Tiesenhauseni juhtumi võti kohtuniku käes
Koos proua Tiesenhauseniga on täna palju mängus kõigil maja- ja maaomanikel. Kui täna algav kohus loeb veenvaks kaitsepolitsei esitatud skeemi, kuidas viis meest ja üks naine kokku mängisid ning krahviperekonna maja ära varastasid, siis saab Tiesenhausen maja tagasi.
Kui kohtunik Katre Poljakova kaitsepolitseid ei usu, tähendab see, et sama skeemi kasutades võiks põhimõtteliselt kasvõi siseministri korteri ära varastada ja midagi pole kobiseda.
Kohtuprotsessist rääkides ärritub eelmisel nädalal 65-aastaseks saanud Tiesenhausenite järeltulija silmanähtavalt. “Ma ei tea, kas ma lähen üldse kohtussegi. Ma ei või neid pättisid näha, hakkan kohe üle keha värisema. Nad on mulle nii palju paha teinud,” lausub kelmide ohver.
Kohtuasja võtmeks on see, kuidas tõestada, et umbes 40 miljonit krooni väärt kinnistu praegune omanik Tiit Kurvits osales teadlikult pettuses. Et praegusest heausksest majaomanikust saaks pahauskne. Kui see on tõestatud, saab aadliproua maja tagasi. Muidu mitte.
Raha ei liikunud
Tiesenhauseni maja müüdi proua teadmata edasi kaks korda. Esimese tehinguga müüdi maja viie miljoni ja teisega kuue miljoni krooni eest. Kaitsepolitsei väitel kummagi tehingu puhul reaalselt raha ei liikunudki.
Kui kaitsepolitsei Kurvitsalt teada tahtis, kust ta raha üldse sai, näitas Kurvits laenulepingut. Lepinguga laenas OÜ Juustukuningas (esindaja Tiit Kurvits) maja ostmiseks OÜle Pankrannik (esindaja Tiit Kurvits) kuus miljonit krooni. Kust Juustukuningas raha sai, pärisid kaitsepolitseinikud edasi. Juustukuningas laenas omakorda maksuvabalt firmalt Wylon International, näitas Kurvits uut lepingut.
Lollikindel skeem. Mine tee kindlaks, kust maksuvaba firma raha võttis või kas seda raha üldse olemas oli. Siin oleks pidanud otsad vette kaduma. Kuid skeemitajad tegid ühe pisiasjaga lolli vea nagu koolipoisid.
Notarit vale-Tiesenhauseniga tüssata suutnud mehed kirjutasid Wyloni ja Juustukuninga laenulepingule kogemata alla kuupäeva, mil seda firmat polnud veel üldse edasi müüdudki maksuvabade firmadega kauplevast Suntingerist! Ehk – Wylon laenas raha ajal, mil teda ennast polnud ametlikult olemaski.
##Just see kuupäevaviga lubab kaitsepolitseil väita, et tegemist oli fiktiivsete laenulepingutega, nagu olid fiktiivsed ka kõik maja ostu-müügi tehingud.
Sellega üritab kaitsepolitsei tõestada, et Kurvits teadis väga hästi, et osaleb pikalt plaanitud kelmuses.
Ometi on päris-Tiesenhauseni advokaat Margus Heek enne kohtuprotsessi pessimistlik. “Ma kardan küll, et lootus maja tagasi saada on nullilähedane,” ütleb Heek. “See juhtub ainult siis, kui kohus ütleb otsuses selgesõnaliselt, et Kurvits oli pahauskne omanik. Aga seda praktikas tõestada on väga raske.”
“See oligi skeemi mõte, et tankistid jäävad kohtus süüdi, aga maja jääb ikkagi Pankrannikule,” lisab Heek.
“Omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige. Seega kui kohus isikud kinnisasja omandamisega seoses kuriteos süüdi mõistab, on pahausksus enam kui tõendatud,” väidab aga justiitsministeeriumi nõunik Kaupo Paal.
