Tarmo Mänd: kurjus on läinud Eestis üle piiri
Hiiu maavanema, riigikantselei peadirektori, kaitseministeeriumi kantsleri ja kaks korda presidendikantselei direktori ametit pidanud Tarmo Mänd peab oma missiooniks võitlust kurjusega.
••Olete olnud meedia suhtes kinnine ja tõrjuv. Kas te kardate ajakirjandust?
Ei, ma ei karda. Mis põhjusel? See pole minu loomusele üldse omane, et ma oleks kinnine ja tõrjuv. Olen hiidlane. Hiidlased on teatavasti naljamehed, kes oskavad elust rõõmu tunda. Nad trotsivad raskusi alati naeratusega. Naabersaarel on tublimad mehed ja neil on teistsugused elusse suhtumised. Elus on mind paljudest raskustest üle aidanud just naljasoon ja enesevalitsemine.
••Kas ajakirjandus on teile liiga teinud?
Mind on elus õpetatud andestuse kaudu vaba olema. Mul ei ole kellegi vastu vimma. Muidugi olen ma tuska tundnud või on see hinge läinud, kui on olnud valusaid rünnakuid või on midagi sepitsetud. Minust on ju kirjutatud kokku selline saatan, et ma ei tea, kuidas sellest kuvandist vabaneda. Need, kes mind tunnevad, teavad, et ma pole ega muutu selliseks.
••Vaatamata sellele, et olete suur vaikija, on teie ümber tekkinud negatiivne aura. Miks küll?
Ma olen ise ka mõelnud, miks see nii on. Küllap olen sirgjooneline ja põhimõttekindel ning varem oma veendumuste juures ka teatud määral jäik. Halba pole ma oma elus kunagi kellelegi tahtnud. Minu põhimõtete vastu on inimeste ründamine, nende mahategemine, poliitiliste artiklite tellimine. Minuga on tõepoolest nii tehtud. Ma ei oska seda lõpuni seletada. Võimalik, et inimesel on selline saatus.
••Kui haavatav te olete? Kuidas te säärast imagot, et mitte öelda peksupoisi koormat talute?
Minu närvisüsteem on tõesti tugev. Saan endaga suurepäraselt hakkama. Lihtne on neid asju taluda siis, kui sa tead, et rünnakutel on hoopis teised eesmärgid. Minu ründamine Kadriorus ei olnud eesmärk, eesmärk oli institutsiooni nõrgendamine. Kõige lihtsam on seda teha presidendile lähedal seisvate isikute kaudu. Kõik, kes on minule halba tahtnud, on andeks saanud.
••Kui te mõtlete neile viiele Kadrioru-aastale tagantjärele tarkusega tagasi, kas oleks võinud ka midagi teistmoodi teha?
Kindlasti oleks võinud. Ma ei arva, et tegime kõik lõpuni hästi. Aga suuri prohmakaid ei oska ma öelda. Sel majal on üks tugev omapära, mida ajakirjandus kahjuks kas tahtlikult või tahtmatult ei arvestanud. Presidendikantseleis teenitakse institutsiooni ehk presidenti. Seal on ametnike vahel ülesanded väga täpselt reglementeeritud.
President teeb poliitikat, teda nõustavad ja abistavad inimesed kõrvalt – nemad ei tee iseseisvat poliitikat. Presidendil on oma väljundid: pressinõunik ja avalike suhete osakond. See ei tähenda, et teistel oleks keelatud anda intervjuusid, kuid nad teenivad institutsiooni.
Tarmo Mänd kantselei direktorina ei olnud neil põhjustel avalikkuse ees nii palju, kui seda sooviti. Urmas Reinsalu hoidis täpselt sama liini. Ma arvan, et praegune direktor Rainer Saks hoiab ka sama liini ja võib-olla veel rangemalt.
••Aeg-ajalt imbusid ajakirjandusse kantselei personaliafäärid. Inimesi lahkus ju Kadriorust üksjagu?
Kui te mõtlete 2002. aastat, siis lahkus ainult üks. Mina pole küll kohanud asutust, kus poleks inimestevahelisi pingeid. Arvan, et neid on ka Päevalehe toimetuses. Iseasi on, kuidas pingeid välja näidatakse ja rahvale serveeritakse. Kahtlemata oli ka presidendikantseleis pingeid. Aga oli ka riigikantseleis, kaitseministeeriumis ja omal ajal maavalitsuses, kus ma olen töötanud.
