Tennisetäht Maret Ani: nüüd on, mille nimel mängida

 (5)
Tennisetäht Maret Ani: nüüd on, mille nimel mängida
----

Lõunamaise temperamendiga eesti tennisepiiga Maret Ani (20) räägib auhinnadollaritest, Anna Kurnikovast, pooleli jäänud haridusteest, itaalia meestest, rivaal Kaia Kanepist ning koduigatsuse tõttu patja nutetud pisaratest. Ja hirmsast tahtmisest võita, mis talle tähtsa US Openi turniiri avaringis sel nädalal saatuslikuks sai. Vahendab Romi Erlach.

“Külaskäik Võrru õe Pille juurde, pannkookide söömine Tartus vanaema pool, Rakveres vanemate ning vend Priidu pere juures käimine ja Tallinna sõprade ülesotsimine.” Värskelt New Yorgist elu tähtsaimalt turniirilt koju saabunud tennisist Maret Ani loetleb asju, mis tema nappi kodumaal veedetud nädalasse kindlasti peavad mahtuma. “Ma käin kodus nii harva ja minu jaoks on just need asjad tähtsad,” ütleb ta.

Kolm aastat tagasi Taanis võisteldes jättis Mareti tennisetalent kustumatu mulje itaalia treenerile Simone Restellile ja alates sellest ajast elab ja harjutab neiu Põhja-Itaalia väikelinnas Sarzanas.

Maretil on treeneri mereäärsete mändide vahel asuvas villas oma tuba ja sealsete pereliikmetega lähedased suhted. Treeneri ema Maria Luisa keedab tennisistile pastat ja suhtub temasse kui oma lapsesse. Treeneri isa Ugo juhendab Mareti üldfüüsilist ettevalmistust. Kõige tipuks on Maretil Itaalias lahke sponsor, kes katab kõik tema kulud.

“Oh issand jumal, esimesed kuus kuud Itaalias ma muud ei teinudki, kui nutsin õhtuti oma toas,” lükkab neiu siiski ümber kujutluse, nagu oleks tema elu Itaalias esimestest hetkedest peale nagu paradiis olnud. Maret oli just enne Itaaliasse kolimist astunud Tallinnas õhtukooli ja seal endale toredad sõbrad saanud, kes kõik paugupealt maha jäid. Nagu ka kogu ta pere. “Läksin ihuüksinda Itaaliasse, kus ma ühtegi inimest ei tundnud ja kus keegi inglise keelt ei rääkinud.” Esimesed pool aastat ei käinud Maret kordagi kodus. “Algus oli päris karm. Aga kindlasti tasus ära.”

Olles kolm aastat Itaalias elanud, nimetab tennisist oma koduks ikkagi Eestit. “Minu jaoks tähendab kodu ikkagi perekonda,” põhjendab ta. “Kuigi ma saan oma Itaalia perega väga hästi läbi, on nad ikkagi itaallased, midagi muud.” Pealegi veedab Maret enamiku oma ajast siiski mitte Itaalias, vaid mööda maailma turniiridel ringi reisides. “Turniiride vahel Itaaliasse tagasi minna on mul küll hea tunne, aga koduks ma Itaaliat veel kindlasti ei nimeta.”

Muinasjutuline sponsor. Mareti ema nimetab Itaalia töösturist sponsorit Mauro Landonit (35), kelle “süü” tõttu näeb ta oma nooremat tütart vaid paaril nädalal aastas, muinasjutuliseks kingituseks. “Neil pole absoluutselt mitte mingit intiimsuhet,” lükkab ema ümber populaarse väärarusaama. “Landoni tahab, et Maret võimalikult hästi mängiks. Kusjuures tema kindel veendumus on: selleks, et hästi mängida, peab Maret olema õnnelik,” räägib ema. “Õige süsteem,” kostab neiu ise. “Kui mulle midagi ei meeldi, võin seda alati vabalt sponsorile öelda ja siis leiame koos lahenduse.” Mareti sõnul suhtleb ta Landoniga sageli telefonitsi, aeg-ajalt käivad nad vastastikku külas ja kui tihe ajagraafik lubab, käib mees ka võistlusi vaatamas.

Sponsor kannab kõik kulud, saades vastutasuks protsendi auhinnarahadest. “See kehtib ka näiteks US Openil võidetud 11 000 dollari kohta,” selgitab Maret. “Kirjas on küll, et ma võitsin 11 000, aga endale saan tegelikult sellest alla poole. Kõigepealt lähevad maksud maha, siis protsent sponsorile.”

“Praegu veel hoian raha, aga põhimõtteliselt on mul plaanis auto osta,” kergitab tennisetäht saladuskatet oma investeerimisplaanidelt. Talle meeldib Peugeot 206 – pisike auto on Itaalias mugav. Mareti sõnul pole talle tähtis, et auto oleks võimas ja kiire. Peaasi, et on korralik, uuemat sorti ja sõidab.

