Tauno Kangro ja Augeiase tallide needus
Tauno Kangro töö Kalevipoja kuju kallal on võtnud juba aastakümne, ent lõpplahendus on pidevalt horisondi poole nihkunud. Valentin Kuigi film jätab vaatajale võimaluse otsustada, kas Kangro heitlused meenutavad pigem Augeiase talle puhastavat Heraklest või Kaval-Antsu mahitusel sõelaga vett kandvat Vanapaganat. Et kõigis kolmes loos on tähtsal kohal vesi ja kavalpeade küüsis rabelev lihtsakoeline vägimees, näitab, et arhetüübi mõiste pole asjata välja mõeldud.
Ühe sellise filmi on Kuik juba teinud, 2000. aasta „Kuju” vaatles samuti Kangro tehtud kündva Kalevipoja kuju avamise ettevalmistusi Põltsamaal (tegelik avamine toimus kuus aastat pärast filmi valmimist). Viimase kolme aasta jooksul jälgis Kuigi kaamera Tallinna lahte kavandatava kuju ümber toimuvat trianglit ja tulemus on aplausi väärt. Režissööri kommentaar on minimaalne ja kokkulõigatud kaadrid kõnelevad enda eest – vaatamata sellele, et „Kalevipoeg” on aus dokumentaalfilm, mõjub see kohati nagu Mika Kaurismäe komöödia, millele on stsenaariumi kirjutanud Nikolai Gogol.
Osaliste valik on lihtsalt suurepärane. Hallhabemed Jüri Kuuskemaa ja Ike Volkov muretsevad Tallinna silueti pärast, ent lummavalt liikumatu pilguga linnaarhitekt Endrik Mänd on optimistlik. Kahju küll, et teised kujurid Kalevipoja-konkursil osaleda ei tahtnud, aga usutavasti oli ikkagi tegemist parima lahendusega, leiab Mänd.
Kohtumine liidriga
Filmi üks naljakamaid stseene on Kangro ja Savisaare kohtumine, kus Kangro käitub kuju asukohast rääkides täpselt „siili käest” saadud õpetussõnade järgi ja kõik laabubki nagu võluväel. Ühtlasi seletab Kangro Liidrile ära, millisest eepose osast laeva kandev Kalevipoeg pärit on. Rännakute järel kodumaale naasev hiid peaks olema hingelähedane nii välis- kui ka kodueestlastele. Juht noogutab ja uurib asjalikult, ega kuju 24-meetrisest pikkusest liiga väheks jää. Võib jääda küll, eks kõik on kooskõlastamise küsimus. Usin abilinnapea Deniss Boroditš saab korraldused kätte, ent kuskil on ka keegi mõjuvõimas Moonika, kelle taha kipuvad tähtsad paberid kinni jääma.
Väga sarmika etteaste teeb abilinnapea nõunik Ivo Parbus, keda mängufilmide tegijad võiksid kaaluda karakternäitlejana elunäinud nutimeeste rolle kehastama. Kalevipoeg tegi Soomes palju pahandust, aga on endiselt lugupeetav kangelane, leiab pühaduse mõistet austav nõunik. Parbus silub kujuri tee „kõrgemale poole”, hangib talle ateljeepinna ja kaitseb teda kriitikute eest, ent paraku Parbus vahistatakse ja Kangro jääb ulgumerele triivima, põlevsilmne kaaslane Indrek Saul viimaseks ustavaks toeks.
Siitpeale muutub Kangro roll üha traagilisemaks. Nimetud hääled ähvardavad: „Astu erakonda või muidu paned endal kõik teed kinni!”. Projekti planeerimise etappi lükatakse aga aina uutel põhjustel edasi. Alati optimistlik Kangro leiab, et teekond on vahel tähtsamgi kui lõppeesmärk. Kuidas võtta, Sisyphose jaoks küll, Odysseuse jaoks jällegi mitte. Järjest selgemaks saab, et lambanahka riietatud kujur jääb ülikondades „ristiisadele” nende mängus alla, ning seda sümpaatsemaks Kangro filmi arenedes muutub.
Autorile võib ette heita filmi lõpuossa „istutatud” võidusamba teemat, mis jääb samalaadsele sisule vaatamata ülejäänud looga korralikult sidumata. Sambasaagast jätkuks omaette filmi tegemiseks ja teose nimi on ikkagi „Kalevipoeg”, mitte „Poliitikud monumente rajamas”. Kolmveerand filmist on aga puhas kuld. Kuigi malbe lähenemine on võimukandjate nüriduse paljastamisel tõhusamgi kui Maimiku malakas. Ent keda see film ikka puudutab? Kaamera jäädvustab, aga karavan marsib edasi, tulgu Kalev koju või mitte.
„Kalevipoeg”
Režissöör: Valentin Kuik
3. oktoobrini Tallinnas Sõpruses
