Radikaalne uuendustöö läks esmalt lahti südalinnas, kus praeguseks harjumuspärase haljastuse istutamiseks raiuti Patkuli trepi ümbruses ja Harju mäel maha kümneid saari ja vahtraid. “Toompeal olid puud ajanud juured paepragudesse, lammutasid paekallast ja varjasid hoonestust,” ütleb toona Kesklinna haljastajaid juhtinud Kersti Lootus.

Kuigi haljastusprojektil oli Lootuse sõnul pooldajate kõrval ka tuliseid vastaseid, võeti ühe hooga ette Harjuvärava mägi, Jaan Koorti kitseskulptuuriga haljasala Nunne tänava ääres ja viimaks Patkuli trepi ümbrus. “Igaühel on ju oma seisukohad. Küsimus on prioriteetides. Linnas peaks olema prioriteet linnalik keskkond, metsas mets,” leiab ta.

Patkuli trepi ümbrusse roheluse rajamine oli Kesklinna parkide töötajatele omamoodi kunst-tükk. Et muld ja põõsad üldse järsuvõitu nõlval püsiksid, keerati rullist maha paberjast plastist kärg. “Ühel inimesel jäi see kärg jala külge kinni ja pool nõlva tõusis üles,” kirjeldab Lootus.

Kui kärjed olid paigas, vedasid haljastajad nende avadesse ämbritega mulda. Seejärel istutati kontpuid, võnk-pärgenelat, tuhkurenelat, sabiina kadakat ja mägimände. Põõsad sobisid Lootuse sõnul ainsana, sest kallaku niitmine olnuks eluohtlik. “Jüri Kuuskemaa ajas asja, et Toompea oleks eksponeeritud. Harjuvärava mäe puudevahetus oli juba linnapea Lepiksoni initsiatiiv,” meenutab Lootus.

Ülle Grišakovi haljasalade uuendamise projekt nägi ette 268 puu maharaiumist, 189 noore puu ja 10 632 põõsa istutamist. Ligi üheksa miljoni krooni eest kaevati üles vanu pargiteid, rajati drenaaÏi ja valgustust, vahetati pinke ja remonditi Patkuli trepp. Lisaks Toompea tugimüürile värskendati Kanutiaia, Musumäe ja Kadrioru parki, nii et ajakirjandus rääkis sel aastal kesklinna puhul lausa “haljastusbuumist”.

Aastatega on tulnud esimese suurprojekti käigus istutatud haljastust kohendada, kõige kurvemini läks aga Jaani kiriku ümbrusse istutatud Taanist toodud pärnadel – 36 puust ühele sõitis otsa tänavakoristusmasin ja üheksa tuli 2004. aastal mädaniku tõttu maha võtta.

Lootuse sõnul hooldati puid valesti. “Neid oleks pidanud kastma, väetama, kobestama ja nendega tegelema,” nendib ta. “Kopenhaagenis ei ole sellist lund nagu meil, aga nad kaitsevad talvel puid rookorvidega.”

Paplid linnaaedniku sihikul

Kui haljastus- ja linnakujundus-ameti likvideerimisest oli möödas neli aastat, asus 1998. aasta juunis linnaaedniku ametisse Tiina Tallinn. “Olin Järve haiglas näinud astmaatikuid ja seda, mis toimus nendega paplite “õitsemise” ajal,” selgitab ta papliprobleemi lahendamise südameasjaks võtmist.

Hatusviljaste paplite maharaiumist puiesteedelt ja haljas-aladelt toetasid Tallinna sõnul agaralt ka linlased. “Põhja-Tallinnas oli papleid väga palju ja need olid vanad ka,” märgib ta. “Suureks kasvanud paplite all kasvasid tavaliselt vahtrad, oli ka jalakaid.”

Tallinn ise nimetab massilist paplite mahavõtmist hoiakute kujundamiseks, mis võeti suure rõõmuga vastu. Samasugune hoiakukujundus oli sajandi alguses kuriteoennetuse huvides Kesklinna haljasaladel ette võe-tud põhjalik põõsaraie, mille tulemusena kadusid kõrvalisematest kohtadest sirelid.

Et parkides ajalooliselt nii armastatud sirelisordid lõplikult ei häviks, viidi nende küljest pist-oksad botaanikaaeda “hoiule”. “Botaanikaaial on rikkalik sirelikollektsioon. Kui ühiskond kosub, saame sirelid tagasi parkidesse istutada,” ütleb Tallinn. Põõsaste eemaldamise eesmärk oli muuta pargid läbipaistvaks ja teha narkomaanidele raskemaks varjulise süstimiskoha leidmine.