Pole vaja, et inimesed pingetega kaasa lähevad. Pigem tuleb neid maandada. Nende aegade kohta võin öelda, et see polnud kunagi maja suur probleem. See oli probleem avalikkuse jaoks. Minust kirjutati – nimetati ase-presidendiks. Kardan, et ei saa sellest tiitlist elu lõpuni lahti.
Polnud selliseid omavahelisi suhteid, et inimesed oleksid kakelnud ja riielnud. Selles majas koos presidendiga töötamine on inimestele ainulaadne võimalus. Sinna tullakse võib-olla suuremate ootustega, kuid seal tuleb teenida ühte meest.
••Seega pole te kunagi olnud intrigant?
Kindlasti mitte. Ei tahaks laskuda sellele tasemele, et eesmärk omaette oli kellegi kiusamine. Usun, et inimesed, kes Kadri-orus töötasid, läksid sealt suure pagasi, elutarkusega ja tänutundega teisele tööle. Kõik teadsid, et tuldi tähtajaks.
Kadriorust ei saa teha poliitmängude kohta. Leppisime nii Reinsaluga omal ajal kokku, olen seda lubanud Saksale ja praegusele presidendile. Reegel on, et järglaste töös ei otsita vigu. Kantselei kannab presidendi institutsiooni väärikust ja järjepidevust. Kusagil riigis peab olema poliitiline rahu ja tasakaal. Selleks ongi olemas riigiisa.
••Olite kogu aeg Arnold Rüütli kõrval. Mida saite presidendi heaks teha?
Arvan, et institutsioon toimis väärikalt ja eksimatult. Kas te oskate nimetada presidendi töös ühe apsaka, mis oleks olnud tõeline möödalaskmine?
••Ma ei ole neid otsinud.
Presidendi töö ei ole kerge, teatavasti pole tal ka suuri volitusi. Riigipea elu on väga pingeline ja mitmetahuline. Presidendi ajakava on nii tõsine asi, et suur osa kohtumiste ja esinemiste kutseid tuleb ära öelda. Üks inimene ei jõua kõike. Aga kõik see, mis ette võetakse, peab olema laitmatult ette valmistatud. See puudutab nii sise-, välis-, kaitse- kui ka õiguspoliitikat.
••Villu Reiljan on korduvalt väitnud, et lossiskandaal oli osa Rüütli-vastasest vandenõust. Kas olete temaga nõus?
Ma ei tahaks Reiljanit siin kommenteerida. Igal poliitikul on oma arvamus. Pean seda põhjalikult kavandatud rünnakuks institutsiooni vastu. See oli üsna osavalt kavandatud ja sellel olid poliitilised sugemed, mida noortepeost ei oskaks eeldada. Tingimata oli vaja riigilipuga tegelda, riiginõukogu saalis pidu panna, dokumentides sorida!
Kõik see ei leidnud kinnitust, kuid sõnum, mis ajakirjandusse paisutati, oli võimas. Eesmärgiks oli nõrgestada institutsiooni, kui mitte sundida Rüütlit kandideerimisest loobuma. Ei usu, et oldi nii pahatahtlikud, et oleks tahetud tervisehäiret või midagi hullemat. See oli raske löök.
••Kas see oli teile teada, et noored inimesed lossi kogunesid?
See oli teada ja on loomulik. Igas perekonnas on oma tulemised. Nii oli ka president Meri ajal. Pereelu on pereelu. Mina julgen endise direktorina öelda, et president ei ela õiges kohas – inimestel ei ole praegu võimaldatud hoida eraelu ja töö lahus. Kui kõik käib käsikäes, on loomulik, et perekond on seal. Nad ei saa ennast maailmast isoleerida.
•• Juba Lennart Meril oli kava rajada presidendile eraldi residents.
Pean õigeks, et see küsimus tuleb kunagi lahendada. Eesti Vabariigi president peab saama rahulikult oma pere keskel olla. Presidendi päralt on praegu alakorruse osa, kus on pesuruumid ja saun. Esindusruumide korrus on üldkasutatav, seal on salongiruumid, söögisaalid. Ja üleval on kaks magamistuba. Privaatsust praktiliselt ei ole.
