Teekond Youtube’ist Padaorgu
Seda, et Hollandi laste segast pilti kohalikust liigilisest kooslusest ei saa nendepoolseks krutskiks pidada, näitab asjaolu, et taimeliike osati nimetada väga vähe. Võib-olla sellepärast, et nende baasil ei anna vormida vahvaid mänguasju. Ka lasteraamatute külgedel mängivad kodu ikka loomaliigid: needsamad rebased, oravad ja hirved. Ühe Brüsselis elava eestlase lapsehoidjale tuli suureks üllatuseks, et tema poolt aiast nopitud valged õied kuulusid metsmaasikale, mille marju peatselt süüa loodeti. Nähtub, et ka väga tuntud marjad, mida kujutatakse ohtralt lauanõudel, põllekestel ja linikutel, jäävad vahetul kohtumisel ometi tundmatuks. Mitmed tuttavad on rääkinud võõrustatud väliskülaliste üllatusest, kui ühiselt ettevõetud metsaretkel kohalikud metsamarju otse suhu panna täisid. Külalised usaldasid rohkem supermarketit ja sealset külmletti.
Anekdootlikke lugusid läänest tulnud külaliste kohta on tore rääkida. Kas võime end paremaks pidada? Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutuse juhataja Gea Järvela nendib, et olukorrad, kus gümnaasiumiõpilane ei tunne metsas toomingat või sinilille lehte ära, on üsna tavalised. „Pildi pealt tunnevad küll, aga looduses enam mitte,” märgib ta. Järvela toob esmase põhjusena esile elustiili muutumise: „Vaba aeg kulub lihtsalt mujale kui looduses käimisele. Arvuti võtab aja ära.” Arvamusuuringud näitavad, et Eesti siirdeperioodil 1995– 2005 tegid looduses liikumise ja töötamise harjumused taas ühe hüppe taandumise poole. Eriti noorte seas, kes on alati olnud looduskaugem vanuserühm. Arvutikasutus näitab muidugi vastupidist, kasvu tendentsi, ja just eriti noorte seas. Ehk on loodusega suhtlemine siirdunud lihtsalt internetti? Gea Järvela aga rõhutab, et arvutis ja looduses õppimine on eri asjad. „Arvuti kaudu looduse õppimine ei saa vist kunagi olema üks ühele – seal ei saa katsuda ega nuusutada, emotsiooni saamisest rääkimata.”
Europark orava ja puuga
Eeldused selleks, et Eesti noorte looduskogemus hakkaks sarnanema Lääne-Euroopa laste kogemusega orava ja valitud puudega „europargist”, on täiesti olemas. Selleks et laps taimi tundma õpiks ja neid ka looduses ära tunneks, peaks Järvela arvates pidevalt metsas käima, sest ühe korraga palju ei õpi ja harva käies teadmised lihtsalt ununevad. Loomulik huvi looduse vastu on Järvela sõnul aga lastel väga tugev. Loodusajakirjanik Kristel Vilbaste sõnul on Eesti laste loodusetundmine tegelikult väga hea – PISA testid (Euroopas teine koht loodusteadustes) näitavad, et liike teavad nad palju. Vajaka jääb aga oma teadmiste rakendamise oskustest, sest enamikku nendest teadmistest ei saa nad elus kordagi kasutada. Vilbaste arvates ei tohiks ei õpetajaid ega ka lapsevanemaid süüdistada selles, et õpitakse-õpetatakse asju, mida vaja ei lähe. „Oluline on kavandada pool õppimise ajast tegelikkusesse – kooliõue, metsa, loodusesse, et õppida lisaks ka eluks vajalikke oskusi ja osata käituda äärmuslikes olukordades, nagu näiteks Padaorus.”
Põder sööb loomi, kobras kala Olulisemate kohalike liikide ja nende eluviisi tundmine on ehk aga ka eeldus nendevaheliste seoste tabamiseks. See, et lasteraamatutes elavad lõvid džunglis ja boa kõrvuti meie koduse siiliga, jätab jälje ka arusaamadele. Järvela nendib, et lapsed teavad tõesti elevanti rohkem kui kohalikke loomi. Soomaa.com-i eestvedaja Aivar Ruukel toob loodusmatkade kogemustest näiteid eeskätt selle kohta, et inimesed ei orienteeru elementaarsetes toiduahelates – selles, kes keda sööb. Sagedamini juhtub seda välisturistidega, kes on näiteks arvanud, et põder kui suur loom on väga ohtlik ja sööb väiksemaid loomi. Ruukel räägib ühe ebaõnnestunud nalja: „Olin koera käest pureda saanud ning kanuumatkal olid parema käe sõrmed ja vasak sääremari sidemeis. Viskasin nalja, et koprad on meil siin praegu kurjad – kui ette ei vaata, siis tulevad veel üle paadiserva sisse. Nii mõnigi jäi kohkunud näoga vaatama. See, et koprad söövad kala, on ka eestlaste puhul üsna tavaline arvamus.”
Elementaarsete looduses toimivate seoste mittetundmine põhjustab aga loodusevõõristust ja ehk hirmugi looduse ees. Loodusmatkade korraldajate juurde jõuab sääski kartvaid inimesi muidugi harva. Et loodusega toimetulek võib olla probleemiks, näitavad aga mõnedki rahvusvaheliste konverentside raames kavandatud loodusretkede ülesütlemised. Mõnikord pudenevad matkaraja veeres bussist välja pikkade mantlite ja klantskingadega inimesed. Aga ka harrastussportlased ei taipa vahel lisaks professionaalsele varustusele kriimustuste ja sääskede vältimiseks käsi-jalgu katvaid riideid selga panna. Lastega matku korraldanud inimesed nendivad, et hirm metsas pissil käimise ees on mõnikord lõppenud lapse paanikasse sattumisega – kolm-neli tundi sundolukorda teeb oma töö.
Turvaliselt loodusesse
Vapramäe-Vellavere-Vitipalu kogemus näitab, et sissetöötatud matkarajad, pädeva juhendaja abi ning matkamiseks loodud esmatasandi mugavused loovad inimestes suurema turvatunde kui kaasavõetud GPS. Isiklikke valikuid ja teadmisi looduses tee leidmiseks ei usaldata enam niivõrd. Kristel Vilbaste nendib, et tegelikult vajaksid mõnedki tuntud-teatud juhatused metsas tee leidmiseks värskendamist. Puukoorel oleva sambla ja jõe hirmkäänulise kalda järgimise asemel on teinekord kasu hoopis mobiilimasti järgi orienteerumisest. Tänapäeval, kui maavanavanemad saab juba punasesse raamatusse kanda, oleks hea lapsi ehk just neile korraldatud loodusmatkadele viia. Muidu juhtub nii nagu Hollandis, kus koolilapsed teavad, et loodusega pole lood kiita. Aga seda enam mitte, mis see loodus on.
Kümme eluliselt vajalikku oskust
Lohusuu õuesõppe suvekoolis osalenud õpetajate soovitused 11–12-aastasele lapsele:
•• noaga lõikamine ja saega saagimine
•• tikutõmbamine
•• tuletegemine ahjus ja lõkkena
•• juurviljade koorimine ja toiduks valmistamine
•• leiva-saia valmistamine jahust ja viilutamine
•• onni tegemine
•• riiete parandamine ja õues õigesti riietumine
•• kümne esmase tee- ja ravimtaime tundmine
•• keha kergendamine väljaspool WC-d
•• sõlmede tegemine
