Tarand: sotsidega mitteühinemine on väga vähetõenäoline
** Teie tulemusest rääkides korrutatakse pidevalt: protestihääled ja protestihääled. Mis hääled olid need teie enda hinnangul?
Arvan, et need olid väga kaalutletult just nimelt üksikmees Indrek Tarandile antud hääled, kes ei ole, kui endast kolmandas isikus sobib rääkida, mingisugune mees metsast, vaid kes on elanud siin päris kaua. Inimesed enam-vähem teavad, mida ta arvab, mõtleb ja teeb. Ühe komponendina sisaldus neis häältes muidugi ka protest, sest inimesed teadsid, et kinnised nimekirjad on valija üle irvitamine. Kuna mina selle küsimuse nii püstitasin, siis jah – seal on protestikomponent, kuid seal on ka palju muud. Ühes tänases Marju Lauristini intervjuus on öeldud, et välja on ilmselt tulnud mingit tüüpi valija, keda me veel ei tunne ega tea, kas ta on noor või vana. Kuid ta on selline valija, kes pole varem nendest valimistest osa võtnud. Osavõtuprotsent läks võrreldes eelmise korraga üles 16, mis ongi ühe mandaadi jagu.
** Kui palju võis seal olla nende inimeste hääli, keda muidu nimetatakse valgete erakondade (IRL, sotsid, Reformierakond) valijaks?
Olen püüdnud seda küsimust natukene naeruvääristada. Erakonna bossidel on kombeks öelda, et ta võttis meie hääli ära ja see käis varjatult kogu 2,5 kuud. Aga särasilmsele erakonnajuhile võiks öelda, et esiteks pole sellist pärisorjuslikku korda, et kuskil on tema hääled. Valija ise otsustab, ta on hääletamises vaba. Ja teiseks, poliitteadus seletab, et mingi valijagrupp läks Clintoni juurde või Reagan ja demokraadid „svingivad”, siis juhul kui see on nii, et valija pöörab esimesel soodsal võimalusel talle selja, siis äkki see ei ole minu süü, äkki see on tema süü. Kuid seda ei taha ta eriti kuulda.
** Fakt on see, et võitja olite teie, kuigi Keskerakond kogus tõepoolest tuhat häält rohkem. Ometi – Indrek Tarand seljatas Eesti kõige populaarsema erakonna!
See on päris huvitav jah. Ma ise interpreteeriksin neid tulemusi ka niimoodi, et mina olin nende valimiste kõige suurem võitja ja kõik need partokraatide targutused, et tegelikult võitsid hoopiski nemad, pole mõttekad. Kui Üllar Kerde juhitud Eesti koondis kaotab Poolale, siis Üllar ütleb: meie kaotasime, sest tegime neid ja neid vigu ning peame tegema oma mänguplaanis või koosseisus muudatusi. Parteidelt me seda ei kuule. Kuuleme seda, et jäime punktidega alla… Mitu tuhat häält Reformierakond sai?
** 60 899. Terve erakond.
Nii. Nad võitsid valimised?! See jutt on mõttetu ja parem oleks teha korrektiive oma mõtteviisis. Nende valimiste juures on väga oluline, et parteid võiksid nüüd võtta ette oma tagatoad, kust kogu nende tarkus ja taktika on tulnud. Eelkõige on see olnud autu ja tüssamisele orienteeritud tegevus: kõigepealt teeme teile ära ja siis teeme ka neile ära. Kui autus ei vii enam edule, nagu see on viimaste aastate jooksul olnud, siis võib-olla oleks mõistlik loobuda autusest, mitte edust.
** Viisite jutu oma „vanale sõbrale” Kristiina Ojulandile, kes ütles, et tegelikult võitsid europarlamendi valimised koalitsioonierakonnad, sest neil oli kahe peale kokku tervelt 109 000 häält.
