Tiina Tauraite, kabatsokid ja glamour
Oma tasakaalukuses vankumatu Tiina – ei ühtki kiljatust ega jalgupidi laualehüpet! – pihib: “Peale teatrikooli lõpetamist oli mul sama tunne, millest on rääkinud teisedki näitlejad: enne kooli oskasin ma palju rohkem kui pärast. Julgus eksida oli röövitud, illusioonid asendunud reaalsusega.”
Ometi torkas Tiina silma juba lavakooli kaheksateistkümnenda, Priit Pedajase juhendatud lennu diplomilavastustes. Mäletan, et oli seal üks ühtpidi Katariina Laugu ja teistpidi Anne Paluveri moodi tüdruk, kellest hoovas ka mingit peaaegu eksootilist võõrapära. Ehkki, eesti keel kõlas tema suus klaasselgelt.
Alles nüüd, Tiinaga silmast silma kohtudes, jõuab mulle kohale, et tema kergelt võõrapärane olek tähendab ka ühtjagu võõrast verd: Tiina isa on puhastverd leedukas. Tuli Eestisse sõjaväkke ja üks Eesti naine hakkas nii palju meeldima, et otsustaski siia jääda. Tiina lapsepõlvekodu on olnud küll alati eestikeelne, aga mingit tukset tunneb ta ometi, kui ainult kuuleb mõnda Milinaviciuse tüüpi perekonnanime. Kes? Kust? Kas keegi “meie omade” juurest?
Tauraite või Tammauraite?
Pole parata, et Tiina lõunapoolsem päritolu toob kohe meelde ühe teise Tiina, Kitzbergi “Libahundi” oma, keda Tammaru pere tema võõra vere pärast imetles ja võõristas. Olgugi, et Von Krahli teatri isepidi pööratud “Libahundis” mängis Tiina Tauraite hoopis näitlejat, kes omakorda mängib Tammaru vanaema. “Mulle on öeldud, et ma olen dramaaatiline naiskarakter. No okei, hästi, olen,” ütleb Tiina, ja see kõlab natuke nagu Tammaru-Tiina kuulsa pöördumise moodi (mäletate, see: “Libahundiks ütlete mind? Olen jah, te ju teisiti ei taha!”), sest talle ei meeldi lahterdamine ja võrdusmärkide vedamine. Igaüks olgu ikka ise ja omamoodi.
Aga siin Tiinade paralleelsus vaata et lõpebki, sest Tiina Tauraite pole sirgunud mitte laante ja metsade rüpes, vaid Tallinnas. Astus kohe peale keskkooli teatrikooli (täitsa kindla peale astus, ilma mingite muude variantideta!) ning töötab juba kolmandat hooaega Von Krahli teatris. Elab Mustamäel, külastab klubiüritusi ja on muidu ka üdini urbaniseerunud. Ehkki hingeline side looduse ja loomadega on tal tihke – ühelegi vastutulevale koerale ei jää tere ütlemata ning aastavahetuse paiku tõi ta koju peremeheta kassipoja Kuuba.
Mõnu sellest, kui küünealused mullast mustaks saavad, on Tiinale tuttav vanemate suvekodust Muugal. “Mina ja mu noorem vend oleme seal olnud kõik suved sünnist saati. Ma isegi ei tea, mis rõõm mind seal haarab! See on lihtsalt nii teistmoodi tunne, kui näed midagi kasvamas ja vilja kandmas. Töö tulemus on palju käegakatsutavam kui teatris.”
“Tiina on tegelikult hästi kodune tüüp, kes oskab kabatokke praadida ja kududa,” teab kursusekaaslane ja sõbranna Elo Selirand. “Talle sobiks aiapidamine ja kuus last ning sügiseti moosipurkidele siltide kleepimine.”
Ega see ausalt öelda tundugi asjaosalisele väga utoopilise tulevikuvisioonina, sest peenrapidamise pisik on ju kodust kaasa antud. “Kunagi maale elama minna? Miks mitte! Ainult et siis peab keegi kaasas olema.”