Kui Toompea nõlva haljastuse värskendamine ja Koorti kitse haljasala rekonstrueerimine lõpule jõudis, läks lahti uute rekonstrueerimisprojektide tellimine. “Kohe algas Kadrioru lilleaia projekteerimine ja saadi ehitusluba. Enne sajandivahetust tehti korda Taani Kuninga aed,” ütleb Tallinn.

Järgmise sammuna hakkas linn tellima ajalooliste parkide valgustusprojekte. Valgusteid ei püstitatud pargiteede äärde juhuslikes kohtades, vaid arhitekti valitud paigus, et tõsta esile huvitavaid pargidetaile. Komandandi aia, Seitsme Linnuse pargi ja Toompargi järel võeti ette Kodu ja Koidu park, Tornide väljak, Hirvepark ja Nõmme pargid. “Tõsine objekt läbi aastate on olnud Politseiaia projekt koos oma valgustuse, purskkaevude, koerte- ja lasteväljakute ning rulapargiga,” märgib Tallinn.

2001. aastal vallandus pargirajamine Lasnamäel: järjepanu istutati puid-põõsaid Arbu haljasalale ehk Tuulte platsile, Kadriorgu Pirita jõeoruga siduvale Kivila haljasalale. “Vanaema roosiaed alvari peal Kivila tänava kandis on väga intensiivselt kasutatav, kuigi väga noor,” nendib Tallinn.

Kasutustihedus võib olla ka probleemiks. Kui istutatud viirpuud, vahtrad ja pärnad peavad vastu õhusaastele ja hooldusvigadele, ei saa kannatada kuivadel suvedel või plusskraadidest miinustesse pendeldava temperatuuriga talvel, siis kesklinna pargimuru lihtsalt kulub. “Euroopas on praegu trend istutada linnametsa. Meil on nad olemas ja see on väga suur rikkus,” toonitab Tallinn. Et aastakümnete eest kasvama pandud metsa elamuehituse tõttu kirve alla minemast säästa, on lõpule jõudmas Nõmme metsade kaitse alla võtmine sarnaselt Pirita Kloostrimetsaga.

Roheline linn ja rattasõit

Kümne aasta eest, 1997. aasta mais korraldas Eesti Rohelise Liikumise liiklusrühm rahvusvahelise kliimapäeva puhul südalinnas jalgrattasõidu Raekoja platsilt linnavolikogu juurde, linnavalitsuse ette ja Toompeale.

Roheliste eesmärk oli juhtida riigi- ja linnajuhtide tähelepanu keskkonnasõbralikule liiklusvahendile ning meenutada, et juba viis aastat tagasi sai linnale edastatud ettepanekud jalgrattateede rajamiseks ja rahastamiseks.

Esimestena tulid selgete kavadega välja Haabersti ja Kesklinn. Novembris toimunud 80 osalejaga säästva arengu konverentsil “hääletasid” rohelised, looduskaitsjad ja transpordi-ametnikud juba üksmeelselt ühistranspordi ja kergliikluse eelisarendamise poolt.

Kommunaalameti juhataja Ain Valdmanni sõnul pole või-malik üheselt öelda, kas rattateede rajamisele sai varem piduriks poliitikute tahtmatus või usuti, et uusi jalgrattaid jõuavad soetada vähesed.

Ühel hetkel oli aga koos kergliiklusteede rajamise alustamiseks “kriitiline mass” rattureid. “Kõige esimesed teed jooniti Sõpruse puiesteele linnast väljuva parempoolse kõnnitee äärde ja Akadeemia teele. Esimene ehituslik lugu oli Järveotsa teele ohutu raudteeülesõidukoha rajamine,” meenutab linna kommunaaljuht.

Praeguseks on Tallinna koduleheküljele riputatud jalgrattateede kaart märgistatud tänavatest üsna kirju. Kommunaal-ameti ehituse ja järelevalve osakonna peaspetsialisti Riina Libe sõnul on rattateed 45,3 kilomeetri ulatuses joonitud sõiduteele, ülejäänud umbes sajal kilomeetril paikneb kergliiklustee autoteest eraldi.

Ehkki aastatega on rattaga liiklemise võimalused paranenud, pole Kesklinnast läbipääs kommunaalameti juhi sõnul eriti inimsõbralik. “Oma last – eeldades, et ta on õiges vanuses ja võib tänaval sõita – rattaga kesklinnast läbi kooli küll ei tahaks saata,” tunnistab Valdmann.

Tallinnas on mõni kraad külma ja teed pisut libedad, kui igapäevane jalgrattakasutaja Erko Valk Prussakovi-nimelisest rattaühingust tuhiseb kolma-päeva hommikul heleda salli lehvides piki lumist Väike-Ameerika tänavat.

