Talutütred hakkasid perenaisteks
Piitspeenike, heleda pea ja perenaisepõllega Dora sõtkub peenikeste näppudega suure kausi sees tainast. Tema veidi suurem õde Kadri, vanamoodne põll ees, küünitab suure paja sees paakunud piima nõrgal tulel segada, et sellest kohupiima ja juustu saaks.
Nipikalt riiuli külge seotud mikser segab kolmanda anuma sees võid paksuks.
See on suvine argipäev Vahtelite pere Viruna talus Tõstamaa lähedal Pärnumaal.
Kadri mainib, et kooli kokandustunnis on talle ja klassikaaslastele makaronide keetmist õpetatud. Kadri aga jätab kohupiimapaja podisema ning üsna kogenud liigutusega haarab pajalapid ning tõstab ahjust välja lõhnava lambaprae.
Dora ja Kadri pole siin turismitalu köögis emale abiks – kolm kuud tagasi matsid Vahtelid pereema, Viruna talu perenaise Heldi Vahteli.
Abilist ei tahtnud
Täiskasvanud õde-venda, kes Tallinnas elavad, soovitasid majapidamisse abilise võtta. Nooremad, 12- ja 14-aastased õed polnud sellega mingil juhul päri. Dora ja Kadri ehk peenemalt Deodora Josepha Maria ning Josepha-Kadri olid otsustanud, et võtavad ema tööd enda kanda. Üks argument oli see, et ema võtnud kunagi abilise, aga pärast öelnud, et lihtsam on ise teha, kui teise tehtut parandada.
Pärnumaal Tõstamaa vallas rabade keskel asuv suur talumajapidamine tähendab mitutkümmet lammast, ühte lehma, vasikat ning mullikat, kolme koera, kassi, riiakat kukke kanadega, suurt viljapuu- ja aiaviljaaeda, lugematut arvu hooneid ja lõpuks igale poole jaguvaid lilli. Võib arvata, kui palju tööd selle kõigega toime tulekuks lasub perenaise õlgadel. Kadri tõdeb, et nüüd nad mõistavad, kui palju tööd pidi ema sageli üksi tegema.
Ühe hoone seinal, vanade saabaste sees õitsevad väikesed pegooniad. Tüdrukud on nii siia kui ka mujale istutanud lilli – nii, nagu ema neid sättida armastas.
Ema kõrval olid tüdrukud muidugi kõike näinud ning jõudumööda kaasa teinud. “Meid pole sunnitud midagi tegema,” lausub Kadri. “Meie ülesanne oli saunaahi külaliste jaoks soojaks kütta, külaliste ruume vahel koristada ja aidata lauda katta.”
Polnud nii, et ema oleks tüdrukutele täpseid toidutegemise nippe õpetanud. Aga kui piigad olid otsustanud nüüd kõigega ise hakkama saada, et olla valmis kuni 20 külalisele korralik õhtusöök lauale panema, hakkasid tüdrukud katsetama. Selle turismitalu omapära on isekasvatatud toiduainetest enda valmistatud toit.
See tähendab, et lehma majapidamisest kaotada ei saa, kuigi selle lüpsmine on tüdrukutele lisakoormus. Tõsi, teise lehma müüsid nad siiski ära, sest see oli noor ja suur ning temast ei käinud jõud hästi üle. Ka isa Mart Vahtel on lüpsmise selgeks saanud ning koolihommikutel läks enamasti tema lauta.
Need nisu-, odra- ja nisujahust kakukesed, mida Dora harjunud liigutusega ahjuplaadile vormib, ei tulnud esimestel kordadel üldse niisugused välja nagu emal. “Need olid valged saiakesed,” täpsustab Dora. “Me ei saanud kohe aru, milles asi, aga siis tuli Kadrile meelde, et ema pani odra- ja rukkijahu ka sisse.”
Köögilaual on vihik, kuhu Dora on korraliku käekirjaga, heas kokaraamatu sõnastuses retseptid kirja pannud. “Tegime ühel päeval nagu oma kokandustunni,” sõnab Kadri. Mõni hetk tagasi on ta suurest pajast kohupiimamassi sõelale nõrguma kummutanud. Osast sellest massist võluvad ta käed juba juustu välja.
Ahjust tulevad esimesed maitsvad kakukesed. “Peaaegu nagu ema omad,” ütleb Kadri.
Koolikevadest neelasid kodused toimetamised vanemal õel hulga aega ja viimase veerandi tunnistusel kõiki hindeid polnudki. Dora käis oma viienda klassi ikka lõpuni. Kadri arutleb, et küllap tuleb sügiselgi, kui hooaeg veel läbi pole, vahel koolitundide arvelt kodus tööd teha.
Kartulimaal näitavad tüdrukud mõnda rohimata peenart – seal pole kartul veel üles tõusnud ja pole saanud rohima minna. Ülejäänud aiamaa on puhas.
“Kui söögid valmis tehtud, eks siis läheme rohima,” selgitab Dora, kuidas suvised päevad ilmselt välja nägema hakkavad.
Esimesed külalised on sel suvel tüdrukute kokakunsti tulemusi juba maitsta saanud ega usu, et köögis askeldasid kaks verinoort perenaist.
Külalistele näitus leitud asjust
Äkki pistavad tüdrukud üle õue plagama – lambad on lehmaaeda läinud. Peremees ise on samal ajal PRIA kontrollidega talumaid üle mõõtmas. Kui ta tagasi tuleb ja külalised uuesti enda hoolde võtab, jooksevad tüdrukud päikese kätte ning energiast ülekeev Dora heidab uhkeid saltosid lammaste ja koerte taustal.
Äkki ilmub Dora välja, pikk nastik käes, ja naudib võõraste ehmatust. “Ma ei teadnud kaua aega, et nad üldse hammustada võivad,” lausub kelmikalt. “Ei, ma pole hammustada saanud, aga koer on küll.”
“Tahaks, et neile ikka lapsepõlve ka alles jääks,” ütleb Mart Vahtel, kui noorem plika järgmise üllatusena sauna juures külma rabakraavi ujuma on sulpsatanud.
Õhevil räägivad tüdrukud, et siiani on nad külalistele-suvitajatele oma lapselikke lisalõbusid pakkunud: lambakolpadest ja metsast ning rabast leitud asjadest näituse teinud või siis neidsamu nastikuid väikese tasu eest näidanud. Eriti lõbus olnud siis, kui nad ühele veidi purjus tädile siitsamast maa seest võetud savi müüa pakkusid.
Vaevalt et perenaisetööde kõrvalt enam neid lapselikke tükke aega teha on.