Leping Ani ja sponsor Landoni vahel sõlmiti kolm aastat tagasi kuueks aastaks. Leping võib ka pikeneda – kõik sõltub eelkõige sellest, kuidas Maretil läheb.

Loe veel

Itaalia mehed ei huvita. Eduka tennisistikarjääri kõrval on Maretil jätkuvalt pooleli keskkool. Tennisemängu kõrvalt õppida on tema sõnul võimatu. “Kui äkki juba paari aasta pärast tulen Eestisse tagasi, kavatsen keskkooli kindlasti ära lõpetada.” Võimalike ülikooliõpingute peale kaugemas tulevikus ta praegu veel ei mõtle.

Umbkeelses Itaalias elamine on Maretile kinkinud suurepärase itaalia keele oskuse. “Alguses õppisin ainult suheldes, pidin ennast käte ja jalgadega selgeks tegema. Siis õppisin sõnad ka ära,” naerab ta. Aasta pärast Itaaliasse kolimist võttis ta kümme eratundi grammatika jaoks. Nüüd loeb Maret itaalia keeles vabalt ka ilukirjandust. Lennukis, koduteel New Yorgist sai tal jäbi Danielle Steeli armastusromaan.

Itaalia kodu lähedal on väike keskus, mis pakub aja viitmiseks ka kino ja arvukaid diskoteeke. “Selleks oleks ka autot vaja, et saaks rohkem asju teha,” ütleb neiu. “Sõpru, kellega saaks välja minna, on juba palju tekkinud.”

Itaalia mehed Maretile liiga palju ei meeldi. “Alguses võivad nad tõesti kihvtid tunduda, aga kui Itaalias kauem elada ja neid rohkem tundma õppida, siis nad enam nii kihvtid ei ole,” arutleb ta. “On sellised parajad kukekesed, kõvad jutumehed. Ei ole minu tüüpi,” ütleb Maret, lisades, et kindlasti on Itaalias ka häid inimesi. “Rahvus on rahvus, alati on igasuguseid inimesi.”

Tennisisti blondid juuksed ja sinised silmad mõjuvad Itaalia meestele aga magnetina. “Eriti kui lõuna poole sõita, on kohe päris tüütu mõnikord. Öeldakse, et peaksin isegi hoiduma õhtul üksinda tänaval käimisest.”

Päris oma poiss-sõpra Maretil ei ole. Tallinna lennujaamas ajakirjanike hulgas sahinaid tekitanud noormees, kes talle kõige pikemad roosid tõi ja hiljem neiu 700-seeria BMW-ga lennujaamast minema sõidutas, osutub Mareti sponsor-rõivafirma Le Coq Sportif Eesti esindajaks. “See firma teeb nii võistlus- kui ka vaba aja riideid ja varustab mind rõivastega, nii et nad tuleks kindlasti ära mainida,” soovib tennisepiiga.

Poistega võidu. Tennisega alustas Maret kuueselt, muu spordiga aasta varem. Kui ta oli viieaastane, pani võrkpallitreenerist ema Mari tütre võimlemistrenni.

Elavat tirtsu tõmbas õe eeskujul aga rohkem korvpall ja nii sulaski viieaastane Maret endast kaks aastat vanemate poiste korvpallirühma. Käis koos poistega isegi võistlustel, kuigi ise oli nii nääpsuke, et korvpallisärk kippus üle õlgade vajuma ja ema pidi põlvikutesse voldid õmblema, et need üleval seisaks.

Kui Maret oli kuuene, ei suutnud ema treenerist sõbranna Aita Põldma enam vilka ja võitlejahingega tüdruku tegemisi niisama kõrvalt vaadata. Kutsus tüdruku proovima enda õpetatavat individuaalala – tennist.

Alguses ei suutnud mitmekülgselt andekas tüdruk tennise kõrvalt muudest spordialadest loobuda. “Sai poistega jalgpalli mängitud ja kõik kohad katki kukutud, mingit hirmu ei olnud. Hirmus võitleja olin juba siis. Kui kaotasin, olin pahane ja nutsin,” meenutab Maret.

Korvpallis jõudis ta isegi kuni 16-aastaste Eesti meistriks. Enam ta sõrmevigastuste hirmus korvpalli ei mängi.

Mõistus tuleb koju. Pärast 14 aasta pikkust tennisemängija karjääri teab Maret, et tema tugevaimad omadused platsil on tugev serv ja hea eestkäelöök. “Olen pigem loomulik talent kui kõva töörügaja – vähemalt niimoodi on mulle öeldud.” Enda väitel tunneb ta ise ka, et kui teeb liiga palju trenni, mängib halvemini. Normaalne on tema jaoks 2–2,5 tundi tennisetrenni hommikul ja 1,5–2 tundi üldfüüsilist pärastlõunal. Laupäevad ja pühapäevad on poolenisti vabad. “Ma räägin nüüd kõik saladused välja – õnneks on mul Eestis vähe vastaseid,” naerab ta.

