Terroristid kasutavad meediat ära
Ajakirjanikud teavad une pealt põhikriteeriume, mis teevad lihtsalt sündmusest uudise. Kaks põhilist neist on konflikt ja päevakajalisus. Need kaks uudisväärtuse kriteeriumi on ühed kõige tugevamad relvad ka terroristide arsenalis.
Kui aasta tagasi Iraagi rahvusvahelise korpuse (multinational Corps-Iraq, MNC-I) teavitusosakonna meediaoperatsioonide ohvitseri ametikohal teenisin, paistis väga kujukalt silma, kuidas mässajad meediat ära kasutavad. Valdav osa meediast on ju suunatud konflikti otsimisele. See on ka mõistetav: kui toimetus saadab reporteri Iraaki, siis ta eeldab, et reporter teeb loo sõjast, verest ja kannatustest. Nõnda oligi Bagdadis koos sadu reportereid, kes otsisid sõda. Aga kus nõudlust, seal pakkumist.
Milline terrorirelv on kõige piltlikum, visuaalsem? Tõenäoliselt pomm: on näha tohutu jõuga toime pandud hävingut, verd, okist segaseid inimesi, inimlikku traagikat kogu eheduses, lisaks veel määramatus – keegi ei tea, kunas ja kus plahvatab järgmine.
Isiklik kogemus
Minu Iraagis teenimise ajal kasvas oluliselt autopommide ja enesetaputerroristide arv, kusjuures valdavalt kasutati neid just Bagdadis. Ei ole ju mõtet kulutada autopommi mingi pisema objekti ründamiseks kuskil kolkas, vaid autopomm tuleb plahvatama panna Bagdadis, kus on suurem tõenäosus rahvusvahelisse meediasse jõuda.
Kord juhtus Fox TV ülekandebuss olema järjekordsele plahvatuskohale suhteliselt lähedal. Telemeeskond kiirustas kohale, pani kaamerad üles ja järgmised kuus tundi tegi iga paari minuti tagant lülitusi otse-eetrisse. Mingit infot ei lisandunud, vigastatuid oli tookord õnneks samuti vähe, kuid vägev visuaal luges ja terve Ameerika nägi, kui ohtlik on Iraagis. See, et sealsamas kõrvaltänaval kihas elu, nagu poleks midagi juhtunud, ei pakkunud huvi.
Koalitsioon pidigi mässajatega aktiivselt tegelema just Bagdadis ja seda ümbritsevates provintsides, ülejäänud Iraagi kohta seisis suuremas osas ettekannetes: “Nothing significant to report.” Vastupanuvõitlejad kasutasid ära kõikvõimalikke meetodeid ja meediakanaleid, pääsemaks pildile, näitamaks oma tugevust ja tõsiseltvõetavust. Eks taga ju õigesti esitatud rünnak neile piisavalt avara uute liikmete värbamisvälja ja rahalise toetuse.
Ükski tasakaalustatuse tunnustust ihkav kanal ei saa endale lubada avalikku toetust terroristidele või seotust nendega. Kuid mis siis, kui terroristide tegevus toetab meediakanali üldist suhtumist? Võtame näiteks panaraabia uudistekanalid Al-Jazeera ja Al-Arabia. Mõlemad vastanduvad selgelt rahvusvaheliste koalitsioonide tegevusele nii Iraagi skui Afganistanis. Kuidas see nende edastatavas programmis välja paistab?
Tuletaks ehk meelde, et praegune Iraagi Al-Qaida juht Al Zarqawi kogus kuulsust just nende telejaamade “liftidesse unustatud” videokassettidega, mis kujutasid lääne pärit-olu pantvangide hukkamist. Televisioon lõi kangelase.
Minu Iraagis teenimise ajal keelas tollane ajutine valitsus Al-Jazeera tegevuse Iraagi territooriumil, telejaama korrespondentpunkt Bagdadis suleti. Mis põhjustas sellise radikaalse sammu?
Al-Jazeera korrespondendid paistsid silma liiga kiire reaktsiooniga. Nende kaameramehed jõudsid alatasa plahvatuskohta mõne minutiga ja hakkasid kohe eetrisse andma pilti järjekordsest plahvatusest. Justkui oleks keegi andnud neile pidevalt vihjeid võimalikest huvitavatest sündmustest. Kuid vahel oldi ka liiga operatiivsed: kord jooksis Al-Jazeera ekraani alumisel uudisteribal teade äsja Bagdadis lõhkenud “kohutava lõhkejõuga” autopommist, kuigi see pomm lõhkes alles mõnda aega hiljem... Tehnilised viperused, mõistame.
Sõsarkanal Al-Arabia tegutses natuke vaguramalt, näiteks makstes kohalikele vaesematele inimestele, et need kaamera ees valjusti Ameerika-vastast meelepaha väljendaksid.
