Tedrekanad peituvad mätaste vahele

Laeva rabas valitseb pimedus. Seljakoti rihmad õlgu soonimas, kahlan põlvini jäises vees ja püüan kõrvaga tabada teejuhi sumpamist, et säilitada õige kurss. On’s tedremäng tõesti väärt sohu eksimist?

SUSSANINI ÕPPETUND. Mõõdame Alam-Pedja looduskaitsealal sammudega laudteed. Seda jätkub kilomeetriks. Veel kostub kõrvu Tallinn-Tartu maantee liiklusmüra, aga jalg tajub rabamättaid ja vesiseid lohke. Käed risti seljal, astub kaitseala juhataja Einar Tammur pika sammuga nagu mööda promenaadi. Tundub ebamaine. Kuid mees seletab, et peale paarikümmet aastat Alam-Pedjal oleks imelik, kui mättad ja puud tuttavad poleks.

Jändrike puude, pokumätaste ja jäätunud põhjaga veelohkude vahel ukerdades on algajal rabamatkajal peremehega raske sammu pidada. Silm ei seleta suurt midagi. Vaid kõrvade kikitamine aitab suunda säilitada ja tempot hoida. Vägisi meenub koolitunnis kuuldud lugu Kostroma kandi talupoeg Ivan Sussaninist, kes neli sajandit varem poola vaenuväed sohu juhatas ja jättiski. Viimase lootuse jalgeesist näha võtab prillipapa tavaline häda – klaasid lähevad uduseks.

Oleme matkanud üle tunni. Enam ei kosta autode mürinat ega koerte haukumist. Aga tsivilisatsioonist ei saa me kuidagi lahti. Ikka ja jälle müriseb tuhandete meetrite kõrgusel lennukeid. Silme ette kerkivad soojas salongis mõnulevaid jaapani turistid, kes ilmselt ei kujuta aknast välja vaadates ette, et kuskil all, tundmatul maal, sumavad mõned hullud vabatahtlikult mülkas. Vastasel korral laseksid nad välklambid sähvima. “Jälle paar tuhat krooni riigikassasse”, surub Tammuri konstateering hõljuma läinud uitmõtte lennukimüra vaibudes tagasi rabamutta.

HÄDAONNIKE. Pärast kahte lõputuna tundunud tundi arvas teejuht keset Krimmi lagedat, et kuskil peab olema onn. Illusioon korralikust katusest pea kohal puruneb klirinal. Maas vedeleb presendipalakas, paar roigast ja tükike maskeerimisvõrku. “Küllap tormituul on pikali ajanud”, vabandab Tammur.

Onn püsti upitatud, seletab kaitseala peremees, et tedrekuked tulevad platsile koidikul ja mängivad umbes üheksani. Nina enne mängu lõppu onnist välja pista ei või – linnud ei tohi aimata inimese lähedalolekut.

Ise ta rappa ei jää, mõlemad jalad on märjad ja kuiva varustust kaasas pole. Küsib, et millal viimati kompassi vaja on läinud. “Vist pioneerina Põuavälku joostes”, usun. “Kui lõunasse minna, tuleb ükskord tee vastu.” Tundub, et Tammur naudib algaja rabamatkaja õrritamist.

Vahetan pesu kuivaks ja poen magamiskotti. Tuul puhub igast telgipraost sisse ja vihmgi ei lase kaua oodata. Ehmun üles, kui magamiskoti kapuutsile kogunenud vihmavesi silma niriseb. Vähkren hapras unes kuni äratuskella helinani. Aga väljas on kottpime. Löön käega ja keeran teise külje. Tetrede valjude häälitsuste peale kargan unesegasena istukile. Kell on pool kuus.

AUPAKLIKUS KAUGUSES. Pilve tagant piiluv päike muudab raba värviliseks. Mullused jõhvikad punnitavad mätastel oma sügiseses hiilguses. Piiluaukudest ei paista hingelistki. Kauge kudrutamine kostab seevastu selgelt. Fotoaparaadi kolmesajane objektiiv aitab hädast. Panoraami takseerides leian lõpuks mõned mustad täpid. Peas punased näsad ja valge sabaloor – tedred on leitud!

Ent pildile püüdmiseks jäävad mängurid kaugeks. Koos kõrgust võtva päikesega riskib kümmekond etlejat umbes 150 meetri kaugusele nihkuda. Teen ülesvõtteid. Lohutuseks lendab üle onni üksik sookurg.

Pärast kuulen, et kuna minu vaatluskoht oli pikalt maoli, ei usaldanud tedred ilmselt üleöö kerkinud monstrumit liiga lähedalt uudistada.

Entsüklopeediast tean, et nende kilo-paar kaaluvate Euraasia parasvöötme kanaliste mäng algab varasemal kevadel märtsi lõpul ja kestab poole maini, hilisema kevadega kauemgi. Jahimehe käsiraamat lisab, et mänguplatsi keskmes on vahvamad ja tugevamad isendid ning ümber nende teevad kukepoksi nooremad või väetimad. Positsioonikamad kuked võivad endale lubada ka paremaid kohti areeni lähedaste puude otsas. Täpselt seda ma piiluaugust näengi.

Üks tiivad laiali koolutanud ja vaat et paari meetri kõrgusele karanud tore lind on ringi keskme rivaalidest puhtaks peletanud. Ohutus kauguses ähvardavad üksteist tagasihoidlikumad paarid. Neli asjameest on aga siirdunud noorte mändide latva publikut etendama.

EESRIIE LANGEB. Käed hakkavad külmetama. Tõmban kindad kätte. Paar tundi korduma kippuva tegevusega etendust jälgides hakkab pinge kaduma. Teen vaheaja. Kui end uuesti piiluaugule sätin, on eesriie langenud. Kell on kaheksa. Kas mõni tedrekana peaosalise välja valis, jäigi nägemata. Publiku seas ma austajaid ei märganud, aga paarisajalt meetrilt ei pruukinud nad paistagi, sest erinevalt edevas rüüs kukkedest on kanad rabaga ühte värvi ja piiluvad toimuvat mätaste vahelt. Mune hauduv emalind peab vaenlasele nähtamatuks jääma.

Võrreldes ööga on tagasitee lust ja lillepidu. Algklassides õpitud kompassitundmisest on midagi meeles ja rabast välja viiva laudtee otsa jõuan meetritki eksimata. Jätan oma matkakepiga hüvasti kui vana sõbraga, küllap saab ta veel kellelegi abiks olla.

Tee teises otsas ootab, lahke naeratus näol, Einar Tammur ja kostitab kuuma tee ning pirukatega. Olen talle tänulik.