Teet, kes õpib maailma tundma
See oli relvituks tegev, siiras kohmetus, mis ta teistsuguseks tegi. Alalõpmata ta muretses, et ei räägi huvitavat juttu. “Kõik nagu ootavad, et oh, ole vaimukas, ole teravmeelne... Aga ma ei ole. Ja siis on mul tunne, et vean teisi inimesi alt.”
Teet, kõigepealt räägin sulle ühe loo umbes üheksa aasta tagusest ajast. Minu tädi, kes oli õppejõud, jutustas, et tema kursusel õpib üks tagasihoidlik poiss suure unistusega – ta tahab minna Hollywoodi, saada Ameerikas näitlejaks.
(Vaikib mõnda aega, veidi vapustunult.) Oli küll nii. See oli esimesel kursusel, olin siis 18- või 19aastane. Sel ajal oli väga haruldane, kui keegi sai välismaale õppima.
Mul puudus elukogemus, ma ei teadnud, kuidas otsa lahti teha. Elasin sel ajal illusiooniga (naerab omaette, vaikselt), no ausalt öeldes tahtsin saada tuntud filminäitlejaks. Sain aru, et rahvusvahelises filminduses läbilöömiseks peab hariduse omandama Ameerikas.
Õppisin pedas näitejuhtimist. Olin nii sinisilmne, et mõtlesin: ühe aasta õpin Eestis ja siis lähen edasi Ameerikasse... Nii otsisin välja USA kuue kõige prestiizhikama ülikooli aadressid ja kirjutasin neile endast. Pooltelt sain ka vastuse, kus öeldi, et Ida-Euroopa inimestele on õppimiseks soodustused. Ja edasi olid kirjas summad, mis olid muidugi täiesti kosmilised! Mul polnud seda raha kusagilt võtta ja nii ma ütlesin endale: stopp!
Mis tundega sa neid unistusi meenutad?
No jah, uut Tom Cruise’i just ei sündinud, aga... Unistused peavadki suured olema ja sa pead vähemalt proovima neid täide viia. Kui kas või murdosakegi su suurest unistusest täitub, on ju ka hästi läinud.
Paar aastat pärast seda asusid sa tööle telesse. Oli see juhuslik sattumine või teadlik pingutamine?
See oli praktiline otsus. Pärast kolmandat kursust tundsin ma: tahaks, et mul oleks rohkem vabadust ja iseseisvust, ehk teisisõnu – raha. Otsustasin, et pean töökoha leidma. Mitte nii, et lõpetan oma neli kursust, astun ühiselamu uksest välja ja avastan end tänavalt, kus mul pole mitte midagi teha.
Sel ajal oli kuum asi TOP-raadio, läksin ja koputasin sinna uksele. Ütlesin, et ma heameelega teeks midagi. Eee... ühesõnaga, sheffi raadiostaari minust ei saanud (naerab häbelikult).
Mis siis juhtus?
No kui üks noor inimene panna suvalisel hetkel mikrofoni taha, mis siis juhtub?!
Raadio juht Ivar Vigla viskas mu vette nagu kassipoja. Ütles, et okei, mine mikrofoni juurde. Mäletan, Tiit Priidel tegi seal oma diskoritööd. Mina istusin Priideli vastu ja mulle anti tekst näppu: “Näe, siin on reklaamid, loe need ette.” Pidin lugema, et Tallinnas on avatud uus hiina restoran, seal on menüüs magushapud seakõrvad.
Sa hakkasid naerma?!
Mis naerma! Olukord oli kurb. Ma lihtsalt ei suutnud seda lugeda. Ma ei teadnud üleüldse midagi restoranidest ega hiina köögist. Edasi pidin loetlema mingeid reisibüroode reise eksootilistesse kohtadesse. Tegin hulgaliselt hääldusvigu. Suu kuivas ja hääl värises.
Sel ajal oli Rock Summer kuum ja popp, TOP-raadio edastas sealt reportaa?e. Vigla andis mullegi maki ja mikrofoni: “Davai, mine tee lugu!” Mis kuradi lugu? Ma polnud reportermakki elu sees näinud, ma polnud ühtegi intervjuud teinud! Mul polnud õrna aimugi, mida teha. Küsisin Viglalt, ta ütles: “No ma ei tea, räägi millestki, küsitle inimesi.”
Ma läksin raadiotornist välja ja mul oli kõhe olla. Olin nagu üksinda maailmas. Lihtsalt seisin ja mõtlesin: no mida ma nüüd teen?