••Selles mõttes tuleb Toomas Hendrik Ilvesele kaasa tunda?
Mina kaasa ei tunne. On Lennart Meri, on Arnold Rüütel seal ära elanud. Aga ma pean õigeks, et asi oleks teisiti. Pärast lossiskandaali tegi peaminister Andrus Ansip vastava avalduse, mida kohe toetas ka riigikontrolör Mihkel Oviir. Küsimus vajab lahendamist. Meie seda ei jõudnud. Loodan, et praegune direktor võtab asja tõsiselt.
••Mis roll oli teil kuulsa KeRa-leppe sõlmimisel?
Ma ei olnud kindlasti mingi juhtfiguur, kuid ma ei saa öelda, et ma asjast ei teadnud. Veel enam, julgen ka täna öelda, et strateegilise, kaugeleulatuva lepinguna on ta vajalik. Poliitikas pole midagi paremat kui erakondade ühised eesmärgid. Seal oli üks koht, mida kõvasti rün-nati ja mille vastu olin ka mina, kuid teist lahendust polnud.
•• Olen kuulnud, et Rüütlist sai garant Keskerakonna nõudel.
Seda te peate nende käest küsima. Kui poliitikast rääkida, siis minu vaatevinklist on erakondade lähenemine hea. Äsja liitusid Isamaaliit ja Res Publica. Kui Rahvaliidul ja Keskerakonnal on ühised vaated, mille nimel kokku leppida ja rahvast teenida, siis miks mitte. Poliitilise leppimatuse ja kemplemise üks põh-jus on, et kunagi pole valitsuses koos olnud Isamaaliit ja Rahvaliit, mis on rahvuslik-konservatiivsed erakonnad, ega ka sotsid ja sotsiaaldemokraatliku olemusega Keskerakond.
••Näete vaimusilmas, et Kesk-erakond ja Rahvaliit ühinevad?
Seda ma ei oska prognoosida, kuid leppes on fikseeritud põhimõtted, et rahvusriik peab tugevnema ja Eesti rahvas olema jätkusuutlik.
••Mis tunnetega te 23. septembril Estonia kontserdisaali rõdul häälte lugemist jälgisite?
Ebaõige oleks öelda, et ma rõõmustasin. Ma väga loodan, et me oskasime kaotada väärikalt. Kindlasti tegi seda presidendipaar. Poliitikas tuleb alati kaotustega arvestada.
••Mida arvate Rahvaliidu esimehe õige raevukatest väidetest, et süüdi olid kallutatud meedia ja alatuid võtteid kasutanud konkurendid?
Ei hakka erakonna esimeest kommenteerima, ma ei teinud seda kunagi ka presidendi puhul. See kampaania on kestnud möödunud aasta augustist saati. Eesmärgiks oli panna paika presidendivalimised ja tõenäoliselt ka riigikogu valimised. Mõnes mõttes korrati 1992. aastat, mida ma väga hästi mäletan. Vahendid olid seekord raskemad – mindi otseste isiklike rünnakute ja solvanguteni.
Presidendi puhul olid need skandaalid ja sohilapsed midagi sellist, mida meie poliitiline kultuur varem ei tundnud. See oli nii võimas ja plaanitud kampaania ja ta on veel pooleli. Meie 162 häält oli selle taustal väga tugev tulemus.
•• Ega Rüütli toetajad ka siidkinnastes toimetanud, kui mõelda Kesknädalas ilmunud Ilvest laimavatele kirjutistele.
Vaatame asja laiemalt, kogu ajakirjandust. Te tahtsite Tarmo Mändi tundma õppida. Ütlen teile isikliku hoiaku. Kui minul õnnestub poliitikasse minna, siis võib-olla olen ma sinisilmne, kuid mina ei pea õigeks sellist artiklite tellimist, laimu, mahategemist ja ärapanemist. Minu sinisilmsus seisneb selles, et ma arvan, et poliitilistel rivaalidel on võimalik kokku leppida.
