Tallinn tahab korrastada loomade pidamist linnas
“Muutused on korrastava iseloomuga. Paneme palju lootusi sellele, et saame munitsipaalpolitsei eeskirja kontrollima ja koeraomanikud näevad, et eeskiri pole niisama mingi paber, vaid seda on tarvis ka täita,” ütles kommunaalameti juhataja Ain Valdmann.
Koera registreerimine ei too omanikule kaasa koeramaksu, sest selle haldamine oleks kulukas. “Registreerimine on vajalik looma omaniku kindlakstegemisel. Intsidendi korral järelevalveta koeraga on võimalik omanik tuvastada, hulkuma läinud koer on võimalik peremehele tagastada,” selgitas heakorraosakonna peaspetsialist Reet Saar.
Andmebaas neelab 156 000 krooni aastas
1999. aasta suvel loodud koeraregistri pidamisele kulutab linn aastas 156 000 krooni. Register tegutseb viiendat aastat otsekui moepärast, sest registripidajal pole koerte kohta värskeid andmeid ja mõnelt loomaarstilt pole registreerimislehti ära viidud juba aastaid.
2003. aasta lõpu seisuga on Tallinna koeraregistris 9262 koera, kellest enam kui 5000 on registrisse “imporditud” otse tõukoeraregistrist, ilma omaniku avalduseta. “Number on loomulikult väike. Ma arvan, et Tallinnas patseerib umbes 30 000 koera, ehkki täpselt kokku lugeda on neid raske,” lausus kennelliidu büroo juhataja Jaak Siinmaa.
Registreerima õnnestub kennelliidu juhi hinnangul sundida vaid karmi koerapidamis-eeskirjaga. “Kui inimene ikka teab, et ei tohi olla registreerimata looma, ja trahv on suur, siis ta registreerib,” leidis Siinmaa.
Praegune register vajab põhjalikku kontrolli, sest surnud või mujale kolinud koeri pole sealt välja arvatud. “Omal ajal jagati plekist numbreid. Neid oli topelt ja lambakoera asemel võis meil kirjas olla terjer,” kirjeldas Siinmaa.
Hoolimata puudustest on Siinmaa sõnul tegemist ametliku registriga, kuigi paralleelselt kirjutab koeri üles väikeloomaarstide selts.
“Kentsakas olukord! Inimene, kes läheb koera märgistama, saab numbri, aga ametlikult on koer registreerimata ja politsei võib teha 6000 krooni trahvi. Paljas kiipimine ei anna ka midagi, sest igal politseinikul pole kiibilugejat,” märkis Siinmaa.
Loomaarst ise registrit ei reklaami
Koeraregistriga koostööd tegevaid loomaarste ja kliinikuid on linnas kolm. Pirita looma-kliiniku arst Vello Hints on pooleteise aasta jooksul registreerinud 40 koera. “Inimene peab kõige tähtsamaks kaitsesüste ja ega mina ei sunni kah kedagi. See on minule lisatöö, mille eest ei maksta,” ütles Hints.
Aeg-ajalt innustavad koera-omanikke leheartiklid, kuid enamik loomi on tohtri sõnul registreerimata. Eile teatas üks arsti vastuvõtule tulnud peremees pahaselt, et tema küll andmeid koerteregistrisse ei anna ja linn peab mujalt raha otsima.
Hintsu täidetud registreerimislehed ootavad kliinikust äraviimist mitu aastat – nii on koerad formaalselt küll registris, ent tegelikult andmebaasi kandmata. “Kennelliit peaks need ära korjama, aga ei ole huvi tundnud. Las ikka see tegeleb, kellele selle töö eest makstakse.
Mul on esimesed registreeritud koerad siin juba 1999. aastast,” näitas veterinaar paberipakki.
Konkureeriv register kasutab kiipe
2002. aastal alustas Eesti Väikeloomaarstide Selts lemmikloomade kirjapanekut lemmikloomaregistrisse, praegu on andmebaasis ligi 1000 mikrokiibiga varustatud looma. “Soovime, et meie register saaks ametlikuks registriks terves riigis. Praegu on nii, et iga vald peab riiulil perfokaarte ja kui koer astub üle valla piiri, ei tea temast keegi midagi,” nentis seltsi president Valdeko Paavel.
Kuigi mikrokiibi paigaldamine maksab 450-550 krooni, juhtis Paavel tähelepanu sellele, et tegemist on ühekordse kulutusega. Mikrokiipi pole võimalik kaotada, selle aktiivsus ei lange ja seda pole vaja vahetada. Kui linn kiibid osaliselt kinni maksaks, oleks teenus odavam.
