Talendid koju. Kas farss või triumf?

 (2)
Talendid koju. Kas farss või triumf?
Arno Mikkor

Programm „Talendid koju” soovib 200 000 välismaal elavast eestlasest 2011 aastal kodumaale tööle tuua vähemasti kakskümmend viis inimest.

Kas tegemist on triumfi või farsiga, mille patrooniks on president ning hinnaks 125 000 eurot? Iga talendi kojutoomise omahinnaks on seega 5000 eurot ehk kuus Eesti keskmist palka.

Olin talendiprogrammist varem põgusalt kuulnud ja mõnda artiklit lugenud. Puutusin esimest korda kampaania ja selle mõjudega otseselt kokku aga jaanuaris, mil käisin Soomes sealsetest eestlastest lugusid kirjutamas. Pruukis vaid mõnes seltskonnas välja öelda sõnaühend „talendid koju”, kui puhkes ootamatu kiretorm. Ei, mitte sellepärast, et Soome eestlased ei unistaks vahetevahel ka koju pöördumisest. Hoopis sellepärast, et programmi nimi solvas.

„Talent” on ÕS-i järgi „(vaimu)anne; andekas inime­ne”. Aga solvunud oli kampaania nimetuse peale nii usin koristaja kui ka tubli plaatija. Pahameelt tundis bussijuht, teistest oskustöölistest rääkimata. Nemad olid aru saanud, et see kodumaa kutse pole paraku neile mõeldud. See kodumaa kutse on mõeldud talendikatele eestlastele, väga andekatele, suisa geeniustele, mitte aga tublidele oskustöölistele. Nii saadi aru.

Nii mõndagi võõrsil töötajat solvas isamaa tegelikult juba teist korda. Esimest korda tundsid nad end solvatuna siis, kui kodumaal sai töö otsa ning nad pidid end kodust ja perest lahti rebima, et minna võõrsile võõrtöölise mitte just magusat leiba mekkima. Teist korda solvusid Soome läinud aga siis, kui suisa kampaania patrooni – presidendi enda suu läbi kõlas kojukutse talentidele, sest tunti: meid ikkagi ei vajata. Vajatakse andekaid.

Samal teemal:

Nagu aru sain, pole küsimus niivõrd selles, kuidas talentide kojukutse oli väljendatud, vaid selles, millisena see tundus. Ja tundus paraku sellisena, et nüüd on ka välismaal elavate eestlaste vahele hakatud joont tõmbama. On osa – andekad talendid, kellest Eesti on väidetavasti huvitatud. Ja on teine, hoopis suurem osa – töölised, kelle eluolu ja oskused Eestile teps mitte korda ei lähe.

Rootsi pessimism

„Selle kampaania maine pole hea,” arvas Rootsis ilmuva Eesti Päevalehe peatoimetaja kohusetäitja Tiina Pintsaar, kes oma ameti tõttu on hästi kursis Rootsi eestlaste meeleoludega. „Siin arvatakse, et inimene ei hakka kampaania korras Eestisse tagasi minema, eriti veel, kui Eestis on niigi vähe töökohti,” jätkas Pintsaar.

Ta lisas, et tagasipöördumine võiks kõne alla tulla nii-öelda esimest aastat Rootsis elavate inimeste puhul, kelle sõbrad on veel Eestis. Aga hiljem, kui suhtlusringkond tekib juba uude koju, on uute juurte lahtirebimine raske.

Aga vaatame kaugemale. Hiljaaegu Austraalia eestlaste eluoluga tutvumas käinud Eesti Päevalehe reporter Dannar Leitmaa tõdes Rohelisel Mandril kogetu põhjal, et talentide kojukutsumise programm ei lähe Austraalia eestlastele üldse korda.

Leitmaa hinnangul jagunevad Austraaliasse siirdunud noored kaheks. Esiteks need, kes tegelesid ka Eestis n-ö musta tööga ja said masuajal kõige enam kannatada. Ja teisalt haritud noored, kes mingil põhjusel oma haridusele vastavat tööd Eestis enam teha ei tahtnud.

„Esimesed noored lähevad Eestist ära enamjaolt töö ja raha pärast – kas ei paku senine töö neile Eestis piisavalt palka või lihtsalt pole tööd. Nemad teavad küll „Talendid koju” programmi, aga neid ilmselt väga tagasi ei oodata, vähemalt riikliku poliitika järgi mitte,” selgitas Leitmaa. Ta jätkas: „Teoorias peaks see programm olema haritud noorte jaoks, aga kuna Eestis pakutavast paremaks peetakse kas või Austraalia elutempot ja -kvaliteeti, siis pigem jäädakse sinna.”

„Niipea kui ma lehtedest loen, milliste jamadega Eestis jälle tegeletakse, siis võivad nad ükskõik mida pakkuda, aga ma jään parem ikka siia,” ütles Leitmaale Austraalias üks noor neiu, kellel oli Eestis hea töökoht ja ka magistrikraad omandatud, kuid nüüd töötab catering’i alal, s.t on ettekandja.