Tähelepanu kui õhk hingamiseks
Terroristile on vaja avalikkuse tähelepanu samavõrd kui õhku hingamiseks. Avalikkuse tähelepanu on parim propaganda terroriorganisatsioonidele. See tagab toetajaskonna ja raha juurdevoolu nii eraannetajatelt kui ka terrorismi salaja toetavatelt riikidelt. Selleks on vaja müüa uudis usaldusväärsele araabia telekanalile, kes selle operatiivselt maailma paiskab. Seega ei saagi aru, kes siin keda ära kasutab. Ilmselt on tegemist omalaadse sümbioosiga.
On märkimisväärne, et pärast mässuliste hõivatud Fallujah’ linna vallutamist mullu sügisel leidsid koalitsioonisõdurid lisaks suurtele relvapeidikutele ja piinakambritele ka väga hea sisseseadega telestuudioid.
Satelliittelekanalite mõju elanikele on päris suur, vaatamata üldisele vaesusele. Nägin oma silmaga pilliroost ja roostes plekitükkidest ehitatud armetuid hütte, mille küljes-kõrval-peal oli satelliidiantenn.
Teiseks võimsaks kanaliks, kus oma sõnumit levitada, on kerkinud internet. Kindlasti ei ole Iraagis just eriti palju püsiühendusega hütte, kui internet pole siiski ka täiesti tundmatu. Kõige tavalisem selle infokanali rakendamise meetod on sümbioos moee ehk kogukonna kooskäimiskohaga.
Kuskil riputab keegi tundmatu konkreetsele saidile üles järjekordse üleskutse või pamfleti. Paljudes kogukondades on tehnikahuvilisi ja jõukamal järjel noori, kes selle läkituse veebist välja prindivad ja kohaliku moee juures üles riputavad. Nii levib radikaalne vihasõnum kiiresti ka infotehnoloogiliselt kirjaoskamatute muslimiteni igas maailma nurgas.
Internetis võib levitada juba märksa “põnevamat” infot kui tasakaalukas põhivoolumeedias. Möödunudaastase Fallujah’ operatsiooni ajal õnnestus mul muidu suhteliselt tõsiseltvõetavatelt saitidelt lugeda (tõlgi abiga) täiesti uskumatuid uudiseid. Näiteks teatati, et ameeriklased kasutasid rünnakus väikesi tuumapomme ja et kohe jõuab linna alla kolm tuhat Iisraeli tanki.
Pärast lahingut teatas aga üks “analüütik” täiesti tõsiselt ja pika tõestusskeemiga, et ameeriklased kasutasid Fallujah’s termotuumapommi, kuna ainult selle relva abil oli võimalik vastased nii kiiresti purustada.
Mõelgem nüüd näiteks mõne Süüria või Jeemeni külanooruki peale. Ta oskab natuke lugeda ja kirjutada, kuid tema arusaam väljaspool küla toimuvast on väga piiratud. Tema esmaseks infoallikaks on tema isa, kes räägib sama, mida räägib moees imaam, kes räägib sama, mida võib lugeda moee seinale kleebitud lendlehelt, mis räägib sama, mida võib näha onu Abu juures telekast. Selle nooruki maailmapilt on selge: Iraagis piinavad paganad meie vendi ja minu püha kohus on minna neile appi, muidu vallutavad verejanulised sionistid meie maa ja meid kõiki tapetakse. Ja jälle on juures üks vapper ususõdalane.
Üks huvitav ja suuresti isetekkeline terroristide infot võimendav, interpreteeriv ja edastav kanal on lääne sõltumatud ajakirjanikud“. Ka Eesti ajakirjandus on astunud rehale ja selliste ajakirjanike loomingut kajastanud, näiteks 18. oktoobril Eesti Ekspressis ilmunud artikkel “Basras arreteeriti terroriplahvatustes kahtlustatud britid”.
Selle loo autor on üks nn sõltumatutest ajakirjanikest, kes lähtuvad printsiibist “minu vaenlase vaenlane on mu sõber”. Kuna tegemist on Ameerika ametliku poliitika vastastega, siis kasutavad nad heal meelel ära kõike araabiamaailmas toodetud Ameerika-vastast jampsi, saamata aru, et tegelikult levitavad nad terroristide sõnumit.
Nõnda võib väita, et terrorism on ajanud kombitsad ka Eestisse, praegu küll vaid meediasse, kuid sealt on väga lühike tee meie meeltesse. Seetõttu peavad toimetajad endiselt pöörama tähelepanu nii artikli kirjutajale kui ka tema kasutatud allikate usaldusväärsusele, mitte ainult materjali sensatsioonilisusele.