No tõesti, napikas! Aga kui paneme need ülejäänud hääled kokku, siis näeme, et neid on aritmeetiliselt rohkem. Aga ka Orwell ütles, et sõda on rahu, nii et võib double speak’i edasi harrastada. Aga arvan, et nende valimiste sõnum – tähtis pole, kas see isik olen mina või keegi kolmas – on see: erakond, meie kui kodanikud ja teie tööandjad tahame teilt kvaliteetsemat poliitikat ja mitte seda nigelat, räpasevõitu, lühiajalisele kasule orienteeritud poliitikat.
** Kas saate Ojulandiga europarlamendis ikka hakkama? Brüsseli linna mahute ikka ära?
Kuna Eesti jaoks on europarlamendis kuus kohta, siis on minu arvates mõistlik maha istuda ja jagada ära komisjonid. Parteid on meil teada, meilt läheb Brüsselisse kolm silmapaistvat liberaali ja liberaalide fraktsioonis peavad nad võtma võimalikult suure arvu komisjone. Sealhulgas unustama ära selle, et mina tahan tähtis olla, vaid vaatama seda, kellele millised asjad sobivad ja kes mida oskab. Tunne Kelam on vana tegija ja Ivari Padar elab sotsides ka kergesti sisse. Aga komisjone on rohkem, kui meie kuuekesi jõuame katta. Seetõttu peaksime tegema väga hea mänguplaani, kes mida hakkab tegema. See on minu lähtepakkumine kõigile mandaadi saanud inimestele olenemata nende parteist. Aga ma ütlen nii, et mul indiviidina on südames ikkagi koostöö demokraatlike erakondadega, mitte kinniste nimekirjade maaletoojate ja muidu Euroopa tasemel tegijatega. Kokkupuutepunkte (Ojulandiga – toim) ilmselt tekib, aga need on pindmised.
** Hoogsalt spekuleeritakse selle üle, et ju te astute sotside liikmeks ja lähete ühtlasi europarlamendis sotside fraktsiooni.
Kui täitunud oleksid esialgsed ehmatustulemused, mis Keskerakonna rõkkama panid, et sotsid jäävad kohast ilma, siis oleksin seda asja kindlasti esimesena kaalunud. Praegu on sotsidel esindus olemas, Padar on tubli mees ja pidanud ühtlasi väga väärtuslikke ministriameteid. Võib-olla on see imperatiiv nüüd vähenenud. Erinevalt Euroopa lääneriikidest, kus rohelised tegid hea tulemuse, meil aga mitte, ei saa eitada, et võib-olla oleks oluline, et ma jagaksin end nendega. Mul on kolm nädalat aega mõelda. Loomulikult pole sellepärast vaja kristlike demokraatidega ühineda, et kommunismi hukka mõista. Seda oskan ma ise ka. Peale selle oleks see viga, sest Res Publica, kes moodustab ju poole IRL-st, lubas eelmisel korral rohkem seksikaid mehi.
** Olete mitu korda rõhutanud, ei te ei salli „poliitbroilereid”. Eesti poliitikas on neid kõige vähem just sotside seas.
See on tõsi. Sotsiaaldemokraadid on viisakas erakond olnud, kes vältimatult ei istuta „broilereid” igale poole ministeeriumidesse ja linnaosa valitsustesse. Mul on mõnevõrra kahju IRL-st, et nad on siiski musta südametunnistuse ja kerge piinlikkustundega läinud Kesk- ja Reformierakonna poolt ettenäidatud radu tallama ja hakanud ka noorparteilasi põhjendamatult edutama.
Valimiste eel kohtusin Tartus üliõpilastega, kes rääkisid, et peavad astuma parteisse. Nimelt on parteistamine läinud nii kaugele, et parteilased võetakse avaliku konkursita juba üliõpilasena osalise ajaga tööle linnavalitsusse ja ministeeriumidesse. Kui pole parteis, siis ei võeta. Pärast ülikooli lõppu ei loe, kas sul oli cum laude või olid sa tugevalt alla keskmise. Parteilase poolkontraht sul juba on, siis viiakse see täiskontrahtile.
