Teadlased kergitavad merepõhja avastamata saladustelt katet
Kui seni on meil uuritud ja ka looduskaitse alla võetud eeskätt tükikesi rannikumerest, siis nüüd on hakanud mereteadlased saladuskatet kergitama ka Saaremaast kümnete kilomeetrite kaugusele lääne poole jäävatelt avamere põhja loodusväärtustelt.
Eesti esimene omataolise uurimisprojekti käigus on Eesti merebioloogia ühing ühes TÜ Eesti mereinstituudiga Saaremaa-tagustes Eesti majandusvetes võtnud luubi alla ühtekokku saja ruutkilomeetrise mereala.
Mereteadlane Georg Martin kirjeldas, et juba sel nädalal lõppevate välitööde käigus on keskmiselt paarikümne kuni kuuekümne meetri sügavuselt uurimismaterjali kogutud eeskätt videokaamerate abil. Selleks on teadlastel kasutada nii spetsiaalne kaabli otsas merepõhja lastav kaamera kui ka juhitav allveerobot, mis on võimeline nii filmima kui ka proove võtma. Sealjuures peaksid masinate kõrval vetesügavustesse proove koguma laskuma ka tuukrid. „Kuna infot avamere kohta meil varasemast pole, on kõik andmed, mis me sealt saame, väga väärtuslikud,” viitas Martin. „Sealt võib vabalt leida isegi selliseid liike, keda pole seni meie vetest veel avastatud.”
Liigirikkuse oaasid
Martin märkis, et kinnitust on leidnud fakt, et üleeuroopalise tähtsusega elupaikadest on uuringualalt leitud veealused karid, mille puhul on tegu omamoodi Läänemere liigirikkuse oaasidega. Tänu suhteliselt väikesele sügavusele ning vahelduvatele valgustingimustele kihavad sellised paigad mitmekesistest eluvormidest: seal lokkavad vetikaliigid, sibavad ringi kalad ning samuti leidub sellistes kohtades hulganisti põhjamolluskeid, karpe ning sammal- ja koorikloomi.
Kõige üllatavama avastusena, mida ei osanud keegi ette näha, tõi Martin välja, et kui muidu jääb uuringuala sügavus keskmiselt kahekümne kuni kuuekümne meetrini, siis mõnes kohas jäävad karid vaid kümne meetri sügavusele.
See, millised taimed ja elukad täpselt Saaremaa taha jäävat merepõhja asustavad, peaks pärast uurimismaterjalide analüüsimist selgeks saama sügisel.
Keskkonnaministeeriumi nõunik Hanno Zingel sõnas, et merekaitsealade teema on uus kuum teema kogu Euroopas. „Eriti on hakatud viimastel aastatel tähelepanu pöörama just majandusvöötme vetes peituvatele loodusväärtustele, mis on senini vaeslapse osas olnud ning praktiliselt kaardistamata,” osutas Zingel. Ühtlasi kinnitas ta omalt poolt, et kui Saaremaa lähistel luubi alla võetud merepõhjast leitakse olulisi väärtusi, päädib see kindlasti kaitseala moodustamisega. „Kuna majandusvööde on senini olnud tundmatu tsoon, siis loomulikult on ootused suured, et sealt midagi ka leitakse,” lisas Zingel. „Kui uuringu tulemused on käes, siis on aeg hakata otsuseid tegema.”
Ulatuslik karidevöönd, kus leidub moreenseljandikke ning kivise, kruusa- ja liivapõhjaga lõike, algab Leedu vetes Klaipedast veidi põhja pool ning ulatub Perkoneni Lätis. Vähesel määral leidub selliseid kivise põhjaga (enamasti liiva-, kruusa- ja kiviseguseid) lõike Läänemere idaosas mujalgi, lisaks Saaremaale ka Hiiumaa lähistel ning näiteks Liivi lahes. Kokku võtavad karid enda alla üle 8000 ruutkilomeetri ehk pea poole Liivi lahe suurusest.
Läänemere vihmametsad
•• Karid on merepõhjast kerkivad, üldjuhul kõvast substraadist tekkinud pinnamoodustised. Läänemeres on karid ühed kõige tähtsamad elupaigad, mille hävimisel võib kogu nendega seotud ökosüsteem kokku variseda.
•• Karidel kasvab sobivate valgusolude korral Läänemere võtmeliigiks ning ühtlasi väärtuslikke kooslusi loovaks liigiks peetud põisadru (Fucus fesiculosus).
•• Põisadruvööndit on suure mitmekesisuse tõttu kutsutud ka Läänemere vihmametsaks.
•• Karidega seotud levinumateks liikideks on puna-, pruun- ja rohevetikad, põhja kinnituvad loomaliigid, nagu karbid, merituped, sammalloomad, molluskid (Modiolus modiolus, Mytilus sp., Dreissena polymorpha), koorikloomad ja põhjakalad.
•• Karisid kasutab kudemispaigana ka enamik tööstusliku tähtsusega kalaliike. Samuti on karid molluskeid ja koorikloomi söövate sukelduvate lindudele tähtsaks toitumiskohaks. Karid meelitavad ligi ka kalu, kellele järgnevad hülged.
