Thomas Keneally “Schindleri nimekiri”


“Schindleri nimekiri” (algupärandi ark tähendab laegast ehk karpi, milles hoitakse väärtusi) on teadlikult biograafiline romaan. Mil moel, seda seletab autor juba ise kohe eessõnas.

Iga inimese elulugu on põhi-mõtteliselt keerulisem kui mis tahes biograafia tema kohta. Biograafia on alati valik tõsiasju, mida talletab inimese elukirja iga sekund. Väga vähesed meist valdavad kunsti, mida võiks nimetada aja juhtimiseks (ingl time management). Ühest nende hulgas, entomoloog Aleksandr Ljubi‰t‰evist (1890–1972), on kirjutanud Daniil Granin biograafilise jutustuse “See veider elu” (1974; ee 1976). Biograafiline proosa kompenseeribki inimest seal, kus ta ei oska ise aega juhtida, sest tal puudub ülevaade eranditult igast faktist (selles peitub nii autobiograafia võlu kui ka ohtlikkus).

Vabadus valel ajal

Tegelikult pole “Schindleri nimekiri” romaan, nagu näiteks Mati Undi “Sügisball” (1979), vaid narratiiv, mis kirjeldab meest, kes pole kõikides seikades autorile arusaadav, aga kirjanik ei hakka ka spekuleerima. Küsimusi on selles narratiivis küllalt vähe. Peaasjalikult haarab Tom Keneally jutustus poolt tosinat aastat Oskar Schindleri elust Teise maailmasõja ajal. Täpsemini mitte elust endast, vaid tingimustest ja olukordadest sõjas, kus genotsiid oli verisem kui lahingud rindel. Keneally on ehitanud kogu teksti üles nõnda, et teadmised aja kohta oleksid leitavad teksti seest ning tegelased võiksid saada arusaadavaks aja kaudu.

“Schindleri nimekirja” tegevusaeg on piiratum kui hitlerismi sünd ja kokkuvarisemine (1933–1945). Keneally ei uuri patoloogilise võimu anatoomiat; ta uurib pragmaatilist käitumist olukorras, kus aega ei ole võimalik parandada, kuid saatusi saab muuta. Tollastes oludes polnud Euroopas vaba (tähenduses “sundimatu”) mitte keegi, ka mitte väliselt neutraalne Rootsi. Vaba “karistamatu” tähenduses võis olla tapja. Oskar Schindler tahab olla vaba kolmandat moodi, ettevõtjana. Ettevõtja on vaba siis, kui ta saab lükata tootmise käima oma tahtmist mööda. Olemata ei antifa‰ist ega filantroop, tahab noor Schindler jääda kõige julmemalgi ajal inimeseks ning tegutseb nagu kõigi leivast mõtlev ülemus. Seda võibki nimetada tema vabaduseks, kuid seda saab tõlgendada ka kui seesmist suurust, vaprust aastateks, mitte üheks korraks.

Just niisugust vaprust Keneally kirjeldabki. Tema peategelane ei süüdista aega, ent ei taha selle julmusi kaasa teha. Narratiivi tekst ei sisalda kuskil Oskar Schindleri pikki ja heitlikke monolooge oma tee otsinguil, kuigi autor viitab, kuidas mees oli mõnikord depressiivne. Miks, selle jätab Keneally sulgudesse, laskumata autori- või tegelasepoolsetesse arutlustesse seeüle, kui kurnav võib olla ühe inimese suur mäng verise diktatuuriga (vastupidist aspekti, diktatuuri mängu indiviidiga, riivab Keneally väga põgusalt). Välja arvatud vahest ülemaksmine ja joomine – ta on napsimees, mitte lakard –, ei võta Schindler midagi ette hasartselt. Ta on tööstur (ehkki meie oleme harjunud, et niisugused juhivad ettevõtteid väljaspool getosid ja koonduslaagreid), kes mõistab, et inimeste vihkajalik hävitamine on kõige absurdsem tööjõu “raiskamine”.