Tiinal on see “keegi” olemas, viimased kuus aastat juba. Kursusevenna, praeguse Von Krahli teatri näitleja Erki Lauriga sai neist teatriperekond juba lavakooli teisel kursusel. “Öeldakse, et tüdruk vaatab oma tulevase välja isa näo järgi, mina olen otsinud ennemini vastandit. Minu isa on olnud alati vihane töörügaja – mis seal imestada, pere kõige vanem laps, sõja ajal sündinud ja isata kasvanud. Ta nagu vastutaks terve ilma eest ja usub siiamaani, et talvekartul tuleb igal mehel ise maha panna. Elukaaslases väärtustan just kergemat – mis ei tähenda, et kerglast – ellusuhtumist. Igast olukorrast on võimalik välja tulla, ilma et hambad kogu aeg pingutusest ristis oleksid.”
Nagu kassipoeg vette
Töö Von Krahli teatri näitetrupis pole Eesti mõistes päris tavaline, nagu pole see teatergi üks paljude teiste hulgast. “Krahl on koht, kus vaatajal on kõike oodata. Tuleb trepist üles ja ongi nagu näpu ära andnud,” räägib Tiina, kes kahe ja poole hooaja jooksul on jõudnud mängida Peeter Jalaka, Mati Undi, Ingomar Vihmari, venelase Sasha Pepeljajevi, inglase Peter Bicknelli ja soomlase Erik Söderblomi tükkides.
Kus veel meie oludes saaks nii esinduslikus seltskonnas teatrit teha? Ega ei saakski, raputab Tiina pead. “Siin on ainuke koht, kus Pepeljajev astub uksest sisse ja teeb “Kodanikud”. Teised teatrid peavad oma imagot hoidma, nad ei saa endale lubada publiku shokeerimist.”
Krahli näitlejatele on teinekord kaasa tuntud: on mingid Jalaka marionetid, mannekeenid, ei enamat kui varjukujud videopiltidelt, kel jääb igavesti maitsmata psühholoogilise karakterikujundamise rõõm. “Kaugel sellest!” hüüatab Tiina. “Näiteks “Kodanikes” oli murdu psühholoogiat. Pealegi on lavastaja GITISes õppinud, ta teadis täpselt, kuidas mind suunata ja aidata.”
Kui aga “Kodanike” erakordne füüsiline mahv rahva-, peotantsu ja kergejõustikutrenni kogemusega Tiinale on talutav, siis viimase tööga tundis ta end kassipojana vette visatavat. Jutt käib mõistagi kõmulisest projektist, Jouko Turkka tükist “Connecting People”. Raskused lavastaja Erik Söderblomiga ei tekkinud ootuspäraselt mitte materjali ehmatava räiguse või sisemiste tabude lõhkumise pärast, vaid professionaalsel pinnal. “Esmakordselt tundsin valusalt, et ma mitte midagi ei oska,” tunnistab Tiina. “See kogemus oli täiesti nõrgaksvõttev ja ma olen selle eest lavastajale tohutult tänulik – sealt edasi saab tulla ainult edasiminek.”
Oma rollis – maailma kauneim naine – tundis Tiina muuseas esimest korda kaasnäitleja suhtes põletavat kadedust. Kiivusesööst tabas teda siis, kui ta jälgis kõrvalt kursuseõde Liina Vahtrikut, kes mängis väga veenvalt nõdrameelset prügikastinaist.
Seda kenade näitlejataride needust, et jääbki oma välimuse tõttu printsesse ja kaunitare mängima, Tiina ei karda. “Olen jõudnud juba nõida teha ja muldvana Tammaru vanaema, aga mängimata on mul veel haigused ja meeltesegadus,” kurdab Tiina, kes inimlikest pahedest pelgab kõige rohkem kurjust. Rumalus teda eriti ei häiri. Pigem vaatab ta issanda loomaaias ringi uudistava pilguga – kust see tuleb, et mõni niimoodi teeb või arvab? Äkki on ta targem, kui esmapilgul paistab? Järsku ta veel areneb?
