Tervistav aaloe, lõhnav hüatsint ja jõulune ardiisia
Aaloe on tooneliilialiste (Asphodelaceae) sugukonna taim. Tema tuntumad sugulased on parukliilia, tooneliilia, sauliilia, rohtlaliilia, gasteeria, havortia, tõrvikliilia jt. Aaloed on noores eas agaavide sarnased, kuid erinevalt tugevate lehekiududega agaavidest puuduvad aaloedel lehekiud. Aaloed moodustavad tiheda lehekodariku kas maapinna lähedale või okste tippu. Maailma suurimad aaloed kasvavad üle 20 m kõrguseks. Aaloede õied on erkkollased, punased või ereoranžid, ilma tugeva lõhnata ja toodavad rikkalikult nektarit. Looduses tolmeldavad aaloede õisi troopilised nektarilinnud ja mesilased. Kõi-ge sagedamini kasvatatakse Eesti kodudes puis-aaloed (Aloe arborescens), aga uuemal ajal on populaarseks saanud harilik aaloe (A. vera), mida tuntaksegi rohkem ladinakeelse teadusliku nimetuse järgi. Haruldane jeemeni aaloe (A. irafensis) valiti 2008.aastal Jeemeni rahvustaimeks. Enamasti õitsevad aaloed põhjapoolkeral siseruumides detsembris või jaanuaris, vahel ka kevadel või suvel. Et aaloed kodus õitsema saada, tuleb teda piltlikult öeldes piinata. Aaloe kasvab ja õitseb paremini suhteliselt väikeses potis ja kerges liiva- või kruusalisandiga substraadis.
Suvel meeldib aaloele valge ja õhurikas kasvukoht. Väga palju aaloed väetada ei maksa, üle-väetatud taim on küll lopsakas, kuid õitseda ei taha. Kui väetamise kasuks otsustada, võiks seda teha üks-kaks korda kuus maist septembrini lahja kaktuse- või sukulendiväetise lahusega. Isegi kui oleme võimaldanud aaloele palju päikest suvekuudel ning jaheda ja valge puhkeperioodi novembrist märtsini, võib õitsemiseni kuluda aastaid. Kõr-gekasvulised puukujulised aaloed enamasti tubastes tingimustes ei õitse, väiksemaid ja madalamaid liike õnnestub kergemini õitsemiseni kasvatada. Harilikku aaloed kasutatakse mitmel eri viisil. Teda kasvatatakse soojema kliimaga aladel parkides ja aedades ilutaimena, meil siseruumides potitaimena. Erinevalt päikeselembesest puis-aaloest meeldib harilikule aaloele kevadel ja suvel keskpäevase päikese eest varjatud kasvukoht. Hariliku aaloe lehemahla kasutatakse mitmesugustes jookides, jogurtites, kosmeetikas ja meditsiinis. Tuntud on hariliku aaloe mahla leevendavad omadused akne, põletuse, päikesepõletuse, haavade ja putukahammustuse korral. Seespidiselt kasutatakse lehtedest pressitud aaloemahla ka lahtistina ja maohaiguste puhul.