Siis tuli mul idee. Sel ajal korraldati ühte kraapimisloteriid, mis pidi kulmineeruma Rock Summeril – loositi välja kümme dzhiipi. Sellega olid seotud kuulujutud, et loosimine pole päris aus. Otsustasin küsitleda festivali territooriumil inimesi, et mida nad sellest loteriist arvavad Mille tulemusena sain kokku loo, kus enamus inimesi avaldas kahtlust, et see kõik on suur pettus ja kokkumäng. Viisin loo Viglale.
Ja edasi pakkus see TOP-raadio juhatuses kõneainet: kuidas ma tohtisin sellise lõigu teha?! Muidugi polnud see minust ilus. Sest raadio kuulus Jüri Makarovile, samamoodi Rock Summer ja vist ka d?iibiloterii. Enda raadiokanalis rääkida sellest, et see loterii, mida me korraldame, on võibolla pettus! Olen tegelikult kindel, et tegu oli täiesti ausa asjaga, aga nagu enamasti ikka, käisid seal alusetud kuulujutud.
Ühe loo tegin veel ja sellega mu kuulsusetu raadiokarjäär lõppeski.
Kas sul oli lausa läbikukkumise tunne?
Sain aru, et ma ei ole midagi erilist. Aga mõtlesin: oot-oot, minu õige asi tuleb veel... Ühe tuttava käest kuulsin, et Eestis hakkavad ETV kõrvale kerkima eratelekanalid. Osalesin RTV konkursil.
Ja kas osutusid populaarseks?
(Tõmbab kohvi kurku ja naerab tükk aega, natuke häbelikult.) Ei osutunud.
Aga peagi kuulsin, et tööd alustab teine telekanal EVTV. Selgus, et nad otsivad sinna kanalisse ka päevajuhte-diktoreid. Osalesin konkursil. Lootsin: mine tea, äkki mul nüüd veab! Aga siis helistati mulle telejaamast ja öeldi, et oled tore poiss küll, aga välismaa asjatundjad vaatasid ja ütlesid, et oled liiga noor.
Mõtlesin: hea küll, tuleb leppida.
Aga järsku, paar päeva enne eetrit, kutsuti mind välja: tuleb ikka alustada! Esimesel eetripäeval, 1993. aasta suvel, olimegi otse eetris.
Kas ämbreid ka juhtus?
Oh issand! See eetripäev oligi üks suur ämber. Mul on väga raske vaadata mõnda linti esimestest nädalatest. Olin nii võlts. Püüdsin mängida mingit rolli, aga tegin seda silmatorkavalt valesti. Rääkisin vale häälega, kuidagi imeliku maneeriga. Tekstid oli küll pähe õpitud ja ka üles kirjutatud, aga ikka koperdasin. Ei saanud aru, kuhu kaamerasse vaadata...
Kui sa kaamerasse vaatad, kas sa mõtled, et seal taga on sada tuhat vaatajat?
Nüüd enam üldse ei mõtle. Enesekindlus on tekkinud, olen kaameraga harjunud.
Aga siis, kui alustasin, ei osanud ma neid masse tajuda. Mõtlesin konkreetsetele inimestele, kes lootsid minu peale: telekanali juhid, ema kodus, mõned õppejõud... Ma ei tahtnud neid alt vedada. Aga niimoodi kartmine paneb inimese just krampi.
Eraelus mõjud sa üsna tagasihoidlikuna.
(Kohmetult.) Mulle tundub üsna tühine mingi rõõm kuulsusest. No olen teles teinud saadet, mis siis? Üldiselt tundub see, mis meil Eestis toimub, üsna kirbutsirkuse moodi. Kõik need rahad ja mastaabid on niivõrd väikesed.
Ja ise oled ka üks kirp selles tsirkuses.
Olengi. Aga ma vähemasti ei loo endale illusiooni, et olen maailmanaba. Arvan lihtsalt, et mul on elus vedanud ja olen sellega rahul.
Aasta tagasi õnnestus sul lõpuks ära käia oma kauaigatsetud Ameerikas. Kas sa seal saidki aru, et Eesti on kirbutsirkus?
Seal mõistad seda kindlasti. Mul õnnestus käia mitmete saadete tegemise juures. Nägin seda mitte ainult saalist, vaid ka köögipoolelt.
See on kirjeldamatu vahe! Seal on sama saate jaoks tööl kümneid kordi rohkem inimesi kui meil Eestis. Kõik detailid kontrollitakse saate jooksul mitu korda üle. Näiteks kolme inimese töö on saate ajal riste tõmmata: nad jälgivad, mis küsimused ja mis järjekorras on esitatud. Ühte saadet teeb terve hulk arvutigraafikuid. See kõik on võimalik tänu Ameerika tele tohututele reklaamituludele.