Nii rikutakse avaliku teenistuse konkursi nõuet ja sunnitakse inimesi võtma noorest peast vastu kasuistlikke otsuseid: tahad tööd saada, pead olema meie mees. Need noored lubasid oma nimega välja tulla. Teine tähtis asi nende valimiste juures on see, et kuna minul läks hästi, siis sõnum on see, et me ei pea partokraatiat kartma ja võime iga päev teha ausaid ja õigeid otsuseid. Nii läheb ka õhk puhtamaks. Praegu on hirm. Mul oli ju palju selliseid toetajaid, kes palusid, et ma neid jumala eest ei avalikustaks. Sest siis… Aga ma ütleksin, et Nõukogude võim on ammu lõppenud.
** Siiski – pakun, et isa Andrese jälgedes liitute sotsidega.
Suure tõenäosusega ei astu ma sotside liikmeks, aga et ma sotside fraktsiooniga ühinemata jätan, juhtub väga väikse tõenäosusega. Euroopas pole seda korda, et kui tahad meiega koosolekul käia, pead ka meie liige olema.
** Kuidas saab kodus hakkama abikaasa Kadi kolme lapsega, kellest üks on hästi pisike?
Keeruline küsimus. Kuna meil on kodutööd enam-vähem jaotunud, siis on loomulikult vaja asjad läbi mõelda. Küll ta hakkama saab, selles pole üldse küsimust, aga kuidas ja mis viisidega, seda tuleb mõelda. Kuid ennegi on ju pikematel reisidel käidud ja midagi ilmvõimatut siin pole. Eestis on arst, kool ja lasteaed kodu lähedal ning probleemi polegi.
** Seda enam, et vanaisa Andres on nüüd täiskohaga tagasi.
Jah, see võiks olla ka hea panus. Arvan, et olekski huvitav, kui tekiks selline põlvkondade lähedus.
** Jätkate ka Laidoneri muuseumi direktorina Tallinnas. Kas te end ise lõhki ei rebi?
Seda pean praktilise töö käigus proovima. Ilmselt teen Laidoneri muuseumis vältimatult vähem tööd kui enne. Toimin nii, et annan poole oma kuusissetulekutest muuseumi omatuludesse. Võiksin sellest ka loobuda, aga ma ei saa, sest see läheb kohe parteide toetuseks riigieelarvesse. Pean selle kahjuks ise välja võtma ja muuseumile annetama. Nii et kaks päeva nädalas püüan ka muuseumiga tegeleda. Seal on praegu nii palju lubavaid taimekesi, mida oleks kahju jätta ripakile.
** Kas olete saanud juba kurjustada otsuse eest teha Kadist oma Eesti kontori boss?
Ei ole täheldanud. Kui keegi tahab kritiseerida, siis soovitan tal enne mõelda. Kui Kadi teeb kampaania, mis toob 102 000 häält, siis oleks väga rumal ta kõrvale jätta ja palgata mõni „broiler”.
** Kas „laenaksite” Kadit kohalike valimiste eel ka IRL-le, sotsidele või Reformierakonnale korraliku kampaania korraldamiseks?
Miks mitte! Kui neil tekib selline soov, siis arutame! Aga peab olema eeldus, et parteid ei mõtle mitte ainult oma tagatubade ideede peale, vaid selle peale, et võib-olla kõik need silmamoondajad, suhtekorraldajad ja PR-vanakesed on neid armutult lüpsnud ja küsinud suuri summasid, mida tegelikult ei lähe tarvis. Kui me need asjad korda saame, siis arutame. Kui saab midagi head teha, siis miks mitte proovida!
