Tallinna velodroom pakub intiimteenuseid

Jalgratturite kalenderplaani kohaselt pidid eelmisel nädalal Tallinnas algama Eesti trekisõidumeistrivõistlused. Tegelikult lõhuvad suurt vaikust vaid velodroomil kõpitsevad töömehed. Trekiovaalil käib remont.

Esialgu plaaniti 300 000 krooni maksev remont lõpetada 10. maiks. Paraku ei soosinud peent tööd ilm, ovaal peaks sõidukorda saama 1. juuniks.

"Trekki pole 28 aasta jooksul kordagi põhjalikult kohendatud," teab teist hooaega velodroomi direktori ametit pidav Aavo Aunroos. "Ikka on püütud vaid auke lappida. Mullu ostsime meiegi kallist kattematerjali ja proovisime ise hakkama saada. Kasu oli kasin."

Praegu on ovaalil ametis betoneerimistööde asjatundjad. "Südametunnistusega mehed," kiidab Aunroos. "Nad ei leppinud katkiste kohtade paikamisega, võtsid raja ülemise ja alumise ääre lahti, et vesi enam eri kihtide vahele ei pääseks. Lapitud pind kaetakse Soomest toodud eriseguga.

Tahame firmaga sõlmida lepingu, et nad vaataksid raja igal aastal üle. Piireteni rahapuudusel tänavu kahjuks ei jõua, kuigi needki on mädanenud. üritame kuidagi lappida."

Lõbumaja võlgneb 50 000 krooni

Velodroom on isemajandav spordibaas. Ehk teisisõnu - raha saadakse täpselt niipalju, kui teenida osatakse. Võimaluste piires on toetanud Tallinna linn, tänu linnakassast laekuvatele rahasüstidele õnnestubki kanajalgadel taaruv ehitis ehk taas püsti upitada.

Aunroosi sõnul on põhikohaga töötajaid "nii vähe kui võimalik", kuu palgafond on 9000 krooni. Direktor loeb sõrmedel üles mõned spordivälised üritused, mis velodroomil tänavu kavas. "Võistluste korraldajatelt nõuame üüri 400 krooni tunnis," jõuab ta nappide jõuproovideni. "Mullu üritasime toime tulla 200 krooniga, ei saanud hakkama."

Treki põhiasukaks peetakse Kalevi Jalgrattakooli, kellelt üüri ei võeta. "Nad peavad maksma ainult kommunaalteenuste eest. Kalevi spordiselts on meile võlgu 3500 krooni," märgib Aunroos.

Puruvaesest velodroomist on olude sunnil saanud ka intiimteenuseid pakkuva lõbustusasutuse sponsor. Hoovil asuv juurdeehitus anti veel üle-eelmise direktori aegu üürile. Nüüd tegutseb seal bordell. Paraku ei too vilgas "majandustegevus" trekile kasu.

"Lõbumaja võlgneb meile kommunaalteenuste eest 50 000 krooni," ütleb Aunroos. "Teatasin, et kui summat ei tasuta, katkestame 1. juunist vee ja soojuse andmise. Eelmise meeldetuletuse saatsime septembris, mil võlg oli 35 000 krooni.

Eestimaal pole seadust, mis intiimteenuste osutamise korra täpselt paika paneks. Ja isegi kui seadus toimiks, ei suudaks keegi meile turvalisust tagada," vihjab direktor mõne aasta tagustele sündmustele.

"50 000 krooni on isemajandavale velodroomile märkimisväärne summa," tõdeb Aunroos. "üürnikud kasutavad suurt pinda. Trekil sportimisruume peaaegu pole. Pukitrenni tehti vanasti kõrvalhoones. Seal lõbumaja nüüd tegutsebki."

Sportlased riietusid õuduste toas

Aegade jooksul on velodroom käest lastud. Remonditava riietusruumi ühest seinast võib aimata, millise õuduste toaga enne tööde algust tegemist oli.

"Ruumides on remont käinud aasta," jagab direktor selgitusi. "Tegutseme tasapisi, nii nagu rahasüstid lubavad. Tööd on mahukad ja kulukad. Tõsist vaeva pole siin nähtud 28 aastat."