Loe veel

Kui Eestist Teise maailmasõja järel lahkunute jaoks on tähtsaimateks eestluse infokanaliteks kohalikud eesti lehed, siis hiljuti läinute jaoks on ülioluline Facebook. Seal on gruppidesse koondunud näiteks eestlased Austraaliast, Århusist, Cambridge’ist, Dublinist, Hollandist, Iirimaalt, Itaaliast, Kanadast, Londonist, Maltalt, Rootsist, Soomest, Texasest jne. Minu initsiatiiv algatada neis gruppides kampaania üle diskussioon põrkas aga vastu täieliku vaikuse müüri.

Üks paremaid väliseestlaste meeleolude tundjaid on kindlasti haridus- ja teadusministeeriumi nõunik, ülemaailmse eesti kesknõukogu esindaja Eestis Aho Rebas, kes on siia tulnud Rootsist.

„Ma ei tahaks siin küll tonti näha ja vahesid tõmmata, et kes on talent ja kes mitte,” arutles Aho Rebas kampaania tõlgendamisvõimaluste üle. Ta loodab, et kampaaniat nähakse pigem heatahtliku kutse ja teatena, et Eesti hoolib kaasmaalastest kogu maailmas. Rebas nentis, et riigi võimalused eestlasi koju tagasi tuua on tagasihoidlikud ehk suisa tühised, sest kas või palgavahe sama töö eest Eestis ja võõrsil võib olla kuni kolmekordne.

Rebase arvates peaks kõige tähtsam Eestist väliseestlasteni jõudev teade olema see, et isegi siis, kui päriseks kodumaale tagasi ei tulda, hoitaks vähemasti eestlust alles. Hoidke kontakte Eestiga ja organiseeruge välismaal! Selle toetamiseks on Rebas haridusministeeriumi abiga loonud veebilehe „Rahvuskaaslased välismaal”, mis annab ülevaate ligi kuuesajast väliseesti organisatsioonist.

„Oleme täitnud oma tähtsaima ülesande tõstatada teema ja algatada diskussioon,” oli Martin Kõiva „Talendid koju” projektitoimkonnast kontrastiks minu varem kogetule optimismist tulvil.

„Võib-olla tõesti oleksime pidanud projekti alguses veidi enam diskussiooni juhtima ja rohkem selgitama, keda me talendi all mõtleme, aga meie eeldus oli ikkagi see, et iga ini­mene, ka lihttööline peaks end tundma talendina, hoolimata elukutsest,” rääkis Kõiva.

Kuigi praeguseni on Eestis töökoha leidnud seitse koju tulnud talenti, ei pidanud Kõiva seda arvu esmatähtsaks. Ka see, et aastaks 2012, mil projekt lõpeb, võiks tagasipöördunuid olla vähemasti veerandsada, pole kampaania vedajate arvates peamine. „Kõige tähtsam on see, et võõrsil olevad eestlased tajuksid, et kodumaa tunneb nende vastu huvi ja kutsub koju tagasi,” rõhutas Kõiva. Et sõnum on välismaale jõudnud, seda näitab Kõiva jaoks kas või talendilehe külastatavus veebis. Nimelt on seda vaadatud üheksakümne kahest maailma riigist, sealhulgas isegi Gröönimaalt.

Enne projekti käivitamist tehti võõrsil elavate eestlaste hulgas ka veebipõhine küsitlus, millele loodeti saada sadakond vastust, aga saadi 400. Püsivalt välisriiki jääda kavatses 11% vastanuist, 65% aga oli nõus hea palga ja atraktiivsete pakkumiste korral kaaluma koju tagasipöördumist. Vastuseid tuli 33 riigist.

Mis saab edasi 2012 aastal, mil 125 000 eurot maksev projekt lõpeb, seda vedajad veel ei tea. Küll aga on talentide kojukutsumise patroon, president Ilves välja kuulutanud kirjatalgud „Eesti ustest – sisse, välja”, kuhu oodatakse võõrsil elanud eestlaste arvamusi Eestist lahkumise ja tagasipöördumise põhjustest.

Kiitust, mitte laitust

Kodumaalt lahkumine on hingele suur koorem. Kui selle koormaga liitub äkitselt ka isamaaline hurraaoptimism – talendid, tulge nüüd tagasi! –, tekitab see lahkunuis pigem veelgi suuremat segadust, mitte kindlust.

Tähtsaim teade olgu pigem see: au ja kiitus teile, kes te olete kaugele läinud, sest teil on jätkunud tarkust ja tarmu ise oma probleeme lahendada, sel ajal kui masust murtud kodumaa pole teid aidata suutnud. Aga nüüd on teil kanda veel üks oluline ja vastutusrikas roll – te olete Eesti saadikud oma uues kodus. Ja sellisena, nagu olete teie, paistab Eesti teie välismaa tuttavatele. Just teie järgi kujundab maailm pilti Eestist ja eestlastest. Seepärast: ajage eesti asja, looge seltse, ühinguid, kasvatage eesti saarekesi kogu ilmas. Just nii, nagu ütles president oma pöördumises võõrsile läinuile: „Teeme koos Eesti suuremaks!”