Kurioosum on see, et aasta enne pettust ilmus Eesti Päevalehes tuntud vandeadvokaadi Indrek Tederi arvamusartikkel “Kuidas omastada Toompea lossi”. Artiklis kirjeldab Teder lühidalt skeemi, mida kasutasid ka Tiesenhauseni röövijad.
“Tulenevalt kehtivast õigusest võib lihtsustatult väita, et kui keegi saavutab ükskõik millisel moel enda kandmise kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna ning võõrandab kinnisasja heausksele ostjale, siis on kinnistusraamatusse alusetult kantud isik n-ö mäel ning tegelik omanik omandist ilma,” väitis Teder artiklis.
Nüüd saame praktikas kontrollida, kas õigus on advokaatidel või jagab justiitsministeerium katteta lubadusi.
Praegu on Tiesenhauseni majal Heegi nõudmisel arest peal, et Pankrannik maja edasi ei müüks. Kui kohtus Pankranniku pahausklikkus tõestamist ei leia, läheb asi hoopis absurdseks. Sest Heek lubab: “Meie poolest võib see arest siis kasvõi 10 aastaks peale jääda.” Selle aja jooksul ei saaks keegi majaga midagi teha, ka mitte seda remontida.
Ühele küsimusele jättis uurimine vastamata. Kes on kogu selle skeemi taga? Kes rahastas ning mõtles skeemid välja?
Kohtus tankistid
Heek on veendunud, et kohtu ette astuvad kuus inimest on tankistid. “See on advokaadi või juristi välja mõeldud skeem,” usub Heek. “Skeemi tegija pidi seadusi hästi valdama.” Asjaõigusseadus on tavalisele inimesele keeruline nagu hiina keel.
Heek väidab end aimavat, kes kuriteo tellis, kuid kuna ta ei suuda oma väiteid tõestada, siis jätab suu lukku.
Vahepeal kahtlustas kaitsepolitsei, et majapettuse taga on Eesti allilmas hästi tuntud Tõnu Silves, kuid ühtegi otsest niiti tema juurde ei viinud.
Kaudseid viiteid on kaitsepolitseil kõvasti. Vale-Tiesenhauseni “volitatud esindajat” Toivo Toimi mänginud Aavo Vesilind on Silvese kannupoiss, kelle abil Silves on tehinguid teinud. Näiteks leidis kaitsepolitsei pettuses osalenud Belfordi Õigusbüroo arvutitest failid Vesilinnu metsatehingutest Võrumaal. Failide nimed olid lihtsalt silves.doc ja silves1.doc. Silves oli koos Vesilinnuga ka siis, kui politsei nad kasiinos kinni võttis.
Kaitsepolitsei hakkas Silvest kahtlustama siis, kui selgus, et kõik pettuseks vajalikud dokumendid valmistati ette Belfordi Õigusbüroos. Silves on Belfordi ammune klient. Belford tegi näiteks lepingud Silvese piljardiklubile X-club, mis mõned aastad tagasi Tallinna kesklinnas “iseenesest” maha põles.
Belfordi omanikku Marian Vahurit ja büroo juhti Vahuri Pajomäge peab kaitsepolitsei selleks vahelüliks, kes pettuse mõistatusliku tellija ülesandel peale lepingute ettevalmistamise hankisid ka kinnistusametist kõik vajalikud andmed Tiesenhauseni kinnistu kohta ning tegid Vahuri tuttavast Tiit Kurvitsast heauskse ja rikka majaostja.
Tartu ülikoolis filosoofiat õppiv ja Megazone’i spordisaali juhtiv Vahuri on leppinud, et kohus ta süüdi mõistab. “Siin ei ole võimalik asja õiguslikust aspektist analüüsida, sest juba meedia suund on ainult üks olnud, kõik süüdi,” nendib ta. “Kas arvate, et kohus peaks teistsuguseid otsuseid langetama, kui rahvas ootab? Kui riigivõimul, täpsemini – seda käsutavatel isikutel on vaja, siis maja võetakse Kurvitsalt ära niikuinii.”