Poeb libahundinahka
Innovatiivse “uue aja” näitlejana tegutseb Tiina palgatööst vabaks jääval ajal aladel, mis ometi otsapidi ka teatrit riivavad: moeshowdel ja vibe’idel. Esimene neist rohkem töö, teine lõbu ja mõnus meelelahutus. “Vibe on nagu kindlate reeglitega maskeraad, kus kõik on endale mingid hilbud selga otsinud ja kaasa mängivad.” Tiina rollid selles kreemises ja paheliselt dekadentlikus maailmas vahelduvad kiiresti.
Moeetendustes on ta olnud nii vampnaine kui ka metsiku lääne beib, vibe-pidude stiili ja koloriidi valivad korraldajad igaks korraks isesuguse. Määratud õhtul tõmmatakse tundmatuseni moonutav kest nagu libahundinahk ülle ja sukeldutakse öhe patuseid tegusid tegema.
Kord kuus kirega end eksklusiivsel klubiüritusel välja rabeleda, end tühjaks tantsida ja lihtsalt eputada-peputada on täpselt paras annus, et ülejäänud päevadel elada ontlikku pereinimese elu ja riietuda suhteliselt silmatorkamatult (tänase tuulise päeva tulekarva müts on tema garderoobi suur erand!).
Erkiga on Tiina koos olnud terve iseseisva täiskasvanuelu. Nad on teineteisele esimesed ja seepärast igapidi kokku- ja külgekasvanud. Tänaseni tuleb neil õhtust õhtusse ka koos ühistes tükkides laval olla. Ehk just sellepärast mängiks Tiina mõnes mehe-naise kaheinimesetükis pigem mõne võõra meesnäitlejaga. “Kui me Erkiga koos töötame, pauguvad meil uksed, me lähme tülli ja peame hakkama ära leppima. Paratamatult ootad oma mehelt sama õrna kohtlemist nagu igalt teiselt partnerilt. Oma elukaaslasega mängides jääb ju üks etapp välja – see partnerite teineteise kompamine, mis ongi näitlejale tema töös üks magusamaid.”
[[2]] Mälestusväärne Raffaello
Nii nagu Tiina tahab tõmmata piirjoont elu- ja lavapartnerluse vahel, nii tuleb tema kindlat veendumust mööda ka kooselus tõmmata üks mõtteline joon iseenda ja kaaslase vahele. “Sa võid teha selle vea, et elad üleni teisele, unustades ära, milline sa olid enne. Suhte alguses ma tegin selle vea. Ühel hetkel hakkasin hirmu tundma, et kui ma kogu aeg muudkui annan-annan-annan, siis kusagil südamepõhjas lähen iseendaga pahuksisse. Olen näinud selliseid õnnetuid naisi ega soovi, et minuga niimoodi juhtuks. Ei ole õige, et kui armastad kedagi, pead millestki loobuma ja kannatama. Raudselt on võimalik leida kooselus kompromisse!”
Tiina mõõdetud olek lubab uskuda, et tema juba valdab seda nii hinnalist elamise tasakaalukunsti ja tolerantsust. Ta on rahul kahetoalise korteriga paneelmajas, kuigi Erki tahaks, et oleks midagi suurt ja oma. Ta unistab kaunist laulatusest, suurest-kaugest reisist ja sellest, et laps, mis nende perre sünniks, oleks ametlikult fikseeritud perekonnaliige. Talle meeldiks nii. Aga mitte midagi pole lõppude lõpuks lahti, kui see miskipärast ei peaks niimoodi minema.
Kõige ilusama episoodi seoses Tiina ja tema teatritööga jätsin muidugi lõppu. Tauraite kursuseõed istusid kord Draamateatri kohvikus. Aarne Üksküla tuli, andis Tiinale väikse valge Raffaello ja pobises omaette häbelikult: “Mul on ikka igal kursusel oma lemmik olnud.”n
Võib kindel olla, et kui eesti kino vähegi jõudsamalt tegutseks, oleks nii filmogeenne näitlejanna nagu Tiina praeguseks juba soliidse kinokogemusega.