Väliseestlaste arv on sajandi suurim saladus

•• Väljaspool Eestit elavaid eestlasi on 150 000–200 000. Suuremad eestlaste kogukonnad asuvad veebilehe „Rahvuskaaslased välismaal” hinnangul Soomes (35 000), Venemaal (30 000), Rootsis (26 000), USA-s (26 000) ja Kanadas (20 000).

•• Võõrsil elavate eestlaste täpset arvu ei tea keegi, sest paljud riigid ei registreeri oma elanike etnilist päritolu. Lisaks on suur osa eelmise sajandi keskpaigani välja rännanud eestlaste järgnevatest põlvkondadest segunenud teiste rahvustega, assimileerunud asukohamaa põhirahvusse ja ühiskonda.

•• Eestlaste emigratsiooni uurijad toovad esile kolm Eestist lahkumise lainet. Esimene emigreerumislaine viis enne Eesti Vabariigi sündi 1918. aastal eestlastest talupidajaid ja töölisi peamiselt Vene tsaaririigi aladele.

•• Teine suur laine viis inimesi nii itta kui ka läände ja oli seotud Teise maailmasõjaga 1939–1945. Umbes 100 000 eestlast arreteeriti, küüditati ja mobiliseeriti Saksamaa ja Nõukogude Liidu võõrvõimude poolt, ligemale 80 000 eestlast põgenes läände.

•• Kolmas suurem väljaränne on toimunud pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991 ja ühinemist Euroopa Liiduga, kui kümned tuhanded eestlased on läinud õppima ja töötama peamiselt Euroopa Liidu riikidesse.

•• Arvepidamine lahkunute üle on üsna kaootiline. Mõningate hinnangute järgi on pärast taasiseseisvumist Eestist lahkunud kuni 120 000 inimest. Samal ajal kinnitab sotsiaalministeeriumi uuring, et viimase viie aasta jooksul on võõrsil töötanud 112 000 inimest. 2010. aastal aga töötas välismaal 2,1% tööealisest elanikkonnast ehk umbes 22 000. Ainuüksi Helsingi Eesti konsulaadi arvepidamises on kirjas, et Soomes töötab 42 000 Eesti kodanikku, kes elavad enam kui kaheksasajas paigas. Nende arv kasvab aastas 4000–5000 võrra.

•• Väljaspool Eestit tegutseb umbes 600 eestlaste ühingut ja organisatsiooni.

Allikad: sotsiaalministeerium,

veebileht „Rahvuskaaslased välismaal”

www.eesti.ee/rahvuskaaslased

Ainuüksi transport maksab 2000 eurot

•• „Kui võõrsil on elatud enam kui paar aastat, on koju tagasipöördumine seotud sama suurte rahaliste väljaminekutega kui kuhu iganes võõrriiki väljarändamine. Seetõttu ei piisa paraku enamasti ei heast tahtest, koduigatsusest ega ka mitte uuest ja atraktiivsest töökohast.

•• Koju tagasipöördujate toetust maksti vähemalt varem (ei teagi, kas seda enam makstakse, sest rahad vist otsas) alates 10-st välismaal oldud aastast. Leian, et selline toetus võiks transpordi­kulude katmise näol olemas olla (minu poolest mitte rahasumma näol, vaid kulude katmisena otse transpordifirmale) ja mitte 10st aastast vaid vähemalt al. 5-st aastast. Olen ise elanud välismaal ca 8 aastat ja minu elamine mahuks vaevu-vaevu rekkasse. Tunnistan, et teadmine, et peaksin oma kojupöördumise eest tasuma ainuüksi transpordikulusid vähemalt 2000.- EUR eest, vähendab minus tagasipöördumise motivatsiooni. Nendele kuludele lisanduksid ju kohe veel üüri- ja maakleritasud ja seda hetkel, kus pole veel saadud palka ja töögi on katseajaga (ehk siis ebakindel). Plaanisin ise paar aastat tagasi Eesti tagasiminekut ja oli hea töökohtki olemas, aga olin just sellel põhjusel sunnitud vähemalt esialgu võõrsile jääma.”

Kiri veebilehe

„Talendid koju” foorumist

Kirjutab väliseestlane

veebinimega Mugul

Kampaania „Talendid koju”

•• Oktoobris käivitatud projekti eesmärk on viia kokku kodumaised tööandjad ja välismaale õppima-tööle lahkunud, et soodustada inimeste tagasipöördumist.

•• „Talendid koju” veebikeskkonnaga on liitunud ligi viissada tavakasutajat ning ligi sada tööandjat, veebilehte on külastatud üle 20 000 korra ja 92 riigist.

•• Koju pöördujaile pakutakse 133 töökohta, kokku on tööle kandideeritud 154 korda. Töö on leidnud seitse inimest.

•• Koostööpartner Estonian Air pakub Eestisse töövestlusele tulijatele soodsaid pileteid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare