Tantsupidu teeb Võrumaal meestest head armastajad

Tant­su­nais­te me­hed va­ja­vad üksio­le­mist, et hil­jem oma nai­si pa­re­mi­ni ar­mas­ta­da.

Kui Võru­maa Mis­so kan­di nai­sed hom­me hom­mi­kul kell pool viis rah­va­tant­su­peo­le sõiduks bus­si is­tu­vad, siis tea­vad nad, et nä­da­la pä­rast ta­ga­si jõudes oo­ta­vad neid ees va­ra­se­mast kirg­li­ku­mad kal­lis­tu­sed.

„Tant­su­nais­te me­hed va­ja­vad üksio­le­mist, et hil­jem oma nai­si pa­re­mi­ni ar­mas­ta­da,” kos­tis tant­su­juht Mai­re Ud­ras. Ta viib Võru­maalt tant­su­peo­le kaks-kolm naisrühma ja kaks võim­le­misrühma ning peaks nai­se ihu ja hin­ge lä­bi-lõhki tund­ma. „See, mis nai­si lau­lu- ja tant­su­peo jä­rel ko­dus oo­tab, on hoo­pis teist­moo­di ja ke­nam elu,” kos­tis Ud­ras veen­du­nult.

Te­ma ju­hen­da­tav Mis­so naisrühm Häits­med asub tee­le Ees­ti kau­gei­mast nur­gast. Seetõttu ka va­ra­ja­ne sõit Tal­lin­na staa­dio­ni­de poo­le, kus tei­sip­äe­val kell 13 al­ga­vad proo­vid. Koos ka­he­teistkümne Mis­so nai­se­ga hak­kab sam­me joo­nis­teks sead­ma seit­se ja pool tu­hat ja­la­kee­ru­ta­jat.

Mis­sost nä­da­laks ko­dust ära mi­ne­va­te nais­te hul­gas on Lu­ha­maa tol­litöö­ta­jad, Nop­ri meie­rei raa­ma­tu­pi­da­ja, Vast­se­lii­na pui­dut­seh­hi eman­daid, rah­va­ma­ja oma­dest rää­ki­ma­ta. Pal­jud oh­ver­da­vad peo jaoks puh­ku­senä­da­la.

„Eks pi­dunä­da­laks, mi­da kaua oo­da­tud, on ko­dus rak­kes­se pan­dud va­nae­mad-va­nai­sad, su­gu­la­sed, mees­test rää­ki­ma­ta,” sel­gi­tas Mis­so kul­tuu­ri­ma­ja juht Ed­da Ka­rin Luht.

Vii­ma­ti öel­dut kin­ni­tas ka Saa­re­maa peo­koor­di­naa­tor Val­ve Hei­berg. „Et pi­du jääb tih­ti maa­si­ka­te val­mi­mi­se ae­ga, olen kuul­nud, kui­das nai­sed me­hi te­le­fo­nit­si õpe­ta­vad, mil moel mar­ja­de­ga õiges­ti ta­li­ta­da,” mee­nu­tas kul­tuu­ri­juht.

Saarlaste suur karavan

1110 saar­la­se peo­le tu­le­mi­ne mee­nu­tab kaa­me­li­ka­ra­va­ni kul­ge­mist. Et bus­si­de lae­va­ga mand­ri­le ve­da­mi­ne on ra­ha­kot­te lõhes­ta­valt kal­lis, võta­vad saar­la­sed Kui­vas­tus komp­sud õla­le ja tas­si­vad lae­va. Virt­sus uu­de bus­si. Küll on ju­hen­da­ja­tel hoolt, et ühe­gi jõnger­man­ni ma­ga­mis­kott ega rah­va­rii­de­puu ko­ge­ma­ta saa­re­le bus­si ei jääks.

Iga­ta­hes, kaa­me­li­na või mit­te, ka saar­la­sed jõua­vad peo­le, millel on tä­na­vu ni­meks „Ühes­Hin­ga­mi­ne”.

Kor­ral­da­jad sel­gi­ta­vad: „Hin­ge ja hin­ga­mi­se ühi­ne tüvi po­le ju­hus. Üks sõna are­nes ku­na­gi tei­sest, sest hin­ga­mi­ne ja hing on seo­tud. Ise­gi nii seo­tud, et kel­le­ga­gi ühes rütmis hin­ga­tes võib hea õnne kor­ral te­ma hin­ge­ga koh­tu­da. See võluvä­gi toi­mib ka siis, kui ühes­koos hin­ga­vad kümned ja tu­han­ded. Ot­si­des hin­gel­da­des õiget koh­ta. Hoia­vad oo­tu­ses hin­ge kin­ni. Hõis­ka­vad ko­gu hin­gest. Siis koh­tu­vad ühe rah­va hin­ged. See on hin­ge­mat­valt ilus.”