Valk eelistab eriti talvel vändata sõiduteel, mis on paremini puhastatud kui kitsuke kõnnitee, kus teepinda tuleb jalakäijatega jagada. “Linnaäärtes on päris häid rattateid, kuhu sõidetakse autoga, tõstetakse siis ratas katuselt maha ja tehakse trenni. Mina sinna ei satu, sest sõidan rattaga kohtadesse, kuhu mul on vaja minna,” nendib Valk.

Kesklinnas liigeldes tajub rattur alatasa, et jalgrattarajad on maha märgitud “linnukese” pärast ning linn ei võta jalgrattakasutajaid tõsiselt. “Pole mingeid eeliseid! Kui sõidad autoga ja keset teed on pandud liiklusmärk, siis küsid kohe: “Appi, kust see siia sai?” Aga kui keset rattateed on elektripost, siis on see normaalne,” imestab rattakasutaja.

Lisaks keset teed olevatele postidele valmistavad jalgrattasõpradele meelehärmi kõnniteel parkivad autod ja parkijate takistamiseks teele veetud “kivist jurakad”. “Juriidiliselt võttes peaks iga kõrvaltänava ületamiseks sadulast maha tulema. Kui sa järgid sellist jama, siis rattasõidu mõte muutub kardinaalselt,” nendib Valk.

Parasjagu on linnaplaneerimisametil käsil kergliiklusteede teemaplaneering. “Tahaks loota, et kümne aasta pärast oleme startivate demokraatiate ja vabaduse ajast edasi liikunud, et mitte igaüks ei taha oma autot iga päev pruukida,” ütleb Valdmann.

Kuigi Tallinna arengukavas aastateks 1998–2000 oli üheselt kirjas “Rajatakse kogu linna hõl-mav jalgrattateede võrk”, ei usu linna kommunaaljuht enda sõ-nul, et ka kümne aasta pärast oleks jalgratturitel võimalik kõigil linnateedel mugavalt sõita. “Ka Helsingis pole igal teel märgistatud rattarada,” võrdleb ta.

Tallinlased joovad osoneeritud vett

•• Aprill: Kui varem tuli kraanist kloorilõhna ja -maitsega vett, siis nüüd hakkas Vee ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõte Ülemiste järve veest baktereid hävitama osooniga. Veetootmisdirektor Toivo Eensalu rääkis, et varem pandi linlaste joogivette iga päev kaks tonni kloori.

“Kloori on kasutatud juba nii pikka aega, et bakterid on sellega kohanenud ega hävi enam,” selgitas veetootmisdirektor. Osonaatorliinid ja sinna juurde ehitatud hooned läksid maksma ligi 120 miljonit krooni.

Pidulikult avati süsteem sügisel, roostetanud veetorude tõttu tuli kraanist esialgu ikka hägust vett.

Linn lubab Bekkeri sadama naftarongid südalinna

•• Mai: Linnavolikogu andis nõusoleku Koplis Bekkeri sadama naftaterminali valmimisel suunata kütuserongid läbi Kesklinna. Praegu läbib Ülemiste jaamast Kopli sadamatesse minevate rongidega Kesklinna aastas 6,7 miljonit tonni kaupa, millest 3,1 miljonit tonni on vedelkütus. Venemaa Euroopa-osas Uurali eelmäestikus paikneva Orenburgi oblasti firma Orenburg Neft soovis rajada sadamasse naftaterminali, mille kaudu saaks aastas vedada kuni pool miljonit tonni naftasaadusi, näiteks reaktiivkütust. Põhja-Tallinna halduskogu oli naftatransiidile vastu.

Ettevalmistused europrügila rajamiseks lõpusirgel

•• November: Tallinna keskkonnaamet seadis sihiks avada 2001. aastal Jõelähtme vallas 68 hektari suurusele maa-alale 1991. aastal suletud fosforiidikaevanduse asemel Tallinna uue prügila. “Linna prügila ehitamine on sajandivahetuse suurim investeering keskkonna- ja olmekultuuri,” ütles keskkonnaameti juhataja Aap Mumme.

Kolmkümmend aastat ajutise ladustusplatsina tegutsenud Pääsküla prügila suleti euro-prügila valmides 2003. aasta suvel – tonni jäätmete ladustamine kallines üle kahe korra, 430 kroonini.

Vabaduse väljakust tuleb lilleline puhkeala

•• Detsember: Linnapea Ivi Eenmaa teatab, et Vabaduse väljaku parkla kaob järgmisel aastal ning selle asemele rajatakse 3,1 miljoni krooni eest autovaba linnaväljak, roheline kohvitamiskoht. Lisaks kavatsetakse praeguse parkla asemel üles sättida ajutised müügikohad ja purskkaev. Järgmisel suvel maalis Hannes Starkopf väljaku täis lilleõisi, platsile toodi konteinerhaljastus ja paigutati istepingid. Parkla taasavati 1999. aasta kevadel.