest, millise koha ta koduks valib. Jutt käib teenuse miinimumtasemest, mis vähemalt peab tagatud olema. Kuidas seda kindlaks määrata, võiks välja kasvada auditis toodud erinevate võimaluste laiemast arutamisest.

Igal konkreetsel juhul peab arvestama nii kogukonna vajadusi, omavalitsuse iseotsustamisõigust kui ka paikkondlikke erisusi. Samal ajal ei saa mööda sellest, et paljud omavalitsused ongi selleks liiga väikesed, et neilt kõigi teenuste osutamist eeldada.

Regionaalministril on siin võtmeroll, kuna tal peaks olema kõige parem ülevaade omavalitsuste vajadustest.



KOMMENTAAR

Mina teiste töösse ei sekku

Siim Valmar Kiisler
regionaalminister

Pidev info kogumine, analüüsimine ja avalikustamine omavalitsuste pakutavate teenuste kohta on vajalik. Vastava info kogujaks, analüüsijaks ja avalikustajaks saavad olla nii omavalitsused ise, nende liidud, valdkonna eest vastutav minister kui ka regionaalminister.

Lähtudes põhimõttest, et valdkonnaministrid on lõppvastutajad oma valdkonna korraldamise eest nii riigi kui ka omavalitsuste tasandil ning nende pädevuses on reguleerida vastavat valdkonda ja sealhulgas kehtestada reegleid teenuste osutamisele, pean ma loomulikuks, et ka nemad koguvad vastavat infot igapäevaselt ja teevad selle analüüsimise põhjal ka vajalikke otsuseid.

Ma ei pea mõistlikuks, et regionaalministri ametnikud asuvad neid tegevusi dubleerima. Vajaduse korral oleme loomulikult valmis toetama nõuannetega.

Olen nõus, et regionaalminister saab [teenuste valiku, kättesaadavuse ja kvaliteedi osas] olla valdkonnaministritele abiks eelkõige metoodilisel juhendamisel. Samas rõhutan, et regionaalminister ei saa asuda kõrvalt juhtima teisi ministeeriume nende igapäevatöös.

Olen seisukohal, et soovitust [analüüsida omavalitsuste teenuste kvaliteeti ja pakkuda lahendusi, kuidas teenuste kvaliteetne osutamine tagada] saavad sisuliselt täita eelkõige valdkonnaministrid.

* Lühendatult Siim Valmar Kiisleri vastus auditi järeldustele.