Tiblasid ei tohi silitada!
Käisin just tulevast tööpõldu üle vaatamas, viisin oma käterätid ning voodilinad saatkonda, riputasin seinale Pätsi pildi ja seadsin ennast üldse uues kohas võimalikult hubaselt sisse. Eks ta raske saab olema, eesti keele oskajaid on Euroopas esialgu veel vähevõitu. Isegi meie Karl Vaino rääkis paremini kui näiteks Inglismaa peaminister! Ütlesin talle seda suu sisse, mina olen kohe selline avameelne inimene, käratan kõik välja, mis viha teeb. Ütlesin talle jah, et: “Häbi peaks olema, ise haritud inimene! Mis te siis liitusite meiega, kui keelt selgeks ei viitsi õppida! Tõmbaks teile kohe malgaga vastu vahtimist, tõesti, nii südame ajavad täis need umbkeelsed! Justkui mõni tibla!” Blair noogutas, naeratas, katsus midagi purssida, aga ei mina mõistnud midagi.
Schröderiga oli palju lihtsam, saksa keelt ma mõistan ise päris korralikult – sõja ajast on meelde jäänud, et “tere” on saksa keeles “Heil Hitler!” Nii ma siis Schröderile põrutasingi, küll frits imestas! Tema ise loomulikult mitte sõnagi eesti keelt ei oska. Nii et pikemat vestlust meil temaga ei tekkinud, ütlesin aga jälle et: “Heil Hitler!”– see on saksa keeles “head aega” kah, väga lihtne keel! – ning läksin linna peale.
Ma polnud varem Brüsselis käinud, nii et hoidsin silmad hästi lahti ja pidasin kogu aeg valvet – ega kuskil mõni tibla ei luuri? On ju teada, et kui nad Eestist minema aeti, siis silkasid nii mõnedki Euroopasse. Aga need seal on ju jumala kaitsetud ühe tibla ees! Sest tibla on nagu kõhu-uss, katsud teda, pärast käsi ei pese, sööd – ja ongi sul pisikud maos, algavad hirmsad valud ja sinust saab kommunist! Kas seal Euroopas neid omal ajal vähe oli, igasugu kirjanikud ja muud saksad käisid Nõukogude Liidus, said tibladega kokku ja olidki sandid valmis. Läksid koju tagasi, hakkasid lolle raamatuid kirjutama ja internatsionaale asutama, põdesid kaua ja piinarikkalt, enne kui surm tuli ning halastas. Neil polnud ju vastumürki, eestlane teadis, et kommunistiks jäämise vastu aitab suitsupääsukese sita söömine, aga õnnetud eurooplased haigestusid nagu kärbsed.
Selle pilguga ma nüüd siis seal Brüsselis ringi vaatasingi, et kas on ka palju vigaseid. Oli ikka küll, mitmel inimesel oli näost näha, kuidas ta vasakpoolsuse all vaevleb. Kolm-neli meest, kes juba päris punaseks olid läinud, viisin tagahoovi ja lõin seal kepiga maha, sest milleks lasta inimesel ilmaaegu piinelda, kui teda ravida nagunii ei saa? Aga nendele, kellest veel elulooma loota oli, andsin Eesti saatkonna aadressi ja käskisin läbi astuda, et siis seal vaatame, mida teha annab. Et kui sügavale need tiblad inimese sisse pesa on teinud – teinekord aitab päris tavalisest klistiirist ja juba tulebki kõik see tiblavärk vulinal tagant välja, nii et lust vaadata!
Tiblasid endid nägin ka Brüsselis, tulid päris tähtsalt mööda trotuaari, justkui elu peremehed, aga kui mind nägid, siis kukkusid rabistama, jooksid padinal üle tee, üks jäi suures ähmis auto alla. Kuulsin, kuidas nad kisasid, et ai-ai-ai, Orav on siia jõudnud, mis me vaesed nüüd teeme? Ei ole teil enam midagi teha, uputage end merre! Tõesti, viimane aeg oli Eestil Euroopale appi minna!