** Nagu näha, on 40 000 krooniga võimalik teha korralikum, eetilisem ja võimsam kampaania kui 45 miljoniga!
Jah, on niivõrd huvitav, et suurusjärgud on erinevad. Aga seda on võimalik teha ainult siis, kui kodanikud tulevad sulle appi. Näiteks kui parteil on 10 000 liiget, nagu Rahvaliit väidab endal olevat, ja ta ei suuda isegi oma liikmeid tegutsema panna, siis mis management see on?! Ja kui partei ajab sellist poliitikat, mis jätab kodanikud külmaks või ei inspireeri, siis tuleb vastu tahtmist raha tuulde pilduda, sest džunglitrumm peab ju kusagile levima. Keegi peab seda aga selleks lööma.
** Kui need valged erakonnad end kokku võtavad ja näitavad, et nad on võimelised koostööd tegema, kas siis teie poolt hääletanud 102 000 inimest võiksid nende taha minna?
Kui näeme, et demokraatlikud erakonnad teevad demokraatlikel alustel koostööd, siis on see võimas alternatiiv ja on võimalik Tallinn tagasi võita. Mina sellisel juhul lausa soovitaksin minu poolt hääletanud inimestel minna nende erakondade taha. Aga eeldus on tõesti see, et koostöö on aus ja pole rajatud tüssamisele: et oo, täna teeme koostööd, aga homme paneme neile „põmaka”. Nii juhtus Mart Laari 1999.–2001. aastate valitsuse ajal.
** Just, 1999. aastal oli ju väga võimas minek – inimesed toetasid, hääled saadi kätte…
…ja siis keegi ikkagi kavaldas! Aga see kavaldamine tõi lühiajalist kasu. Seda võiks jääda vähemaks ja loodetavasti üldse minevikku kaduda.
** Kas teie soovituste eelduseks oleks ka näiteks peaministri vahetus?
See on hea küsimus, aga arvan, et aus ja põhimõtteline koostöö saab tekkida sellel alusel, kui personaaliat esikohale ei panda. See on paraku Eesti poliitika halb traditsioon siiani olnud. Aga see, kas Ansip saab edasi minna või mitte – kuigi ta võitis valimised, nagu me kuulsime –, on riigikogu küsimus.
** Kui palju hääli te ise alul lootsite?
Algul läksin viie protsendi künnist ületama. Siis sai tehtud matemaatiline mudel, et kui on sama palju valijaid nagu eelmisel korral, peaksin saama 30 000 häält. Pühapäeval valimiste päevalt vaatasin, et ahaa – keskpäevaks on nii palju käinud, õhtuks ilmselt on 300 000 valijat ja lihtne arvutus näitab, et 50 000 on vaja võtta. Arvasin, et läheb raskeks, kuna mul polnud piisavalt tagasisidet, mis Eestis toimub. Kui minult oleks totalisaatoris küsitud, mitu häält võtad, poleks ma seda arvu suutnud pakkuda.
** Aga kui teleekraanile tuli esimene arv – Indrek Tarand 96 000 häält, mis sujuvalt muutus 102 000-ks –, siis oli vist võimas tunne küll?
Päris vägev oli jah! Konrad tuli ja küsis: issi, kas sa oled nüüd seal Euroopas? Ütlesin, et nüüd vist olen jah. Konrad on seitsmeaastane ja jälgib huviga Eesti poliitikat.
** Kui suur löök võis teie häältearv olla Toomas Hendrik Ilvesele, kes tegi viis aastat tagasi senise rekordi, kogudes 76 000 häält?
Iga korralik sportlane peab arvestama sellega, et tulevad uued, nooremad sportlased. Hästi treenitud, uue tehnikaga. Ükski rekord ei jää ju ajas püsima ja sama juhtub ka minu häältearvuga. Kuigi ma loodan, et see ei juhtu sellel põhjusel, et järgmised valimised on ka kinniste nimekirjadega, vaid seetõttu, et meil on terve hulk inimesi, kes ikkagi ei käinud valimas. Kui nemad ka tulevad, läheb see arv iseenesest palju suuremaks.
Brüsselis näeme!
