Tappev suvi

Vanal inimesel pole suvel kerge – väga palju lõuatakse igal pool! Rahulikku paigakest, kes häirimatult oma konte soojendada, ei leia naljalt kusagilt. Vaevalt saad sa maha istuda, kui keegi su selja taga grillahju tööle paneb, kohe on platsis ka mõni pillimees ja järgmisel hetkel saabub rahvast juba vooridena ning kisa ja röökimine kestab läbi öö. Isegi minu isiklikku aeda püüti sisse tungida – sattusin juhuslikult peale, kui üks paks mees mu väravas pileteid müüs, mingisugusele "Aiatrall 2000-le", nagu ta oma kelmust nimetas. Kurgipeenrale pandi juba lava püsti ja õunapuu külge oli naelutatud kuulutus, kus lubati rahvale ansamblit Meie Mees, humorist Lembit Sibulat ning üllatuskülalistena Tanel Padarit ja Inest. Polnud midagi teha, pidin mesilased lahti laskma, sel kombel sai suurem kahju ära hoitud, ehkki tooreid sõstraid olid need inimesed mu põõsaste küljest juba suurel hulgal koos lehtedega sisse ahminud.

Müüdavad inimesed

Omal ajal käisin ma ilmakära eest puhkamas Toompeal. Pätsi päevil valitses seal alati harras vaikus, ainult õhtuti mängis üks pikkade mustade lokkidega juut unistavalt viiulit. Seepärast saate isegi aru, kui pettunud ma olin, nähes ühel päeval ka Toompeal suurt hulka rüselevaid inimesi. Jällegi kisa, karjed, vilin ja röögatused... "Armas taevas," mõtlesin ma, "kas tõesti siin ka peetakse grillfestivali!" Paar kisendavat meest olid tõesti näost väga punased, justkui äsja sütelt võetud... Astusin ligemale ning küsisin ühelt inimeselt, et mis siin siis sünnib?

"Mis siin sünnib! Laar müüb Eestimaad maha!" teatas mees.

Mina sain sellest aru niimoodi, et peetakse oksjonit. Trügisin kohe ettepoole, sest tahtsin ka endale tükikese Eestimaad osta – kui muidugi hammas hinna peale hakkab. Mul oli plaan hankida üks tubli kivi, mille peal terariistu ihuda.

Ootasin ja ootasin, aga ei olnud näha Laari ega ühtegi teist oksjonipidajat. Küsisin enda kõrvale seisvalt naisterahvalt, et kuhu siis Laar jääb?

"Eks ta istu oma tagakambris!" vastas naine kurjalt. "Müüb seal meid ameeriklastele!"

"Ah soo!" ütlesin mina. "Siis hoopis teie ja need teised inimesed on müügiks? Mina mõtlesin esiti, et teie olete ostjad! Vabandage! Näete – vana pea ikka ei võta nii kiiresti."

"Just, just!" kinnitas naine. "Meid ta praegu just maha müübki!"

"Kas te olete juba ammu selline... müüdav naine?" küsisin ma laitvalt. "Te olete vana eit, peaks tagasi tõmbuma ja mitte sedasi, pea hall otsas, ringi litutama. Piinlik vaadata, proua."

Müüdav naine jõllitas mind ja hakkas karjuma:

"Tulge siia! Hei! Siin on üks Laari sabarakk!"

Teisedki müüdavad inimesed lähenesid meile. Minu kurvastuseks oli tegemist valdavalt minu eakaaslastega, kes oleks väärinud oma eluõhtuks pehmet aset mõnes vanadekodus, aga mitte säärast ebakindlat saatust.

"Ma arvan, et te võiksite koju minna," õpetasin ma. "Kas teil pole häbi sedasi platsi peal seista ja oodata, kuni mõni ameeriklane teid ära ostab! Parem kuduge, ja teenige sedasi elatist! Ja mehed võivad teha kingsepatööd!"

Aga müüdavad inimesed ei kuulanud mind, sest ilmselt polnud aus töö neile meeltmööda. Mõned tahtsid mulle koguni kallale tulla, nii et ma pidasin paremaks lossi siseneda.

Valitsus põgeneb

Laar pakkis parajasti oma laualampi ajalehe sisse.

"Kuhu sina siis nüüd?" pärisin.

"Ära," vastas Laar. "Me kolime kogu valitsusega siit minema. Siin pole enam võimalik elada. Akna all on lakkamatu kisa, Raimo Aas teeb nalja ja vennad Reiljanid näitavad kõigile huvilistele viiekümne krooni eest läbi pilu Arnold Rüütlit. Leppisime Toomkiriku õpetajaga kokku, et saame esiotsa valitsusega pühakojas peavarju, eks hiljem näe, mis edasi saab."

"Rahvas all rääkis, et sina müüd neid ameeriklastele," uurisin mina. Laar ohkas.

"Katsusin küll, aga ei tahtnud neid keegi osta," vastas ta. "Isegi ilma rahata ei tahetud võtta. Nii et pole midagi parata – tuleb endal rettu minna. Ega Riigikogul ka enam siin pikka pidu ole, juba praegu ei julge pooled inimesed tööl käia. Üle platsi, vene kirikus, on papid end jumalakotta sisse müürinud ning lubavad ennast elusalt põletada, kui Savisaar peaks veel kord laulma laulu "Ei ole üksi ükski maa!". Inimesed on meeleheitel ja põgeneda pole kuhugi, sest isegi järvedes mängivad juba orkestrid ja heinamaad on kaetud ketshupiste papptaldrikutega!"

Ta vinnas seljakoti selga ning kadus maa-alusesse käiku. Tegin akna lahti ning kuulasin süngelt, kuidas laadalised platsil möllavad.

"Kuhu me laupäeval lähme," küsis üks inimene teiselt. "Kas Kristi manu? Savisaar ütles, et seal saab allkirju anda."

"Ei tea, kas Kristi juures grillitakse ka?"

"No mis suvepidu see ilma on! Saab süüa ja juua ja laulu kuulata ja ise karjuda!"

"Mõnus!"