Talvedetailid

26. veebruaril oli kaheksa kraadi sooja! Milline omamoodi kurb sündmus nelja aastaajaga Eestimaale, kui traditsiooniliselt talve külmim kuu võistleb kevadkuude ja jaanipäeva temperatuuridega. Loodusfoto sõltub otseselt ilmataadi tegemistest. Sellepärast on tänavuses talvelugude sarjas palju nuttu ja hala meie õnnetu talve üle, mis mulle üldse ei meeldi, sest ma tunnen, et mind on lubatust ilma jäetud. Juba teist aastat järjest. Mina olen alati olnud see, kellele peale Eestimaa looduse meeldivad siinsed aastaajad, mis oma vaheldusrikkusega ilmestavad loodusväärtusi alati erilisel viisil.

Ühesõnaga, talv on olnud kehv, mitte oma nime vääriline, kuid… Fotograafia ja fotod on fragmendid, väljavõtted fotograafi kujutlusest ja otsitud või tabatud hetkedest. Seekordset pildiseeriat kokku pannes pidin habemesse pobisema: „Sunnik, need pildid näitavad tänavust talve ju päris õige talvena!” Tõepoolest, üks korralik härmapäev ja kümme külmapäeva (just need, mida ma suuremas koguses lootnud olen) on pildiseeria mõttes tänavuse talve hädast välja päästnud. Puudu jäi ehk ainult tõelise lumerohkuse pilt, millel näiteks põder rinnaga lumme vagu künnab. Pole nagu häda midagi või mis? Ei, sest jälle näitavad fotod ainult fragmente tänavusest talvest. Kui võtta terve detsembri, jaanuari ja veebruari fotod ühekorraga ette, siis avaldub talve tõeliselt hale pale ja joonistub välja üks kolmekuine november paari külma päevaga. Niisiis, selleks et aru saada, peab tervikut nägema või selle olemust tundma. Tekst ja fotod: Sven Začek