Mis rahadega sa Ameerikasse said?
Käisin seal oma kulu ja kirjadega, pärast seda, kui olin tükk aega raha kogunud.
Kuidas su reisikaaslast Tuulit nimetada? Sinu tüdruksõbraks?
Ei, kolleegiks. Ja heaks sõbraks.
Nägid Ameerikas erinevaid saateid. Kas oli mõni, mis hirmsasti meeldis ja mida tasuks ka Eestis teha?
Mulle meeldiks, kui Eestis oleks lõbus improviseeritud naljasaade.
Nagu “Kreisiraadio”?
Ei, “Kreisiraadio” on teises võtmes, ta on rohkem lihvitud ja stsenaariumi alusel tehtud. Aga ma nägin Ameerikas hästi lihtsa ideega saadet: neli näitlejat improviseerib stuudios. Alati on need neli venda, vahel ka mõni külalisnäitleja. Saatejuht annab igaühele rolli: sina oled korstnapühkija, sina vanaproua, kel suri hommikul kass... Ja nüüd te saate kokku ja sina tahad temalt raha laenata.
Näitlejad on oma tavariietes, ei mingeid kostüüme. Hakkavad aga otsast peale omavahel suhtlema ja vaatavad, mis pull sealt seekord välja tuleb. Võibolla pole see improvisatsioon ja nad on seda enne harjutanud, aga jäetakse selline mulje, et see sünnib kohapeal. Need situatsioonid lahenevad nii vaimukalt! Vahepeal sekkub saatejuht ja annab neile lisaülesandeid, näiteks: nüüd laulge teie duetti, laulge laulu halvast naabrist! Nad võtavad mingi tuntud meloodia ja mõtlevad ise sinna sõnad asemele. Või annab saatejuht neile kätte mingid suvalised asjakesed ja ütleb: “Leidke neile asjadele otstarve, tehke mingi stseen nendega!” Ma naersin teleka ees, kõht kõveras.
Kuidas tavaline inimene Ameerikas telemängudesse pääseb?
“Kuldvillaku” tüüpi saadete puhul on asi lihtne: korraldatakse testimisi ja kui sa testi läbid, oled andmebaasis olemas ja ühel päeval sulle helistatakse. Ka teiste mängude puhul on eelregistreerimine. Konkurss saadetesse on muidugi tohutu.
Kas seda ka mõõdetakse, kui sobilik on antud persoon telesse esinema?
Mõõdetakse. Ameerikas arvestatakse telegeenilisust oluliselt rohkem kui meil. Seal pole sellist asja, et vaene tark inimene tuleb mängu ja on seal oma pruunis lapitud ülikonnas... Ameerikas pannakse välisele küljele väga rõhku. Eelistatakse inimesi, keda on tore vaadata.
Eestis on telemängude võitjad üsna vaoshoitud, aga Ameerika mängudes rõõmustavad nad lausa röökides. Kas te “Kuldvillakus” olete üritanud eestlasi ka avatumaks muuta?
See on Eesti teletootjate tragöödia, et mingit võidurõõmu mängijailt välja pigistada naljalt ei õnnestu. Oleme “Kuldvillakus” läbi aegade püüdnud neile ikka ja jälle selgitada, et rõõmu tundmine on inimesele lubatud ja seda on kõigil vaatajail kodudes hea näha. Paraku ei jää see meie algajatele näitlejatele meelde ja nii nad siis võidavadki oma miljoneid, autosid ja maju vaguras vaikuses, tundes veel mingit imelikku piinlikusetunnet.
Oleme proovinud mängijatega teha lühikesi reklaamtekste, mis saadet reklaamiks, stiilis “Vaadake mind kindlasti järgmisel nädalal, ma võin võita auto!” Aga ei, liiga suurt pingutust nõuab see meie inimestelt. Ameerikas on inimesed saates aga niivõrd rõõmsad... Nende soov midagi kaamerasse öelda on tohutu!
Kas neile antakse ka napsi?
Ei. Nad on lihtsalt ise avatud olemisega.
Napsiandmisega oli nii, et kunagi mingis telemängus osalejatele pakuti enne salvestuse algust pokaal ampust. Ja keegi, kes kaotas mängu, kaebas telejaama kohtusse, et ta joodeti purju ja seetõttu kaotas. Tuli suur skandaal, mille tulemusena ei julge korraldajad enam oma mängijatele juua või süüa pakkuda.
