Talvise koduaia võlud

Iga aasta lõpus on mul kombeks veidi paiksem olla ning veeta jõulud ja aastavahetus suuremate liikumisteta, mida loodusfotograafi elustiil vahel nõuda võib. See aga ei tähenda, et fototehnika peab pühad kotis veetma. Tegelikult hoopis vastupidi: see aeg tähendab minu varustusele päris suurt koormust. Koduaiast saab fotostuudio, kus jäädvustada Eestimaa harilikke, kuid ilusaid linde. Linde on põnev pildistada tegemas seda, millest inimesed on aastatuhandeid unistanud ja ilmselt unistavad veel tulevikuski. See tegevus on lendamine. Hea lennupäev võib tähendada kuni 4000 kaadriga pildipäeva. Filmiajal oleks selline tegevus kiiresti pankrotti viinud. Praegu on aga äärmiselt nauditav pühendada rappelendu tegevale rasvatihasele kolme sekundiga 33 kaadrit ehk peaaegu terve filmirulli.

Linnupildistamine on küllaltki ajamahukas tegevus, mis nõuab head tehnikat ja varje püstitamist, sest lindude terava nägemise eest tuleb peitu pugeda. Muidu nad oma tegemisi lähedalt jälgida ei luba. Talv teeb lindude vaatlemise ja ka pildistamise palju käepärasemaks, sest akna taha pandud pekitükk ja päevalilleseemned meelitavad linnud kohale ning annavad võimaluse piiluda tiivuliste igapäevast maailma. Talvisel toitjal lasub ainult üks kohustus: toitu tuleb jagada kuni kevadeni. Muidu võib oma sulelistele sõpradele hoopis karuteene teha, sest toiduküllusega harjunud linnud jäävad paikseks ega jaksa toidu kadudes enam suure külmaga paremaid jahimaid otsida.