Kokkumäng saatusega?

Kunstilist teksti analüüsides on küllalt mugav eeldada, et autori lõpetatud tekst on ühtlasi ka täiuslik. See on vaieldav. “Schindleri nimekiri” käsitleb põhjalikumalt õieti kaht asja: juutidele tapmise asemel töö võimaldamist ja kuidas seda korraldada ning nende päästmist, keda muidu oleksid likvideeritud enam-vähem kohe. Muu tuleb taustaks ja sissejuhatus Schindleri nimekirja tekkesse ning tema realiseerimisse on üsna pikk. Võib-olla on peamise sündmuse ning eelloo suhe mahuliselt paigast nihkunud, kuid tuleb arvestada, et Keneally ongi jutustuse traagilist gradatsiooni järjekindlalt vaos hoidnud.

Probleem ise, nimelt inimese päästmine ja tänu selle eest, on aga väga põline. Jutt ei ole õnnelikust pääsemisest ime läbi. Jutt käib sellest, et inimese päästmine on alati konkreetne tegu, mille iseloomustamiseks on sõna “risk” tegelikult küüniline. Uuemasse kirjandusse tõi selle probleemi Nelly Sachs (1891–1970; Nobeli preemia 1966) oma proosaesikkoguga “Legende ja jutustusi” (1921). Tookord ei teadnud noor autor, et tosinkond aastat hiljem kuulub ka tema hävitamisele, millest teda päästsid vaimsed kolleegid, sh Selma Lagerlöf.

Loe veel

Saatus kui fatalism ja seega tihtigi ka kui “hea” ettekääne puudub Thomas Keneally jutustuses täiesti. Oskar Schindler mängis kokku inimestega, mitte paratamatusega. Üldiselt tõendab see julgust ja kui julgus teeb ära midagi head, siis see jääb südamega inimestele meelde.

Mind on alati kurvastanud, et neis asjus valitseb eesti kirjanduses väga lühike mälu. 

Kaitse tagakiusamise eest

•• Eesti ala on pakkunud tagakiusatutele peavarju vähemalt alates XVII sajandist, mil siia põgenesid Vene vanausulised. Erinevalt eestlastest, keda on saadetud Siberisse asumisele vaata et igal sajandil, tulid vanausulised Peipsi läänerannikule põrgust pääsema – ja ongi pääsenud.

•• XIX sajandil tulid Tartusse dorpat‰ikud, need poolakad, kes poleks oma sünnimaal kõrgemat haridust saanud. 1930. aastate teisel poolel viibis Eestis nimekas fennougrist, saksa juut ja kommunist dr Wolfgang Steinitz (1905–1967), kes pidi põgenema stalinlike repressioonide eest Peterburist. 1941–1944 Saksa okupatsiooni elas üle Simuna arstina kirurg Leonid Vainer (1910– 1987), keda kaitses, nagu mulle on räägitud, professor Artur Linkberg. Kumbki pole ainuke näide.

•• Millest on räägitud haruharva, on sõjavangide töölevõtmine Eesti taludes ja käitistes Teise maailmasõja ajal. See tähendas Schindleri mõttes julgust, mis mõnikord võis viia kahjuks ka tragöödiani. Tunnen kaht peret, kus aastal 1962 mõisteti meestele maksimaalne karistus selle eest, et nad olid sõja ajal löönud maha vangist sulase, kes vägistas perenaise. Julged olid ka need nn ülemused, kes võtsid Nõukogude Eestis tööle inimesi, tegemata probleemi nende halbadest paberitest. Halb paber algas tookord juba valest sissekirjutusest.

•• Tagakiusatu on see, kelle ees on kõik uksed suletud ja kelle pihta võib visata kivi. Vapper on too, kes seda viimast ei luba ning teeb ukse lahti. Igavene probleem, millest tänapäeva Eesti ei saagi vabaneda.  

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare