Teenistusel, mis toimuma ei peaks, sünnib sild vanemate ja siitilmast lahkunud laste vahel

 (6)
Tänavu süüdatakse jumalateenistusel „Hingesillad” küünlad lahkunud laste mälestuseks juba kolmandat korda.
Tänavu süüdatakse jumalateenistusel „Hingesillad” küünlad lahkunud laste mälestuseks juba kolmandat korda.Foto: erakogu

Laupäeval toimub traditsiooniline igavikku lahkunud lastele pühendatud mälestusteenistus.

Laupäeval toimub Oleviste kirikus mälestusteenistus, mis toimuma ei peaks. On ju selle korraldamise põhjus jäiselt ja kriiskavalt ebaõiglane: vanemad matavad oma järeltulija, mitte vastupidi.

Kuid seda tuleb ette. Me ei räägi sellest, sest valusad teemad on tihti ebameeldivad, rasked.

Tallinnas on ühel kalmistul piirkond, kuhu 1960. ja 1970. aastatel maeti ainult väikelapsi. Tahvlitel on kirjas: „Pisipoeg” või „Dimotška. Puhka rahus, poeg ja vennake”. Nii vene kui ka eesti keeles.

Kalmistut enam ei kasutata, aga ikka veel on pisikestel haudadel, mille kivid reedavad puhkajate noore vanuse – mõnel on seda vaid päeva jagu –, näha värskeid lilli. Neid mäletatakse ikka veel. Keegi käib endiselt seal haual. Kas tal on valus?

„Tead, mis on raske?” ütleb mälestusteenistuse „Hingesillad” üks peakorraldaja Liivi Laos. „Kui küsitakse, kui palju lapsi mul on.”

Teenistus

Liivi Laos ostab teenistuse jaoks kümnete kaupa teeküünlaid. Ta ei tea täpselt, kui palju neid vaja läheb, aga selleks puhuks olgu neid varuga.

Oleviste kiriku valgustus on selle sündmuse ajal keeratud hämaraks, et pakkuda lohutavat pelgupaika neile, kes tahavad nutta. Hämarus annab pisutki varju. Klaasikildudele asetatakse teeküünlad, iga küünlaga kaasneb nimi. Kui vanemad nime välja öelda ei taha, ei pea. Meelespeadega kaunistatud kavadel on kirjas „Teenistus meie laste mälestuseks”.

Aasta tagasi toimunud teenistusel oli 66 lapse nimi. Peale nende ka vanemad, kes süütasid küünla vaikides ega soovinud lapse nime välja öelda.

Nende naiste lein on korraga sarnane ja erinev, kuid valus on see ühtmoodi. See on ebaõiglane, karm valu.

Liivi Laos mõtleb teenistusele terve aasta, oma pisikese meeskonnaga saab ta kokku novembris. Teenistus on kõigile lapse kaotanud vanematele. Kristlastele, mittekristlastele, see pole oluline – nagu pole ka tähtis, millal või kui vanalt laps kaduvikku läks. Või kas see laps oli surres alles ema kõhus.

„Sa ei saa sellele, mis juhtus, kogu aeg mõelda,” ütleb Liivi. Ta ei saa kogu aeg mõelda oma Rasmusele. Kuid vahel… Liivi Laos kutsub neid hetki päästikuteks. Kui need tulevad, murdud. See võib olla sõna, koht, midagigi.

„Hingesildade” peakorraldaja Liivi Laos teab, et lapse kaotanu lein ei kao kunagi. Foto: Hendrik Osula

Traditsioonid annavad tuge ja see teenistus on üks Liivi traditsioone. Ja teiseks – ei tohi unustada. See lein, usub Liivi, ei kao mitte kunagi. Ta teab seda kasvõi seetõttu, et pärast eelmise aasta teenistust tulid Liivi juurde emad, kes kaotasid oma lapse 25 aastat tagasi.

Nende naiste lein on korraga sarnane ja erinev, kuid valus on see ühtmoodi. See on ebaõiglane, karm valu. Liivi teab seda. Ta mäletab siiani, kuidas talle pärast poja surma saadeti muusikat, aga ta ei suutnud kuulata sõnu. Ainus, mis sobis, oli sõnadeta muusika, näiteks Arvo Pärdi teosed.

Keegi, kes saab aru

„Sa ei pea rääkima ühtegi sõna. Aga sa näed, et su kõrval on keegi, kes on sama läbi teinud ja mõistab – see aitab,” ütleb ta. Kui seisad oma lapse kirstu kõrval, siis tunned, et see on ehk hoopis mingi halb uni. Aga ei ole. Ja see kestab edasi.

Esimese hooga taheti see kontsert pidada ainult vähki surnud laste mälestuseks. Kuid „Hingesildade” meeskond nägi, et lapse kaotanud vanemaid on palju. Ei ole mõtet teha selliseid teenistusi eraldi, taipas Liivi.

Vanempastor Siim Teekel püüab lapse kaotanud vanematele pakkuda lootust. Foto: Ilmar Saabas

Korraldusmeeskonna kunstiline juht on Jorma Sarv. Sarv pöördus sügisel Hirvo Surva poole: kas tema ja ta koor ei saaks esineda? „Esiteks ei kahtle ma üheski Jorma ettevõtmises. Teiseks puudutab see mind ennast,” tunnistab Surva.

Ja kolmandaks, sellisele üritusele leiab ta igal juhul ajakavas ruumi, sest Surva on pidanud oma 200 poisi ja noormehega poistekoori ühe liikme lahkumist kogema. „Esimest korda pidin ära saatma nii noore inimese. Ja minu jaoks on mu poistekoor pere.” Ka see oli valus.

Muusika, mis kõlama hakkab, et rõhuta kurbust ega leina. Rein Rannapi „Rahu”, Rasmus Puuri „Mina usun armastust” ja nii edasi.

Emadel valu raskem

Oleviste kiriku vanempastor Siim Teekel, kes on rääkinud lapse kaotanud vanemate ees kahel korral ja matnud ka Liivi poja, näeb, et emadel on raskem. Ta mäletab, kuidas tema vanaema leinas poega, kes suri seitsme-aastaselt. Kaks tütart oli veel elus, aga Elmar oli meelel ja keelel kuni lõpuni.

Loe veel

Kui temaga kohtuma lähen, on Oleviste kiriku kantselei laual piiblis lahti Johannese ilmutusraamatu 21. peatükk. Siim Teekel käib korraks ruumist väljas, kiikan raamatusse. „Tema pühib ära iga pisara nende silmist / ning surma ei ole enam / ega leinamist ega kisendamist, / ning valu ei ole enam, / sest endine on möödunud”.

Tarmo Lige teab, et sõnadega võib leinajale väga haiget teha, ka siis, kui mõtled head.

Kui Siim Teekel tagasi ruumi tuleb, loeb ta selle mulle ette.

Kuidas lohutada emasid? „Püüan olla ka nende kõrval, kes Jumalasse ei usu,” selgitab ta, et proovib pakkuda lootust. „Vaimulikuna ma muud ei oskagi,” ütleb Teekel.

Sel aastal mõtiskleb teenistusel Tarmo Lige. Ta teab, et sõnadega võib leinajale väga haiget teha, ka siis, kui mõtled head.

„Aeg parandab haavad” ja kõik need muud argiväljendid. Milleks?

Tarmo Lige Foto: Karin Kaljuläte

„Leinas on vahel olla hea lihtsalt nende inimeste kõrval, võib-olla mitte midagi teha. Seal on ehk inimesi, kelle lein on väga värske,” ütleb ta ja vaatab teravalt mulle otsa. „Inimene arvab, et on mingi loogika, et mis peaks toimuma ja mis järjekorras. See loogika alati ei toimi. Ja me keegi ei tea, miks,” sõnab ta. Ta arvab, et kristlastele on lein ehk lihtsam, sest neil on lootus, et nad kohtuvad lahkunuga veel.

Tarmo valmistub mõtiskluseks oma kabinetis. Aknast paistab mets. Võib-olla läheb metsa jalutama, on üksi Jumalaga. Ta tahab võtta alandliku kõrvalseisja rolli – ta ei tea, mida need inimesed õieti läbi elavad.

Jagatud mure

Naine ja mees, meie seast lahkunud noormehe ema ja isa, arvavad, et seda teenistust on vaja. Naine kirjeldab, kuidas eelmisel aastal ei suutnud ta nutust hoiduda, kuid teenistus andis talle jõudu ja lootust.

„Sa jääd lapsevanemaks ka pärast lapse kaotust. Kaotusehetke tunnet koged sa hiljem veel korduvalt,” jagab see ema. „Teenistuse sõnum ja muusika annavad lootuse ja see aitab eluga edasi minna.”

„Jah. Üritame sidet hoida – lapsega,” ütleb lahkunud noormehe isa.

Nad räägivad mulle tühjusest, mida lapse kaotus tekitas. Ja kuidas selgitada seda tühjust teistele lastele? Nemad on ju olemas.

Jagatud mure on pool muret. Nad näevad seal teenistusel mõistmist. Loodetavasti on neil kergem teiste seas, kes saavad aru, kui valus on, kui küsitakse: „Kui palju lapsi sul on?”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare