Tiina ja Tiidu juures ehk Kuidas rõngastada kadumisohus musti toonekurgi
Läheme kotkaklubi meeste Urmas Sellise ja Renno Nellisega kaasa kurgede pesi kontrollima, sihiks on Läänemaal Palivere kandis elava kurepaari Tiina ja Tiidu kodukoht.
Peale poegade rõngastamise on vaja seal teravdada ka pesa kohal otse-eetri pilti edastava veebikaamera fookust, vahetada selle akud ja tõsta paremasse kohta akusid laadivad päikesepaneelid.
Tiina ja Tiidu kodumetsa äärde jõudes märkavad Urmas ja Renno kohe üht kurge kauguses üle põldude pesa poole lendamas. Sellest teevad nad järelduse, et kavva võetud toimetusteks võib olla ligi kolm tundi aega. Just nii pikkade pauside järel käivad vanalinnud tavaliselt poegadele pessa toitu viimas.
Tiina ja Tiidu kodukoht asub omajagu troopilist džunglit meenutavas laialehises metsas, kus kõrguvad põlised tammejändrikud. Nende all kasvavad maapinda hämaras hoidvad sarapuud. Selle kuresilmade eest varju pakkuva lehiskatuse all saab veebikaamera töös hoidmiseks vajalikud akud rahulikult uute vastu välja vahetada.
Must-toonekurgede roojast heledaks võõbatud kogukas pesakuhil troonib sealsamas suure ja harali okstega tamme otsas. Urmas loeb selle juures sõnad peale: kui emb-kumb vanalind peaks end näole andma, tuleb üritada võimalikult märkamatult ja liikumatult paigale jääda.
Paljulapseline pere
Vastasel korral võib häiritud kurg pesa juurest mõnda aega eemale hoida ja täies kasvuhoos pojad seeläbi nälga kannatama jätta.
Kui binokliga kiigata, vaatavad ülalt vastu neli juba päris kure moodi, kuid siiski veel valget udusulis linnuhakatist, kel vanust veidi enam kui kuu jagu. Tavaliselt on must-toonekurgedel pesas kaks-kolm poega, neli võsu on nende kohta juba kõva tulemus. Ja arvestades seda, et mustadel kurgedel on igal aastal üle Eesti pojad vaid keskmiselt kuues-seitsmes pesas, on Tiina ja Tiit olnud väga tublid.
Esialgu on linnud vakka ja uudistavad tardunult kahel jalal seistes mööda maad pesa alla tulnud tegelasi. See on ju nende esimene kohtumine inimestega. Kui aga Urmas jalgade külge kinnitatud spetsiaalsete raudadega krabinal tamme otsa ronib ja pea üle pesaserva tõstab, löövad kurehakatised instinktiivselt valjul häälel lahti ähvardava torina, mis on veider segu jämeda kõlaga kääksumisest, ruigamisest, nokaklõbinast, säutsumisest ja kiiksumisest.
Kuigi kurepojad võivad pessa tungijatele enesekaitseks ka oma väikese, aga see-eest terava nokaga pähe ja näkku toksata, need linnud õnneks selle peale ei tule.
Esmalt krutib Urmas uduseks muutunud veebikaamera pildi teravaks. Seejuures on tal kuskil kontoris arvuti taga abiks EENeti andmesidevõrgu ekspert Urmas Lett, kes telefoni teel juhatab, kuhu ja kui palju on vaja fookust timmida.
Siis heidab Urmas kurepoegadele rahustamiseks oma jaki peale ja võtab nad ükshaaval ette: rõngastab, kaalub, mõõdab tiiva ja noka pikkust ning lõpuks võtab soo määramiseks ja geeniuuringuteks igalt linnult ka ühe sule. Ükski noorkurg vastu ei puikle. Vasaku jala ümber saavad Tiina ja Tiidu võsud valged plastrõngad numbrimärkidega 711C, 711J, 711F ja 711T ning paremasse jalga – nii nagu kõik Eestis rõngastatavad sulelised – alumiiniumrõnga, millesse on pressitud „Estonia Matsalu” ja unikaalne kood.
Nokaga vastu pead
Selgub, et esimesena ja viimasena ehk kuni kolmepäevase vahega koorunud pojukeste kasvu erinevus on väga suur: kui kõige vanem lind kaalub juba üle kahe kilogrammi, siis kõige noorem poole vähem.
Kui rõngad on jalas ning Urmas ajab kurepoegade peale laotatud jaki lahkumiseks jälle endale selga, jäävad linnud avatud silmadega ja liikumatult üksteise kõrvale ritta lamama. Selline käitumine on kaitserefleks – et vaenlane elutud kehad sinnapaika jätaks.
Kuid enne kui Urmas jõuab alla ronima hakata, ei pea kõige krapsakama kurepoja närv siiski vastu. Kuraasikas linnuke ajab end püsti ja üritab Urmasele nokaga vastu pead virutada.
Mõnigi võib ju praegu mõelda, kas kurepoegi on ikka mõtet rõngastamisega häirida. On küll. See on koguni hädavajalik, sest just tänu rõngastele on neid võimalik edaspidi ära tunda ja ühtlasi teada saada, kus need kadumisohus liigi esindajad liiguvad ja mis paigad on neile elutähtsad.
Kui ka päikesepaneel on päikeselisemasse kohta tõstetud, tühjaks kulunud 36-kilogrammised akud selga upitatud ja kõik minekuks valmis, tuleb tagasi esimene vanalind, kaasas kala. Vahepeal poegade jalgade ümber tekkinud rõngaid ei paista vanalind sugugi tähele panevat. Teave selle kohta tuli kurekaamera fännidelt ehk nn storkahoolikutelt, kes hoiavad pesal ööpäev läbi silma peal.
Tiidu ja Tiina poegade sirgumist saavad kõik huvilised interneti vahendusel aadressil www.looduskalender.ee jälgida kuni augusti esimeste nädalateni. Selleks ajaks peaksid nad olema juba nii suured, et hakata valmistuma elu esimeseks suureks katsumuseks – lennuks Aafrikasse või Lähis-Idasse.
Arvukus väheneb järjest
Must-toonekured (Ciconia nigra) sarnanevad meil arvukate valge-toonekurgedega, kuid on neist pisut väiksemad, musta kaela ja tiibade alapoolega.
Vanalinnud on rinnast sabaaluseni valged.
Kogu muu sulestik on must (tugeva purpurrohelise metalliläikega), nokk ja jalad punased.
Vanarahvas uskus, et see arg ja harva nähtav laaneasukas ennustab surma.
Must-toonekure põhitoiduks on kalad ja kahepaiksed, keda ta püüab meelsasti väikestest metsajõgedest ja -kraavidest. Harvem kohtab teda toitumas järvedes, kalatiikides, madalas meres ja niitudel.
Viimaste aastate uuringud on näidanud, et headele toitumisaladele võivad isaslinnud lennata isegi kuni 40 kilomeetrit pesast. Pesapaigad asuvad suuremates metsades kaugel inimasustusest.
Must-toonekured on rändlinnud. Isaslinnud võivad meile saabuda aprilli alguses juba enne jää ja lume sulamist.
Pärast naasmist hakkavad isaslinnud kohe pesa kohendama, et võita peagi saabuva emaslinnu poolehoid.
Kõigile isaslindudele levila põhjapiiril asuvas Eestis paarilist ei leidugi.
Kui 1980. aastate algul hinnati must-toonekurgede arvukust 250 paarini, siis praegu arvatakse neid olevat vaid kuni 80 paari.
