Täna 60 aastat tagasi toimus unustatud taasiseseisvumine

 (213)

Täna 60 aastat tagasi toimus unustatud taasiseseisvumine
----

Tookordne iseseisvumine kestis küll kõigest neli päeva ja ulatus ainult poolde Eestisse.
Eesti pealinna “vabastama” tulnud punavägi saabus Toompeale mitte haakristilippu, vaid just sinimustvalget maha võtma.

17. septembril 1944 murdis punaarmee, peamiselt eesti laskurkorpuse jõul läbi rindest Emajõel ja alustas edasitungi põhja suunas. Saksa okupatsioonivõim alustas samal päeval Eestist kiirkorras lahkumist, põgenes ka okupatsiooniaegne nukuvalitsus Hjalmar Mäega eesotsas.

Tekkinud oli samasugune võimuvaakum kui 1918. aastal, mil Eesti Vabariik esimest korda loodi. 18. septembril kuulutas peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots Tallinnas välja uue Eesti Vabariigi valitsuse, mida juhtis peaministri asetäitjana Otto Tief. Eesti sõjavägede ülemjuhatajaks määras uus valitsus kolonel Jaan Maide ja Tallinna koman- dandiks kapten Karl Talpaku.

Eesti taasiseseisvumine 1944. aastal paraku nurjus ja ennekõike seetõttu, et Berliin ei olnud isegi langedes valmis Eestit tunnustama. Augustis, mil Nõukogude armee astus juba Saksamaa territooriumile, oli nende edasitung Eestis peatatud. Vägiteod punaarmee tagasilöömiseks Sinimägedel minetasid aga igasuguse tähtsuse, Berliinist antud korraldus käskis Eesti maha jätta. Septembris 1944 loovutas Hitler Eesti punavägedele, senised kavad eestlastest sõdurid Tallinna alla koondada heideti kõrvale. Saksa vormi kandnud eestlastest sõdureid ootas ees “Tšehhi põrgu” 1945. aastal.

Kogu maa oli täis sõja eest põgenevaid inimesi ja taganevaid sõdureid. Enne Eesti hõivamist oli Nõukogude lennuvägi pommitanud Narva linna maatasa ja hävitanud ka suure osa Tallinnast ja Tartust. Läänemeri oli täis põgenikepaate, millest paljud kunagi teisele kaldale ei jõudnud. Kümnendik eestlastest sai surma või lahkus Eestist.

Punalipu pani püsti eestlane

Natslik okupatsioonivõim sooritas lahkudes veel viimase suure roima Eesti aladel: 19. septembril tapeti peaaegu kõik Klooga koonduslaagrisse veetud juudid. 20. septembril peeti juba Tallinnas tulevahetust Saksa vägede ja taasloodavate Eesti relvajõudude vahel. Vabatahtlike salga juht kontradmiral Johan Pitka laskis Toompeal haakristilipu sinimustvalge vastu vahetada.

Palju on vaieldud, kas on võimalik pidada teiseks vabadussõjaks Saksa mundris eestlastest sõdurite vastupanu punavägedele Sinimägedes ja Emajõel, kuid nn Pitka-poiste vastupanukatsed septembris tehti juba taastatava Eesti Vabariigi nimel. Teine vabadussõda lõppes kiire kaotusega, kuigi partisanisõda metsades jätkus aastakümneid.

Ajaloo irooniana murdsid eesti laskurkorpuse sõdurid Emajõel läbi just rahvuskaaslastest. Waffen-SS-i üksused, mis muidu koosnesid alistatud riikide (ja ka Rootsi) vabatahtlikest, olid täidetud sundmobiliseeritud eestlastega, kes olid kuulda võtnud ka Jüri Uluotsa üleskutseid, et pealetungiv punavägi tuleb igal juhul peatada, muidu pole Eesti iseseisvuse taastamine võimalik.

Augustis toodi Eestisse iseseisvust taastama ka Saksa mobilisatsioonide eest Soome põgenenud soomepoisid, kuid natsivõim toppis neile vägisi Saksa univormid selga ja punavägesid kohtasid nad ikkagi vormis, mida nad kanda ei tahtnud. Uluotsal võimaldati neid vaid tervitada, rindele saadeti mehed ikkagi Saksa käsualustena.

Tallinn langes 22. septembril, Pitka hukkus, kuigi jõudis pidada punavägedega rea lahinguid Harjumaal ja ilmselt ka Läänemaal. Pitka-poiste heisatud sinimustvalge vahetas Toompeal punalipu vastu eestlane, punavägede leitnant Johannes Lumiste.

Vähihaige Jüri Uluots viidi 22. septembril Rootsi, kus ta 9. jaanuaril 1945 suri. Enamik Tiefi valitsusest jäi aga Eestisse, kus selle liikmed ükshaaval vangi langesid. Valitsus pidas oma viimase koosoleku 22. septembril Puise rannas Läänemaal, Rootsi põgenemine ei õnnestunud. Valitsusjuht Tief tabati Nissi vallas 10. oktoobril, ainsana jäi vabadusse põllutööminister Kaarel Liidak, kes suri 1945. aastal Karksi-Nuia lähedal metsas.

