Kas ja mil määral võivad meedias avaldatud infokillud mõjutada president Ilvese mainet näiteks teiste riigijuhtide silmis?
Ma ei tea ühtegi riigijuhti peale Toomas Hendrik Ilvese, kes loeks ajalehte Postimees, seega saan küsimusele vastata vaid ühel viisil – mitte kuidagi ei mõjuta.

Lehelugejatele, kes suures osas kindlasti ei ole kursis diplomaatilise suhtluse nüanssidega, võivad sellised emotsionaalsed hinnangud ja otseütlemised mõjuda üllatavalt. Kas selline tonaalsus, mis paistab avaldatud WikiLeaksi leketest, on riikide suhtlemisel tavaline?
Wikileaks`i dokumentidest emiteeruv tonaalsus on diplomaatide memodes täiesti tavaline. Keegi ei tahaks ju maksta palka diplomaadile, kes koopeeriks teiste riikide ametlikel veebilehtedel olevaid kõnesid ja elulooandmeid. Ikka tehakse väikseid sissevaateid ja jutustatakse oma kontaktidest liidritega. Diplomaadid arvavad - ja tihti õigustatult -, et nende eneste efektiivsust võib mõõta ligipääsuga asukohariigi juhtidele. Meenub, et selle eesmärgi nimel on eesti välisteenistuse memodes mõnikord tavalist viisakustevahetust mõnel püstijalavastuvõtul “kohtumise” ja “arutlusena” näidatud. Ja veelkord, rõhutan: see, mida vestlusest kirja paneb diplomaat on memo ning USA saatkonna ametnike suhtlus oma välisministeeriumiga ei ole riikidevaheline, vaid riigisisene suhtlemine.

Miks selline suhtluskeel on kõrgete riigijuhtide suhtluses vajalik.
Sõbralike riikide esindajad, eriti kui tegu on liitlastega ja õhtumaise kultuuriga, ajavad omavahel ikka otsekohest juttu, mitte ei vehkle nn liblikate keeles. Seega on otsekohene jutt alati palju arvestatavam ning sihipärasem kui mõttetu keerutamine ja ebasiiraste ülistusfraaside kasutamine. Vaat kui meie president oleks väidetavalt lausunud, et endised kommunistid on imearmsad süütalapsukesed ja maadevahetustehingud Eesti riikluse kõrgeim eesmärk, siis muutuksin vähemalt mina üsna murelikuks.

Mil määral Teie arvates segab riigijuhtidel alati kuklas kummitav lekkeoht (kas WikiLeaksi või mingi muu kanali näol) diplomaatilist suhtlust?
Ma ei oska vastata, sest ma pole riigijuht olnud. Aga eks diplomaatidele makstakse ju päris normaalset palka ning väike punastamine ja võimalik, et ka kelleltki vabandust palumise kohustus käib palga sisse. Aga ma usun, et enamus neist lahendab olukorra siiski fraasiga “et ega ma päris nii ei ütelnud, kontekst oli hoopis teine...” ja elu läheb edasi.
Lõpetuseks esitaksin küsimuse: kas USA diplomaatide märkused Silvio Berlusconi kohta on kuidagi mõjutanud USA ja Itaalia suhteid?