Ühes hin­ga­ma min­nak­se, et taas üles lei­da üks ime­li­ne hin­gevä­rin, mis võib-ol­la ehk viie pi­du­de­va­he­li­se aas­ta jook­sul pi­sut unu­ne­nud. Ju­ba prae­gu teab tant­su­rah­vas numb­reid, mis võik­sid me­re­tee­ma­li­sel peol sel­le õige ühes­hin­ga­mi­se tun­de tuua.

Hiiu­maa lau­lu-tant­su­peo­ku­raa­tor ja B-se­garühma­de üld­juht Hel­le-Ma­re Kõmmus rää­kis, kui­das ta käis vas­tu võtmas ümbe­ril­ma­rei­silt naas­vat pur­je­kat Mar­ta. Ta koh­tus pe­re­nai­se­ga, kes oli kaks aas­tat oma meest me­relt oo­da­nud. Vaa­tas pealt kaua la­hus ol­nu­te kal­lis­tust. Ning tah­ma­tult tu­li meel­de Jaan Tät­te tant­su­peo­tant­suks saa­nud laul „Tuu­le­vaik­sel öö­l”.

Seal kõla­vad mant­ra­na sõnad: „Sul­le ta­han hüüda ju­ba veel ja veel ja veel – tuu­le­suund on nord, nüüd on mi­nu kord te­ha tor­mi si­nu süda­mes…”

Se­da lau­lu män­gi­vad mit­med raa­dio­jaa­mad prae­gu söö­gi al­la ja pea­le. Ju­ba prae­gu kat­su­vad nais­te­rah­vad lau­lu kõla­ma ha­ka­tes jä­re­le, kas ni­narä­tik on ik­ka ko­tis ole­mas. Siis lau­la­vad vaik­se, kõla­va hää­le­ga kaa­sa, et tuu­le­suund on nord. Ja mi­da enam kaa­sa lau­la­vad, se­da enam ni­na­ga lö­ris­ta­vad, lõpuks tõmba­vad ni­narä­ti­ku­ga siuh sil­ma­de alt ka lä­bi. Sest Vil­san­di saa­re­vaht Tät­te on osa­nud liht­sa lau­lu sis­se pan­na maail­ma kõige suu­re­mad igat­su­sed ja oo­tu­sed. Nii vä­he­mas­ti tun­dub.

Me­relt tu­le­va me­he koh­tu­mist oma nai­se­ga pealt näi­nud Hel­le-Ma­re Kõmmus oo­tab süda­mevä­ri­nal, kuis küll see lu­gu tant­suväl­ja­kul imei­lu­sas­ti loo­ma ja lii­ku­ma hak­kab.

Virve lehvitus saarelt

Ka­vas on veel üks saa­rel sündi­nud lu­gu ja sel­lest sündi­nud tants – Vir­ve Köst­ri „Me­re pi­du”, mil­le ajal po­le kaht­lust­ki, et ko­gu staa­dion, nii tant­si­jad kui ka pealt­vaa­ta­jad, lai­ne­te­na kii­gu­vad ja kõva hää­le­ga kaa­sa lau­la­vad. „Ei noh, kui laul meel­dib, võivad ik­ka kaa­sa laul­da ka,” kos­tis Jär­sum­äe Vir­ve Kih­nu saa­relt te­le­fo­ni­to­rus­se nii hel­gel hää­lel, et oli tub­lis­ti tun­da, kuis rõõm tant­suks saa­nud lau­lust ta sees he­li­seb. Peo­le Vir­ve ei jõua. „Kar­dul va­ja ro­hi­da, hei­naaeg pea­le tu­le­mas,” loet­les ta te­ge­mist oo­ta­vaid töid. Aga kui ro­hi­mi­se va­hel mah­ti, püüab ta te­le­vii­so­rist ik­ka sel­le „Me­re peo” tant­su ära vaa­da­ta. Ja kui tant­suvä­gi väl­ja­kult leh­vi­tab, teab Vir­ve, et see on tal­le, ja leh­vi­tab Kih­nust vas­tu, kos­tes, et an­naks Ju­mal ilu­sat pi­du ja lus­ti.

„Me lä­he­me sel­le tun­de ni­mel, mis tu­leb Ka­le­vi staa­dio­nil, et teis­te­ga koos ühes hin­ga­ta ja tun­da juuk­se­juur­test ja­la­tal­la­ni se­da ime­list tun­net ja vä­ge. Sel­le ni­mel lä­he­me ja sel­le ni­mel ole­me val­mis ta­lu­ma nii po­ri kui ka vih­ma,” teab tant­su­juht Mai­re Ud­ras.

Tä­na nä­da­la pä­rast ole­me ju vist pi­sut pa­re­mad ar­mas­ta­jad. Igas mõttes.