Hüatsint seostub kevadega
Healõhnalist hüatsinti (Hyacinthus) kasvatatakse aiataimena, sel juhul õitseb ta peenras kevadel mais. Hüatsinti võib ka ise ajatada või osta juba potis õitsvana. Hüatsinte on perekonnas kolme liiki. Kõik nad on sibultaimed ja nende looduslik areaal ehk levila on Lääne- ja Kesk-Aasias. Hüatsinti seostatakse kevadega, kuid tänapäeval kasvatatakse neid potitaimena sageli ka talvel. Vahemere maade kirdeosast pärit idahüatsint (H. orientalis) jõudis Lääne-Euroopasse 1562. aastal. Täna-päeval tuntakse üle 200 hüatsindisordi. Nende õievärv võib olla valge, roosa, punane või purpurne, vähem on kollase ja oranži-õielisi sorte. Prantsusmaal kasvatatakse hüatsinte õitest lõhna-õli saamiseks, mida vajab par-fümeeriatööstus. Talvel või kevadel õitsvana koju toodud hüatsinti kastetakse seni, kuni lehed rohelised püsivad. Hiljemalt maikuuks on aga talvel õitseva taime elutegevus lõppenud, lehed pruunistunud ja kuivanud. Seejärel võetakse sibul mullast välja, puhastatakse välimistest lahtistest sibulasoomustest ja kuivanud juurtest ning hoitakse otsese päikesekiirguse eest varjatult soojas ruumis kuni mahapanekuni. Aeda peenrasse istutatakse hüatsindisibulad septembri teisel poolel või oktoobri alguses. Pärast maapealse osa (lehtede ja õisikuvarre) kuivamist suvel kaevatakse hüatsindisibulad mullast välja ja hoitakse kuni sügisese mahapanekuni soojas ruumis. Väga külmal lumeta talvel on hea hüatsinte turba, lehtede või kuuseokstega katta. Kui aga lund on 10 cm või enam, pole talvekate vajalik. Ajatatud hüatsint vajab enamasti üks-kaks aastat kosumist, et sibul taastuks ja uuesti õisikupunga moodustada suudaks. Kui on tahtmine ise hüatsinti jõuludeks õitsema saada, tuleb sibulad septembris või oktoobris potti istutada ja potiga jahedasse paika jätta, kus temperatuur on +9…+13 ºC, näiteks esikusse, verandale vm. Ilma mullata võib sibulaid hoida ka üks-kaks kuud külmkapi jahekambris (mitte sügavkülmutis!).
Kaks-kolm nädalat enne soovitud õitsemise algust tuleb sibul potti istutada või pott koos mullaga valgele aknalauale sooja tuppa tõsta ja alustada kastmist. Viimastel aastatel on uueks moekaks jõulutaimeks saanud täkiline ardiisia (Ardisia crenata). Taime nimetus tuleneb ladinakeelsest sõnast ardis, mis tähendab tõlkes teravat ja tuleneb tolmukapea teravast tipust. Ardiisia kuulub nurmenukuliste (Primulaceae) sugukonda ja neid on perekonnas 500 liiki. Täkiline ardiisia kasvab looduslikult Kirde-Indiast kuni Jaapanini alusmetsataimena, nagu meil mage sõstar või harilik kuslapuu. Tänuväärne on ardiisia just hilissügisel ja talvel kauapüsivate punaste, kollaste või valgete viljade tõttu. Täkilise ardiisia viljad ja juured sisaldavad saponiine ja pole inimestele söödavad. Taime murdmisel murdekohast immitsev mahl võib põhjustada nahaärritust ja limaskesta kahjustusi. Kuigi looduses võib täkiline ardiisia kasvada kuni kahe meetri kõrguseks, on ta potitaimena palju väiksem. Igihalja taimena valige ardiisiale valge paik aknal või aknalaua lähedal. Alates veebruarist-märtsist peab taime ereda keskpäevase päikese eest varjutama või tõstma taime koos potiga lõunasse avanevalt aknalt eemale. Kevadel võib ardiisia huumusrikkasse nõrgalt happelise reaktsiooniga uude mulda istutada. Suveks võib taime pärast öökülmaohu lõppu õue poolvarjulisse paika viia. Kodustes tingimustes on võimalik ardiisiat seemnetega paljundada, mis külvatakse potti kevadel. Suvel võib paljundamiseks kasutada poolpuitunud pistikuid. Novembrist jaanuari lõpuni meeldib ardiisiale ruum, mille temperatuur on +8…+16 ºC. Oluliselt soojemas kuiva õhuga keskküttega ruumis või-vad lehed ja viljad enneaegu pruunistuda ja variseda. Kuiva õhuga ruumis parandab taime olukorda poti lähedale asetatud madal anum, millele on valatud vett õhuniiskuse suurendamiseks.