Maret teab, et arendama peab ta eelkõige oma psühholoogilist kindlust. Oskust arvestada ka tugevama vastasega, võimet mitte liiga palju mõelda ja pabistada. “Tundub küll, et kõik sportlased muudkui räägivad, et psühholoogiline pool ja psühholoogiline pool – tegelikult ei ole tõesti üldse kerge seda paika saada.” Maret on kõva võitleja ja oma emotsioone tagasi ei hoia. Ka New Yorgis lõi ta ühe tobeda vea järel reketi ribadeks. “Eks vaikselt hakkab mõistus koju tulema ja muutun rahulikumaks,” usub ta siiski.

Oma vigadest õppimine on Mareti sõnul loomulik. “Asjad ei käi nii, et võtad kätte, teed kõvasti trenni, lähed, võidad ja jõuad kõrgele.”

Maret ütleb, et ta mõistab hästi ka Kaia Kanepi praegust mõõna. “Alguses oli Kaia noor, keegi teda ei tundnud, ta mängis hästi ja tegi hea läbilöögi. Hästi mängib Kaia siiani, aga vastased on teda tundma ja üle kavaldama õppinud, mõni väike vigastus ka lisaks – tippu püsima jääda pole üldse kerge. Saan Kaiast aru, see on täiesti normaalne. Arvan, et järgmisel aastal on ta taas esikahesajas, kui mitte kõrgemal.”

Asjaolu, et eesti ajakirjandus üritab teda ja Kaia Kanepit peaaegu vihavaenlastena kujutada, on Mareti sõnul täielik absurd.

Kui juba konkurentidest rääkimiseks läks, siis mida arvab Maret naiste tennisemaailma seltskonnatähest, viimasel ajal väga kehva mängu näitavast Anna Kurnikovast? “Mis ma tast arvan....kena tüdruk on!” naerab Eesti tennisetäht lõbustatult. Tõsinedes räägib ta, et on aru saanud: Kurnikova vähemalt püüab nüüd rohkem ka tennisele keskenduda. “Ma ei saa päris hästi aru, mis tal seal peas toimub, aga see on tema viis elada ja kui ta ise rahul on, miks mitte,” arutleb ta. Teretuttav Maret Kurnikovaga pole, kuigi kohtutud on mitmel turniiril. “Ega ta ei tereta eriti kedagi, mõne üksikuga räägib. Eks tennises ongi igaüks eelkõige iseenda eest väljas, see ei ole otseselt häiriv.”

Mareti lemmiktennisist on Martina Hingis. “Ta mängib kihvtilt. Mõistusega, mitte ainult jõuga.” Meestest meeldib Marat Safin. “Safin elab ennast hästi palju välja ja julgeb mängus riske võtta – mõnikord läheb ta muidugi liiale.” Üldiselt Maretile meeldivad mängijad, kes natuke show’d ka teevad.

US Open innustab. US Openi põhiturniirile pääsemise kohta ütleb neiu, et ei arvanud nii kaugele jõudvat. “Kui põhivõistlusele jõudsin ja ajakirjanikud kõik helistama hakkasid, ei suutnud alguses uskudagi, millega hakkama olen saanud. Nüüd mõtlen, et kui juba lõppturniirile jõudsin, oleksin võinud sealse esimese vastase Martina Mülleri vastu siiski suuta ka oma mängu mängida. Ükskõik, kas kaotan või võidan.”

Maret teadis, et kui ta tähtsa mängu eel liiga palju mõtleb, teeb see asja ainult hullemaks. “Aga kui vaatasin, kuidas Hingis koos minuga soojendust tegi ja teised ässad kõrvalväljakul mängisid, tuhanded pealtvaatajad kaasa elamas, fotograafid ja auhinnakütid ümber sagimas – lihtsalt tuli hirmus tahtmine võita. Seda enam, et vastane oli võidetav.” Müller, kes on kogenum, mängis kindlalt, Maret hakkas oma sõnul üle pingutama ja rumalusi tegema. “Lollused omakorda tegid närviliseks ja sinna ta läks. Aga kogemuse ja õppetunnina oli see US Open vaieldamatult äärmiselt kasulik.”

Oma US Openi suurturniiri järgsete treening- ja võistlusplaanide kohta ütleb tennisist, et kavatseb rahulikult edasi tegutseda. “Ei ole vaja liiga nina püsti ajada ja arvata, et nüüd lähengi võitma igale poole,” leiab ta. “Siiamaani on asjad tasapisi ülesmäge läinud, loodetavasti on see ka edaspidi nii.”

“Tegelikult on nii tähtsa turniiri õhustik ikkagi täiesti eriline,” võtab Maret US Openi kogemuse kokku. “Tõeliste suurvõistluste atmosfäär on eriliselt kihvt. Nüüd on jälle, mille nimel mängida.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare