Tiina Reinart: loodan, et meie eluajal viimane paberleht veel välja ei sure
Tööd, mida väga palju tunnustatud pole. Üldiselt on ju toimetaja kaadritagune inimene, keda keegi ei tunne ega tea. „Mõnele see roll sobib, mõnele mitte. Minule sobib see väga,” tunnistas Reinart. „Ometi on toimetaja roll ajakirjanduses üsna suur ja mõnes mõttes võikski seda teenetemärki võtta kui tunnustust toimetaja institutsioonile.”
Tiina Reinart on Eesti ajakirjanduses ilmselt üks pikaaegsemaid toimetajaid – juba 20 aastat on ta olnud inimene, kes on vähe lugusid kirjutanud, ent sellevõrra rohkem neid toimetanud ja ajakirjanikke juhendanud. Ka allakirjutanule oli Reinart aastal 1993 Saaremaa ajalehes Oma Saar esimene praktikajuhendaja. Tõsi, toona kirjutas ka Reinart ise pisut rohkem, kuid aastast 1994, mil ta suundus tööle Postimehesse, ongi ta pigem kaadritagust tõsist tööd teinud.
Kuid mis on see paljuräägitud end avalikkuses vähe teatud toimetaja vastutus? Reinart ütleb lihtsalt: toimetaja on ajakirjaniku loo esimene kvalifitseeritud lugeja, esimene kõrvalpilk. Ja kui ta on pika mäluga, ajakirjanduses töötamise ja kirjutamise kogemusega ning laia silmaringiga, siis suudab ta kindlasti märgata neid asju, mis ajakirjaniku loos on puudu, vastuseta ja segased. Toimetaja on mõnes mõttes juba enne loo kirjutamist ajakirjanikule abiks. Või vähemasti peaks olema. Ta aitab läbi mõelda, kuidas lugu esitada, kuidas see lugu oleks kõige selgem, kelle käest tuleks kommentaare küsida. „Meil on seda jäänud järjest vähemaks, see on tõsi,” möönis Reinart.
Ambitsioon tulla kaadri tagant välja ning kirjutada üks maailma muutev artikkel, Tiinas puudub. Kui aga mõnda teemat on käsitletud võib-olla ehk vähese elukogemusega, on Tiina küll tundnud, et selle loo oleks võinud küll ise paremini kirjutada. „Mitte sellepärast, et oma nime lehes avaldada, vaid et see lugu on tundunud lapsik, pealiskaudne, ühekülge. Sest mis seal salata – ajakirjanduses on palju inimesi, kes alles alustavad oma tööd. Sinna pole midagi parata,” tõdes Reinart.
Kuid kuidas on Tiina rahul ajakirjandusega laiemalt? „Paberajakirjandust sellel kujul, mis ta oli siis, kui mina ja võib-olla ka sina alustasid, enam ei ole. Ka praegusel paberajakirjandusel pole midagi häda. On täiesti kobedat ja kvaliteetset materjali. Aga see, mis toimub veebis, on eraldi küsimus,” ütles Reinart. „Ma saan aru, et see on tulevikumeedia ja sinna panustamine on kindlasti õige, aga ma ei tunne end seal koduselt ja ma ei suuda sealt alati leida seda, mida ma tahan. Lugude ja nende kirjutajate kvaliteet on kahetsusväärselt tihti alla lati. Aga võib-olla loksub see aja jooksul paika. Sest eks ka paberajakirjanduses oli suur kvalitatiivne vahe võrreldes nõukogude aja lõpu ja 1990-ndate lõpu ning 2000-ndate algusega,” lisas Reinart, avaldades ühtlasi lootust, et meie elu ajal viimane paberleht veel välja ei sure.