Vahuri meelest jättis kaitsepolitsei uurimise ajal arvestamata olulisi asjaolusid.
“Linnas on palju õigus- ja advokaadibüroosid, kes oleksid aidanud igaljuhul tegelasi maja vormistamisel, miks valida just see, mida ise juhid?” küsib ta. “Linnas on palju notaribüroosid – miks valida jällegi see, kellega koostöö on sujunud aastaid, ja see koostöö nullida? Kui oleksime nii teadlikult skeemis osalenud, siis miks on Belfordi raamatupidamises kõik tehingud kajastatud avalikult ning Kullamäe maksis meile asjaajamise eest umbes 2000 krooni mille kohta on ka tšekid esitada.”
Pettuses musta töö teinud Mati Kullamäe ja Aavo Vesilind on staaikad kurjategijad. Oma 63. sünnipäeval järjekordselt kohtu ette astuv Vesilind on kuus korda kinni istunud ning 44-aastane Kullamäe viis korda.
Vesilind pandi viimati viieks aastaks kelmuse eest kinni 1995. aastal ning Kullamäe kolmeks aastaks huligaansuse eest 1996. aastal. Kui Kullamäe ennetäht-aegselt 1998. aastal vabanes, tulistati teda järgmisel päeval Tartus tänaval möödasõitvast autost. Mees sai kolm kuuli kerre, kuid arstid päästsid ta elu.
Vesilind on politseinike sõnul sündinud kelmiandega mees. “Nagu Bender, intelligentne kelm,” iseloomustasid nad teda. Notar Sirje Rõõmu pettis Tiesenhauseni volitatud esindajat Toivo Toimi mänginud paruka ja prillidega maskeeritud Vesilind nii ära, et silm ka ei pilkunud.
Peale Tiesenhauseni majapettuses osalemise uurib Võru politsei, kas Vesilind on seotud miljoni krooni väljapetmisega ühelt metsafirmalt.
Linnavalitsus tahab ise maja ära võtta
Isegi kui kohus maja Tiesenhausenile tagasi annab, ei pruugi krahviperekonna järeltulija sellest kaua rõõmu tunda.
Tallinna maa-amet saatis 28. jaanuaril Tiesenhausenile teate, et Venemaa arhiivist saadud dokumendi järgi lahkus tema isa koos perega 1941. aastal Saksamaale. Mis tähendab, et Tiesenhausenil justkui poleks majale enam õigust, kuna vastavalt NSV Liidu ja Saksamaa lepingule kompenseeriti ümberasujatele maha jäetud vara.
Proua on Venemaalt välja ilmunud dokumendi üle väga hämmeldunud. “Me ei lahkunud kuhugi, ei 1941. ega 1942. aastal. Ma pole kunagi Eestist lahkunud,” kinnitab nõukogude ajal Pavlova nime kandnud Tiesenhausen.
Tiesenhauseni sõnul kirjutas haige isa maja 1934. aastal ema nimele. Kui nad oleksid lahkunud Saksamaale, poleks seda maja nagunii hüvitatud. “Ema oli lätlane ja tal polnud mingit põhjust ära sõita,” räägib Tiesenhusen. “Elasime veel Vene ajalgi seal.”
Maa-ameti tagastamis-osakonna juhataja Terje Krais usub enam dokumente. Ja Moskvast leitud Nõukogude ja Saksa ametnike allkirjadega dokumendi pealkiri ütleb selgelt – “Isikute nimekiri, kes asusid Saksamaale ümber” ning seal seisab Tiesenhauseni isa nimi. “Suulised tunnistused ei lükka ümber kirjalikke tõendeid,” ütles Krais.
Ametnikud võtaksid seega maja ära. Esialgu peab siiski ära ootama, mida uus riigikogu otsustab Saksamaale ümberasujate vara tagastamise kohta.
