Külli-Riin Tigasson

arvamustoimetuse juhataja

Kaleidoskoop, kust vilksab läbi poliitikuid, nääklevaid perekondi, küüditamisstseene, 1960-ndate lõpu Tartu boheemlik kodu –, räägib inimestest, kes suudavad tajuda suurust ja ülevust ainult kaotustes, traumades, valus, ilmaolekus. Nende päevi täidab nägelemine, virisemine, karjumine. Alles siis, kui tuppa astub mustades kirsades sõdur, et neid oma lähedastest ja argipäevast lõplikult eemale tirida, märkavad inimesed oma kaotust. Kaotust, mis on tegelikult aset leidnud juba enne selle sõduri tulekut – sest nad on kogu oma argipäevas peituda võiva ilu matnud nägelemise, halbade kommete ja odava meelelahutuse alla.

Kas me olemegi sellised?!

Ulvar Käärt

reporter

Endasse tõmbunud, jäärapäised, lihtsad, labased, kadedad ning ropu suuga raha ja asju taga ajavad õgardid, kes isegi siis, kui hing kipub rassimisest ja rügamisest juba kinni jääma, jõuavad rahulolevalt kiita, et nad pole veel kunagi nii hästi elanud kui praegu. Kelle jaoks on mälestus ajaloo hammasrataste vahel kannatada saanud esivanematest pühamast püha. Nagu ka vaba Eesti ja sinimustvalge lipp – olgu see riigivalitsemist saatev päevapoliitika parasjagu kui tahes roojane ja populistlik.

Ja kummaline, et kõik see kokku võib tunduda ütlemata naljakas, aga samal ajal ka nii kuramuse traagiline.

Vaadake keskmist Jaani või Mari

Dannar Leitmaa

reporter

„Fakk poliitika. Vaata inimest!” kuulutab NO99 uue lavastuse reklaamplakat. Kõlab justkui mõni südant valutav sotsioloog enne valimisi, kes üritab kutsuda poliitikuid üles arutlema ka selle üle, mida inimesed rohujuuretasandil mõtlevad. Kuid NO99 mõtleb sedakorda lauset lihtsamalt, sest aitab ju küll kõiges halvas poliitikute süüdistamisest ja vaadakem lõpuks sedasama – inimest. Seda müstilist keskmist Jaani või Mari, kelle kõige olulisemaks küsimuseks on see, kui palju keegi teenib ja miks ta peab nii palju tööd tegema, või kes lihtsalt ei julge enda olukorra parandamiseks midagi ette võtta, vaid kannatab vaikides.