Teadlane: iive võib jääda kümneks aastaks nulli lähedale ja siis tuleb langus
-Kas teie arvates on võimalik tagada Eesti rahva säilimine sisserände abil?
Kui vaadata viimast 15-20 aastat, siis sisserände rolli üle on arutletud eeskätt majandusliku jätkusuutlikkuse vaatenurgast. Arenenud riikide suhteliselt kulukate sotsiaalsüsteemide puhul on otsitud abi nooremate inimeste sisserändest, kes teeksid tööd ja aitaks neid süsteeme ülal pidada. Teostatud uurimused on näidanud, et nii toimides võib saavutada teatud lühemaajalisi tulemusi, kuid pikaajalist lahendust sisserändele lootmine ei paku.
Üks väga lihtne põhjus on see, et ka immigrandid vananevad. Kui nad riiki tulevad, siis on nad noored, kuid 30-40 aasta pärast tuleb hakata ka neile pensioni maksma. Sisserändajate vanananemise tasakaalustamiseks ja konstantse ülalpeetavussuhte säilitamiseks tuleks sisserändevooge pidevalt suurendada, mis on üsna absurdimaiguline stsenaarium. Rändega probleemi lahendamine ei ole selles mõttes lahendus, loodusseadustele ehk vananemisele ei ole mõtet vastu hakata.
Pigem peaks ühiskond leidma sisemisi reserve, et iseenda paratamatu muutumisega toime tulla. Vastused vananemise väljakutsele tuleks leida peamiselt elanikkonna enda seest, mitte „impordile” orienteeruma. Sama eelistus võiks kehtida ka oskustööjõu puudujäägi katmisteede otsingul.
Üks põhiline alternatiiv sisserändele on see, et inimesed on haritumad, tervemad ja püsivad tööturul kauem. Sellisel juhul ei oleks ülalpeetavussuhete muutus enam drastiliselt suur. Teine võtmeküsimus vananemise kontekstis seondub sündimusega. Kui see ei lange väga pikaks ajaks väga madalale tasemele, siis on rahvastiku struktuuri muutusega samuti kergem kohaneda.
-Aasta lõpus räägiti, et Eesti iive on peaaegu positiivne. Kas see on põhjus rõõmustamiseks või on tegemist statistilise pinnavirvendusega?
Tegemist on positiivse suundumusega, mis pole lühiajaline ega juhuslik. 1990-aastate teisel poolel oli Eesti demograafiliselt üsna halvas seisus, eriti suremuse poole pealt.
Alates möödunud kümnendi lõpust on rahvastikutaaste alusprotsessid pöördunud järkjärgult positiivsemaks, sündimus on tõusnud ja keskmine eluiga on tublisti pikenenud. Positiivsele muutusele vaatamata ei ole samas põhjust rahuololevaks eneseimetluseks, kui võrrelda Eestit eeskujumaadega.
Võiks olla ettevaatlikult optimist ja öelda, et lähema kümnekonna aasta jooksul võib null-iibe lähedane režiim püsima jääda, kuigi mitme detailküsimuse uurimisseisu tõttu tuleb sellist hinnangut anda reservatsiooniga. Kindel on aga see, et veidi kaugemas tulevikus pöördub iive taas negatiivseks, sest pereloomeikka jõuavad väikesearvulised sünnipõlvkonnad.
Pikemaajalise jätkusuutlikkuse seisukohast on võtmeküsimus selles, et milliseks kujuneb nende põlvkondade taastekäitumine, kes 1990-aastate madala sündimuse ajal ilmavalgust nägid. Need põlvkonnad määravad rahvastikutaaste režiimi 2020. aastatel ning on väga oluline, kas sel ajal suundumus ahenevale rahvastikutaastele süveneb või piirdub asi üksnes põlvkondade väiksemast suurusest tuleneva mõjuga.
