Täna võiks igaüks teha vähemalt ühe heateo, mis tooks naeratuse kasvõi ühe inimese näole.

Olen reisifotograafi ja -ajakirjanikuna aastate jooksul portreteerinud inimesi riikides, kus naermiseks pole pealtnäha põhjust. Olen pildistanud inimesi, kelle igapäevaelu osa on diktaatorlik režiim, terrorismioht või perekonna narkoprobleemid. Või vaesus... Või kõik nimetatu koos…

Naeratame neile vastu!
(Uganda, 2014) 30 aastat tagasi oli Uganda inimõiguste rikkumise poolest kurikuulus. Nüüd on elu palju muretum, ehkki kadestamiseks pole veel põhjust. President Yoweri Museveni kipub eluks ajaks võimule jääma. Mullu jõustunud homoseksuaalsuse vastase seaduse kõnekeelne nimi „Kill the gays bill” võtab seaduse sisu üsna hästi kokku.
(India, 2012) „Indialasest vägistaja: naised on ise süüdi”, „Indias suri järjekordne vägistamisohver”, „India külakohtu julm otsus: õeksed tuleb vägistada”. See on väike, aga kõnekas valik sel aastal ilmunud uudiste pealkirjadest, mis on seotud Indiaga.
(Birma, 2013) Maailma vaeseimate riikide hulka kuuluv Birma oli enne Teist maailmasõda Kagu-Aasia rikkaim maa. Birmast rääkides keskendutakse tavaliselt riiki juhtinud sõjaväehunta julmale käitumisele, inimõiguste eiramisele ja elanike hirmule. Aga birmalased märkavad ka helgemat poolt.
(Vietnam, 2013) Vietnami põhjaosas Sapa ümbruse külades ei näe liikumas ühtegi meest. Nad on kusagil toahämaruses une ja teadvusetuse piiril, samal ajal kui naised teevad kõik põllutööd, hoiavad majapidamise korras, on teejuhid matkajatele ja tekitavad turistide välja ilmudes sekundi murdosa jooksul lugematute pop-up-käsitööpoodide rivi. Küladevahelised kanepipõllud on kangaste jaoks.
(Maroko, 2014) Maitse üle ei vaielda, ka Marokos pigem tegutsetakse. Suvel toimus Rabatis Jennifer Lopezi kontsert. Pärast selle teleülekannet nõudis Õigluse ja Arengu Partei  kommunikatsiooniministri tagasiastumist, sest popstaari esinemine rikkus islami moraalireegleid. Liibuva seeliku kandja võib arreteerida avaliku korra rikkumise eest.
Silvia Pärmann
(Maroko, 2010) Marokol läheb hästi – kui võrrelda ainult araabia kevade puudutust tundnud riike. Peale tungivad lääne väärtused on kutsunud esile vastureaktsiooni, näiteks usu külge klammerdumise ning halvemal ja õnneks ka harvemal juhul pommirünnakud. Kuid neilt pühendunud usklikelt on võimalik tänaval ka narkootikume osta. Kui mängus on raha, kipuvad väärtused muutuma.
(Keenia, 2015) Idüllilise loodu-sega Keenia linnades on idülli vähem. Liiga vähe on paiku, kus kohvikusse jõudes küsitakse kõigepealt menüüd, mitte evakuatsiooniplaani. Paiku, kus keegi ei muretse, kas välikohviku kõrval olevas parklas võib olla autopomm. Paiku, kus nädalavahetusel ei lähe kaubanduskeskusse ainult Somaalia terroristid ja hullud.
(Süüria, 2010) See pilt on tehtud ühe maailma vanima, Umayyadi mošee sisehoovis. Sel hetkel oli sõjaks kasvanud rahutusteni aega üle poole aasta. Vähe on riike, mis on oma külalistele jaganud nii palju abi ja naeratusi kui Süüria. Pole vist ühtegi, mis nüüd ise naeratusi sama palju vajaks.
(Aserbaidžaan, 2009) Tänu naftale ja gaasile on Aserbaidžaanis inimesi, kellel pole rahaga muud teha kui näiteks autode valuvelgi kullata. Enamik asereid jaksab kogu oma varandusega vaid endale paar hammast suhu osta.
(Hiina, 2012) Yunnani on etnilisuse poolest Hiina rikkaim provints, aga sellega rikkus ka piirdub. Yunnanis on rikkalikult rasket tööd pakkuvat põllumaad ja loodust, aga seal pole nähtud Hiina majanduse tiigrit (ka siis, kui ta veel raskelt haavatud polnud).

Täna tähistab maailm naeratuse päeva. Hea lugeja, saada nii enda kui ka oma lähedaste naeratustest pilte aadressile rahvahaal@delfi.ee !