Aunroos ei näe võimalust, kuidas isemajandav trekk võiks oma jõul toime tulla. "Tallinna Ratsaspordibaasi võttis linn üle, nüüd on ta miljoniga bilansis. Meiegi ei saa omapead hakkama. Ruumide rentimisest ära ei ela, ilmselt ei hakka spordibaas kunagi vabalt hingama. Hapnikukraani pigistab kinni juba soojuse ja vee hind. ühe kuupmeetri vee eest peame nagu tööstusettevõte tasuma 30 krooni. Kui tahad, et laps sporti teeks, peab ta saama dushi all käia."

Aunroos näeb praegu põhiülesannet maja kordaseadmises. "Mul on kahju sportlastest, kel tuli lagastatud ruumides treenida. Kujutan ette kergejõustiklaste rõõmujoovastust uuest hallist. Harjutajad tunnevad, et nendest peetakse lugu.

Sport pole räpane ettevõtmine. Kui higi valatud, tahad end inimesena tunda. Minult küsitakse: kas arvad, et seinad jäävadki valgeks? Tundub, et seni järgiti põhimõtet - ükskord määrdub kõik nagunii, milleks pingutada?"

Ratturid ei ilmuta huvi

Direktor näitab suurt plakatit hoone välisseinal ja selgitab: "Selle asemel, et sein krohvida, peideti lagunenud osa loosungi alla. WC-s ähvardas loputuskast pähe kukkuda, torud olid läbi roostetanud. Jne, jne...

Taotlesime tänavu Tallinna linnalt remonditöödeks 500 000 krooni, saime 250 000. Mullu eraldati meile (koos ovaali parandamiseks ettenähtud summaga - T.K.) peaaegu pool miljonit. Ainüksi ühe WC korrastamine maksis 20 000.

Olen linnavalitsusele esitanud vajalike tööde eelarve. Summa küünib 2 miljonini. Maksame eelkäijate võlgasid. Trekk oli omal ajal N.Liidu koondise treeningubaas. Väravpalli toonase vanemtreenerina tean, et samalaadse Sillamäe baasi korrashoidmisega polnud rahamuret. Tundub, et siin löödi kõigele käega.

Velodroom on olnud ratturite pesa. Tahaks, et nad praegugi rohkem huvi ilmutaksid. Mina pole rajaspets. Olen rattaliidu meestel palunud vaadata, kas uus kate sobib. Kahjuks on aastaga tekkinud mulje, et pärast Salumäe lahkumist kipub trekisõit Eestimaal hääbuma.

Kui Erika kodus harjutas, maja kajas: ta sõitis pukki, käis hommikuti jooksmas. Nüüd siin head sportlikku vaimu ei näe. Kõige valusam, et trekil pole lapsi. Pisut elevust toovad vaid Lasnamäe spordikooli kasvandikud."

Ainulaadset ehitist tuleb hoida

"Rattamehed treki vastu huvi ei tunne, linnaosa lapsed võiksid siin käia küll," seab Aunroos sihte. "Seepärast tegimegi kõigepealt korda riietusruumid, WC-d ja dushiruumid, ehitame jõusaali. Velodroom ei jää enam ühe ala baasiks, juurdepääs on kõigil.

Asume kaunis paigas, sarnast annab otsima. Teiselpool teed uhkeldav Purjespordikeskus sportimisruumidega hoobelda ei saa, seal on harjutamine kallis. Pirital eraldatakse lähiajal 15 000 uut krunti, treki keskele ehitatud tenniseväljakutega võiksime jõukamaidki inimesi ligi meelitada. Lapsed pääseksid vabalt rajale. Usun, et aasta pärast on pilt rõõmsam."

Jalgrattavõistlusi korraldatakse Aunroosi sõnul hooaja jooksul 4-5, needki torkavad silma napi osalejaskonnaga. "Võtan iga ürituse vastu," kinnitab direktor. "Lisaks rahale kogume mainet, inimesed harjuvad trekil taas käima.

Töömehed kinnitavad, et velodroom on ainulaadne ehitis. Mõistagi oleks lihtsam baasil laguneda lasta. Aga kui kodune rattasport kunagi taas laineharjale tõuseb, on harjutamispaik olemas.

Ka riik peaks leidma spordibaaside toetamiseks vahendeid. Kui hoonesse pidevalt natuke investeerida, püsib ta korras. Kui aastaid midagi vastu andmata ainult võetakse, avaneb ükskord kurb pilt."

TõNU KEES