Minu jaoks on Eesti riigis läinud kurjus üle piiri. Ühes targas raamatus on targad sõnad, mida tasub igaühel silmas pidada: “Kurjuses on kaduvuse iva, andke talle aega küpsemiseks ja nii ta iseennast hävitab. Olgem kannatlikud. Mina valin selle tee. Külge ei jää inimesele siis, kui teda alusetult süüdistatakse. Igale teole järgneb tagajärg. Kui teed halba, siis teed seda kõik endale.” Me ei teinud Kadriorus mitte ühtegi katset Ilvese ründamiseks. Mitte ühelgi korral. Loodan, et rahvas kõrgema võimu kandjana on nendel valimistel mõnevõrra targem. Nii suur kurjus, mis on üle käinud, ei saa jääda tagajärgedeta.
•• Soovitan teile isiklikuks valimisloosungiks “Kurjuse vastu!”.
Ma olengi kurjuse vastu. Kurjus hävitab iseenda, aga see võtab aega.
•• Miks just poliitika?
Mul jäi 2001. aastal midagi pooleli. Siis kui ma lahkusin kaitseministeeriumist, tulin kevadel Villu Reiljani kutsel Rahvaliitu ja parajasti oli presidendikampaania aktuaalne. Tollal mõtlesin samuti, et olen paljudes riigiametites olnud ja proovimata on poliitikas olek. Võitsime vahepeal presidendivalimised. Tunneme Arnold Rüütliga teineteist pikka aega ja kuna olin varem kantseleis töötanud, oli kutse Kadriorgu loogiline. Minu saatus on üldse kummaline – olen töötanud poolteist aastat ka Lennart Meriga ja kaks päeva Ilvesega. Vaid Konstantin Pätsiga ei ole.
Tollal jäi asi pooleli ja minust sai taas riigiametnik. Praegu ei ole riigiametites minu jaoks väljakutset.
•• Kas te praegu ka Arnold Rüütliga suhtlete?
Viimati eile õhtul. Ta tunneb ennast päris hästi, elab uude rolli sisse. Tal on endiselt sisepoliitikas väga tugev koht. Mina tegin oma järeltulijale ettepaneku, et Rüütel võiks olla ühiskondliku leppe patroon. Seal oleks Rüütlit kõige väärikam kasutada. Aadu Luukas, üks algatajatest, on manalamees. Protsess ise on võimas, tal on nii palju osapooli. Asi ise oli tõesti Rüütli südamevalu ja mure ning Eesti probleemid kestavad edasi.
Sinna Rüütel sobiks, tegu on rahvalähedase ja tõelist talupojatarkust kandva presidendiga. Meie esipaar olid teaduste doktorid ja seda potentsiaali ei saa lasta kaotsi minna.
•• Valimisnimekirjade kokkupanek läks Rahvaliidus valuliselt. Väidetavalt loobus Jüri Saar seepärast kandideerimast?
Usun väga, et ta ei teinud seda minu pärast. Olime Jüri Saarega koos maavanemad, head kolleegid, elus nii palju näinud. Kas minu tulek saab olla põhjuseks? Loodan, et erakond on mingilgi määral tugevam, kui Hiiumaal ja Läänemaal on võimalus saada hääli juurde. Ka mina ei ole siin esinumber, minus on nii palju aupaklikkust saarlaste suhtes. Ma ei solvu, kui esinumber tuleb sealt. (Raimu Aardam – toim.)
•• Kas Hiiumaa ongi teie tagala?
Jah, minu hing on sinna jäänud. Olen olnud 13 aastat Tallinnas, kuid tükkigi hiidlasest ei ole see suur linn kätte saanud. Vähestel vabadel hetkedel olen Kassaris. Mul on majake mere ääres, mändide ja kadakate vahel. See on minu meelispaik, seal tegelen iseendaga. Seal on üksindus, vaikus ja rahu ning vajalik kirjandus.
•• Pole hea toon seda küsida, kuid – mis suhe on teil usuga?
Olen luterliku kiriku liige, arvel Kärdla koguduses. Tee sinna oli pikk, sünniaeg oli mul raske, tollal lapsi ei ristitudki. Usk ei ole mitte üksnes kombekas kirikus käimine, see on palju laiem.
•• Väidetavalt olete täiskarsklane?
Jaa, tegin selle otsuse kümme ja pool aastat tagasi. Probleeme mul ei olnud. Inimene peab jõudma äratundmiseni, mis on tema õige valik ja õige tee.
•• Mitu häält te hiidlastelt kogute?
Ennustada ma ei taha. Loodan parimat.