Kindralmajoriks ülendatud Maide langes punavägede kätte vangi 24. oktoobril Munalaskme külas ning lasti järgmise aasta augustis Moskvas maha. Valitsusjuht Tief mõisteti kümneks aastaks vangi Nõukogude riigi reetmise pärast. Tallinnas hukati ka sisekaitseülemaks määratud Juhan Reigo ja riigisekretäri ase-täitjaks määratud Endel Inglist. Riigikontrolör Oskar Gustavson aga suri 1945, hüpates alla NKGB uurija kabineti kolmanda korruse aknast.

Nagu Moskva, nii ka Berliin

Kui Saksamaa alustas 1941. aastal rünnakut oma varasema liitlase NSV Liidu vastu, üritati Leedus ja Lätis iseseisvust taastada, kuid natslik režiim surus selle katse kohe maha. Eestis iseseisvuse taastamise katseni ei jõutudki.

Eesti poliitiline eliit, niipalju kui sellest Nõukogude okupatsioonivõimu roimade järel veel alles oli, ei läinud koostööle natsidega. 29. juulil 1941 anti sakslastele üle Jüri Uluotsa memorandum, kus küll tänati Eesti vabastamise eest, kuid nõuti Eesti iseseisvuse taastamist. Berliini vastus oli üheselt eitav.

Uluots lükkas tagasi ka ettepaneku 1944. aasta alguses omavalitsuse juhiks hakata. Ta otsis juba siis võimalusi Eesti Vabariiki taastada. Küll oli Uluots pärast Leningradi rindel punavägede kasuks toimunud pööret nõus esinema raadios, kus ta 1944. aasta 7. veebruaril toetas eestlaste mobiliseerimist Saksa vägedesse, ainsa eesmärgiga peatada uus Nõukogude okupatsioon.

Eesti parteide esindajad lõid Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVRK) 14. veebruaril 1944 Tallinnas. Selle juhiks oli esialgu Kaarel Liidak. EVRK ühendas endas kõi-kide vaikiva ajastu eelsete parteide esindajaid ja alustas

üheskoos Uluotsa lähikonnaga tegevust Eesti iseseisvuse taastamiseks.

17. aprillil käivitas natsirežiim suurhaarangu ja vangistati paarsada EVRK-ga seotud inimest. Osa neist surigi Saksamaa koonduslaagrites. 21. aprillil nimetas Uluots peaministri asetäitjaks Alfred Maureri, kuid valitsuse moodustamiseni ei jõutud. Augustis EVRK aga taastus ja selle liidriks tõusnud Otto Tief sai 18. septembril ka valitsusjuhiks.

Rootsis kuuldi Eesti iseseisvumiskatsest valitsuse sidemeheks tõusnud luureagendi Leo Talgre raadiogrammi kaudu. EVRK raadioüleskutsed metsa peituda jõudsid ka Saksa vägedes taganevate eestlastest sõduriteni. Eesti täitus metsavendadega.

Järgmine võimalus Eesti Vabariiki taastama hakata saabus alles 45 aastat hiljem.

Eesti valitsuse liikmed 1944

Traagilised saatused

•• Peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots (1890–1945, viidi Rootsi, kus ka suri)

•• Peaministri asetäitja ja siseminister Otto Tief (1889–1976, langes punavägede kätte, suri Eestis)

•• Välisminister August Rei (1886–1963, 1944 viibis alaliselt Rootsis, kus ka suri)

•• Sõjaminister Johan Holberg (1893–1978, põgenes Saksamaale, suri USA-s)

•• Põllutööminister Kaarel Liidak (1889–1945, suri metsavennana Karksi-Nuias)

•• Kaubandus- ja tööstusminister Rudolf Penno (1896–1951, põgenes Soome, suri Rootsis)

•• Kohtuminister Johannes Klesment (1896–1967, põgenes Rootsi, suri USA-s)

•• Rahaminister Hugo Pärtelpoeg (1899–1951, langes punavägede kätte, suri vangilaagris)

•• Haridusminister Arnold Susi (1896–1968, langes punavägede kätte, suri Eestis)

•• Teedeminister Juhan Pikkov (1883–1947, langes punavägede kätte, suri vangilaagris)

•• Sotsiaalminister Voldemar Sumberg (1893–1965, langes punavägede kätte, suri Venemaal)

•• Portfellita minister Juhan Kaarlimäe (1901–1977), langes punavägede kätte, suri Eestis

Allikas: EPL

Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama

Proovi nüüd ja ainult nüüd! Eesti Päevalehe sünnipäevanädala pakkumine: 4 nädalat vaid 7 euroga! Proovi ja Sa ei kahetse »

124 900€
Saue vald, Korter
65 000€
Tallinn, Korter
243 000€
Tallinn, Majaosa
72 500€
Tallinn, Korter
93 000€
Tallinn, Korter
Otse omanikult!
125 000€
Raasiku vald, Majaosa
116 900€
Tallinn, Korter
455€
Tallinn, Korter
209 000€
Ülenurme vald, Maja
121 990€
Tallinn, Korter

200 900€
Tallinn, Korter
424 900€
Tallinn, Korter
258 900€
Tallinn, Korter
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare