Täna algas okupatsioon
Täna hommikul kell 6 1940. aastal ületasid Punaarmee väed Narvas Eesti piiri. Paldiskis ja Haapsalus juba asunud punaväed alustasid marssi Tallinna peale, kuhu jõudsid keskpäevaks. Algas Nõukogude Liidu okupatsioon Eestis.
Tollaste saatuslike päevade sündmuste taastamiseks võttis Eesti Päevaleht appi kõige värskema uurimuse sel teemal, ajaloolase Magnus Ilmjärve raamatu “Hääletu alistumine”.
Moskva esitas Leedule ultimaatumi 14. juunil ning Eestile ja Lätile 16. juunil.
Päts puhkas edasi
Ultimaatumite põhinõue oli moodustada sõbralikud valitsused, mis “suudaksid ja tahaksid ausalt täita” Nõukogude Liidu ja Baltimaade vahel sõlmitud vastastikuse abistamise pakti ega kavandaks Baltimaade sõjalise liidu loomist. Teiseks nõuti Punaarmeele vaba pääsu Leedu, Läti ja Eesti territooriumile ning õigust okupeerida kõik strateegiliselt tähtsad punktid.
Ilmjärv tsiteerib Boris Lindet, rahvusvahelise mainega relvakaupmeest ning president Pätsi “eraviisilist nõuandjat”, kes rääkis hiljem, et Päts oli hetkel, mil Leedule esitati ultimaatum, suvitanud Oru lossis ja keeldunud paljudele palvetele vaatamata Tallinna sõitmast!
“Linde järgi oli president saanud pühapäeval, 16. juuni lõuna paiku teate Eestile esitatud ultimaatumist ja oli esimese reaktsioonina teatanud valmisolekust arutada asja alles järgmise päeva hommikul: “Noh ja, ja eks me siis aruta seda homme. Teen valitsuse koosoleku kella 10 ajal hommikul,” kirjeldas Linde hiljem presidendi reaktsiooni,” kirjutab Ilmjärv.
Agentuuriteade Soome Poliitilise Politsei arhiivis kattub Linde jutuga. “Keegi Pätsi lähedal seisev isik teatas selles, et kuulnud Leedule esitatud ultimaatumist, oli Päts olnud äärmiselt optimistlik. Presidendi sõnutsi pidi asi puudutama ainult Leedut, aga mitte Eestit, ja et ta olnud selles äärmiselt veendunud,” jätkab Ilmjärv.
Ultimaatumi vastuvõtmist arutas valitsus 16. juuni õhtul kahel istungil. Järeltulevatele põlvedele on jäetud Eesti ajaloo seisukohalt üliolulistest istungitest ainult protokollid, kus on üles tähendatud osalejate nimed ja arutelud mõne lausega kokku võetud. Mõlema protokolli lõpus märgitakse, et arutati jooksvaid küsimusi ja mingeid otsuseid ei langetatud.
Tegelikult teatas teise istungi toimumise ajal kell 20 välisminister Ants Piip Nõukogude saadikule Tallinnas Nikitinile, et valitsus võtab ultimaatumi vastu. Oligi kõik. Haamer oli löödud.
Ultimaatumi üle toimunud aruteludest annab siiski mingi pildi kindral Johann Laidoneri omakäeline ülestunnistus NKVD-le, mida Ilmjärvel on õnnestunud lugeda. Ilmjärv ise nendib, et kõik selles ülestunnistuses sisalduv ei pruugi siiski vastata tõele.
Laidoner kirjutas, et välisminister Piip oli see, kes teatas, et suhetes Nõukogude Liiduga tuleb jätkata rahumeelset poliitilist liini. Laidoneri sõnutsi pooldas ka tema ultimaatumi vastuvõtmist. Ta kirjutas NKVD-lastele: “President palus mind välja öelda oma arvamus selles asjas. Ütlesin umbes järgmist (täpseid sõnu ei mäleta). Ma ühinen välisministri arvamusega lahendada küsimus rahulikul teel. Konfliktile minek tähendab sõda Nõukogude Liiduga. Kuid missugune tuleb see sõda? Kuid meie armee, nagu kõigile teada, on väga väikesearvuline. Väljastpoolt pole kusagilt abi loota Paljud meist kaotavad sõjaväljal oma elu ja tulemuseks on, et Eesti riik ja meie rahvas hävitatakse. Kas meil on õigus lükata oma rahvas lootusetusse sõtta? Arvan, et mitte Kuid kas me peame kaua vastu selles ebavõrdses võitluses? Arvan, et mitte.”