Kuidas Ameerikas inimene telesse tööle saab?
Vaat selles mõttes on Eestis igal juhul parem elada. Meil on palju suurem tõenäosus telesse tööle saada. Aga Ameerika telesüsteem on tülika ja suurearvulise unistajaskonna eest väga hästi kaitstud.
Näiteks kohtusin Los Angeleses Ilmar Raagiga, kes on õppinud telet ja filmi nii Prantsusmaa kui Ameerika kõrgkoolides... Kõigepealt peab selline inimene leidma endale töö, mille eest reeglina ei maksta: mingiks assistendiks või muuks väikese tähtsusega mutrikeseks. Firma asi pole, kuidas ja kus sa ära elad. Loomulikult peab sul olema auto, et suudaksid kiiresti liikuda. Ja sa pead töötama hommikul üheksast kuni hilisööni, et läbi lüüa. Kui sa saad selle töökoha! Ilmar saatis oma üsna täiusliku CV kümnetesse kohtadesse ja sai lõpuks kaks assistendi kohta, korralike stuudiote juurde.
Aga alati on olemas ka õhkõrn võimalus, et just sinul läheb täide “Ameerika unelm” – õnn olla õigel ajal õiges kohas, kohtuda õige inimesega. Sealjuures on muidugi oluline, et sul oleks olemas oskus nimega “suhtlen täitsa vabalt”. Ma nägin pealt juhust, kuidas on võimalik sattuda plaadipoest tähtsale Hollywoodi peole, rikaste ja kuulsate keskele – ja sulle avaneb maailm, millest seni olid lugenud ainult ajakirjadest ja raamatutest. Järsku on kõik barjäärid su ees langenud.
Kes see oli, kes plaadipoest galapeole sattus?
Seesama minu sõber ja reisikaaslane Tuuli. See oli nii hämmastav ja juhtus sõna otseses mõttes minu kõrval. Ta tutvus juhuslikult poes ühe mõjuvõimsa inimesega, miljonärist produtsendiga. Selliste inimestega lähed sa igale poole. Lähed seltskonda, sind filmitakse, pildistatakse, pannakse tähele, ja sa saad tekitada olulisi kontakte.
Tore on teada, et vahel võib nii juhtuda. Kõigile noortele, kes sealset kuulsat ja sädelevat telemaailma lähemalt näha tahavad – lennake aga kohale! Los Angeles on soe ja suur, igav seal ei hakka ning pääsmeid eri jutushõude ja telemängude publiku hulka pääsemiseks jagatakse tasuta näiteks Venice beachil. Aga. Pimedat õnne ei soovita ma sinna küll kellelgi otsima minna – see oleks hullumeelsus! Ainult vaatama või õppima aga mitte hulkuma.
Küllap ka sina läksid Ameerikasse lootusega seal teletöö võimalus leida?
Muidugi oli mul ka tööalane lootus – “äkki juhtub miskit imet või midagi”. Aga töised unistused ei olnud selle reisi peamised põhjused. Mul on alati olnud soov teada saada, millises maailmas ma õigupoolest elan. Mulle meeldib vähimagi võimaluse korral minna sellisele põnevale reisile, kus ei ole mingeid kindlaid marsruute, eestikeelseid giide ja pehmeid voodeid. USA on suur riik, seal on hästi erinevat loodust, rikkust ja vaesust, avaraid võimalusi ja kitsarinnalisi reegleid.
Kas sul on peale Ameerika veel mõni selline maa, mille suhtes tunned, et peaks seal ära käima, siis saab maailmast paremini aru?
Minu väike tahtmine on näha esmalt kõiki maailmajagusid. Kuu aega tagasi tulin Venezuelast. Lõuna-Ameerika kummitas mind juba pikka aega. Järgmine on Aasia, täpsemini tahaks teha ühe pikema matka: Tai-Malaisia-Indoneesia. Täpsemat uurimistööd pole veel selles osas teinud, esmalt viin end sobivasse meeleollu ja kogun raha.
Teet Margna lemmik...
raamat – Stendhali “Punane ja must”
laul – kõige rohkem ümisen Frank Sinatra laule
ajastu – kaasaeg
tsitaat – “Härrased, meil ei ole enam üldse raha – tuleb kasutada oma mõistust!” (Füüsik Ernest Rutheford)
film – “Forrest Gump”
poetess – Doris Kareva
naisnäitleja – Meryl Streep
mälestus lapsepõlvest – tahtsin saada miilitsaks
aastaaeg – suvi
naisetüüp – Anu
Epp Väljaots
foto: Hele-Mai Alamaa