Laidoneri väitel olid kõik valitsuse liikmed seisukohal, et ultimaatum tuleb tingimusteta vastu võtta: “Nii tähtsa küsimuse suhtes polnud mitte ühtegi, isegi mitte kõige väiksemat erimeelsust.”
Ilmjärve hinnangul võib kahelda väites, et valitses üksmeel. “Võimalik, et kirjeldades sellisel viisil enda ja valitsuse liikmete seisukohti, püüdis endine sõjavägede ülemjuhataja demonstreerida NKVD-lastele oma Nõukogude-sõbralikkust eesmärgil saavutada leebemat suhtumist vangistuses,” pakub Ilmjärv.
Mis puutub välisminister Piibu esitatud seisukohtadesse, siis neid võiks ju uskuda, nendib Ilmjärv. Ühes vestluses Ilmar Raamotiga 1940. aasta sügisel ütles Piip, et tema kogemuse järgi on venelased heatahtlikud ja koostöötahtelised inimesed ning Nõukogude kommunism ei ole enam nii brutaalne, nagu ta oli seda 1917. aastal.
Ülaltsiteeritud Linde väitel oli president Päts pärast valitsuse istungit erakordselt optimistlik. Ta oli teatanud Lindele, et “uus valitsus ei tähenda veel Eesti ülevõttu!”.
Endine Eesti Helsingi saadik Aleksander Warma kirjutas hiljem, et opositsiooni liider Jaan Tõnisson püüdis sisendada Pätsile, et vaatamata vastase suurele ülekaalule ei loovutataks iseseisvust võitluseta, vaikse pealtvaatamisega, et vastuhakk võiks seisneda kas või sümboolses õhku laskmises.
Rahvale valetati
Kuidas teatas Eesti valitsus Moskva nõudmistest rahvale?
Ultimaatumi saamise hetkel ja ka järgmistel päevadel oli võimalik kasutada ringhäälingut ja ka ajakirjandust toimuvale õiglase hinnangu andmiseks. Eesti valitsus ei teinud seda.
17. juunil teatas Uus Eesti, et Nõukogude valitsus esitas Eesti valitsusele nõudmisi, mille sihiks on Eesti ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise pakti täitmise kindlustamine.
18. juunil avaldatud lehe juhtkiri “Käesolev silmapilk” oli lugejaid rahustav ja eksiteele viiv. Valitsuse peahäälekandja ei rääkinud okupatsioonist. Lehe järgi oli tegemist ainult mõningate uute korralduste ja ettevõtmistega vastastikuse abistamise pakti raames, mis olid mõeldud rahu kindlustamiseks Ida-Euroopas.
18. juunil pöördus raadio kaudu rahva poole peaminister Jüri Uluots. Ka tema ei kuulutanud Punaarmee sissemarssi okupatsiooniks, vaid nimetas seda vastastikuse abistamise pakti täitmise kindlustamiseks Eestis.
Ultimaatumi tingimusteta vastuvõtmist põhjendasid Eesti poliitikud paguluses vajadusega päästa eesti rahvas. Seda, et Eesti tulevik pandi ühe kaardi – Saksa kaardi peale, ultimaatumi vastuvõtmise juures seisnud isikud hiljem avalikult ei rääkinud, nendib Ilmjärv.
Presidendi kantseleiülem Tambek kirjutas hiljem ühes erakirjas, et Pätsi poliitiline testament eesti rahvale oli: “Töötada nii kaua koos sakslastega, kuni nad austavad Eesti iseseisvust. Kui on näha, et sakslased seda ei tee, tuleks olla kogu jõuga meie iseseisvuse eest. Kui me ei suuda iseseisvaks jääda, siis pigem ühineda Soome kui Saksamaaga.”
Oli võimalus rääkida tõtt
Ajaloolase Magnus Ilmjärve arvamus raamatust “Hääletu alistumine”:
Olukorras, kus Balti riikides olid Nõukogude Liidu baasid, idast ületasid piiri suured Punaarmee üksused ja abi ei olnud tulemas, olnuks sõjaliste vahendite kasutamine iseseisvuse kaitsmiseks lootusetu ettevõtmine. Mis aga oleks juhtunud siis, kui Balti riigid oleksid avalikult teatanud alistumisest jõule ja ümber lükanud kõik ultimaatumis esitatud süüdistused? Kas see toonuks kaasa Punaarmee vägivallatsemise, on muidugi küsimus, millele ei ole võimalik vastust saada. Võimalus kasutada iseseisvuse kaitseks poliitilisi vahendeid ja öelda rahvale tõtt, oli olemas.