Tuulearmuke
"Lisaks tunderikkaile silmile ja ilmekale miimikale oskab Tauraite väga veetlevalt kõnelda ilusat eesti keelt." Nii kirjutas Gerda Kordemets Betti Alveri "Tuulearmukese" põhjal tehtud telelavastust hinnates. Just teatrikooli lõpetava Tiina täita oli ses loos klaveriõpilase Lea Ringi roll, tema eleegiline kujunemislugu. Seda rolli märgati ja märgiti ära – koguni Suure Vankri kultuuripreemiaga.
Elo Selirand, "Tuulearmukese" lavastaja: Olime algaja näitleja ja algaja lavastaja ning meil oli nende rollide vedamisega küllalt palju raskusi. Ainult kuna Tiina on juhuslikult ka mu sõbranna, siis sai ta halastamatult vatti. Ta pidi kahekraadise külmaga tuletõrjeauto poolt toodetud vihmas jooksma, 12 tundi päris sajus kesk raba keksima ja Jägala joal kaadri huvides seisma seal, kus jää enam ei kandnud...
Aga nalja sai meil Suure Vankri tseremoonial, kuhu Tiina mu kaasa võttis. Kuna auhinnatud saada oli täiesti ebareaalne, siis võtsime sihikule lubatud viiekäigulise õhtusöögi. Päev läbi nälgisime ning kui kohale jõudsime, tuli välja, et kõik portsud olid dessertlusika suurused ja laudkonna peale oli ette nähtud pudel veini. Pikka iga meie lauanaabritele, Uku Jollerile ja Riina Airenne mehele, kes kaks pudelit välja rääkisid! Vastu ootustele saadud auhinna ja tühja kõhu mõjul tegime pärast ööklubis sellised dringid, et Erki pidi meile 1953. aasta Pobedaga järele tulema. Meie enda jalad ei kandnud enam.
Kui Tiina elus üldse mingeid hullusi on teinud, siis seda esimese kire tuhinas ja Erki mõjul. Nüüd teda enam kummipaadi ja 8pallise tormiga merd avastama ei meelitaks.
Tiina on über!
Erki Laur, kursuse- ja elukaaslane: Kõneldakse, et mees, kes oma elus slaavi naist on tundma õppinud, ei see muid taha. Räägitakse ju nii? Veel räägitakse, et Tiina Tauraite olla võõra- ja slaavipärane. Maybe. Üks, mis kindel, on see, et Tiina on jube hea näitleja.
Kuue aasta järel ei ole ma ikka aru saanud, kumb meeldib talle endale rohkem – kas rohida või lasta valla sado-maso-vamp-seks-lesbi-maniaki kirg mõnel prive’il. Ta on über.
Kui vaja, bikiinid
Moekunstnik Gerli Tinn: Tiina on tüüp, keda ma olen oma modellina kasutanud kõige kauem. Tema puhul võib alati kindel olla. Esiteks saab tema tulemise järgi kella õigeks keerata, teiseks on ta lihtsalt nii hea näitleja, et täidab kogu lava ära. Ta ei ole mingi klassikaline iludus, vaid sihukese shefi näoga. Ja pole vahet, kas panna teda tegema metsavenda või suurilma daami, ühtviisi hästi tulevad välja kõik.
Aegajalt tekib mul tahtmine teda tema tagasihoidlikkusest ja konservatiivsusest välja tuua. Ütlen talle näiteks enne vibe’i: "Ei, Tiina, täna ei pane sa viigipükse jalga, paned hoopis bikiinid." Ja enamasti õnnestub mul tõesti teda pöörasemaks keerata."
Tauraite ja tehnika
Autot juhtida Tiinale meeldib. Meeldib sedavõrd, et mõnikord juhi kõrval istudes õpetab ja tänitab ta nii, et võib kõige rahumeelsemagi rivist välja viia. Ainult parandada ta neid tehnikatäiusi ei taha. Kord sundis elu teda pilkases pimeduses 1969. aasta Volvo Amazonil generaatori rihma pingutama. Nii ta siis pusis seal pimedas, taskulamp suus ja mobiil kõrva ja õla vahele surutud, teisel pool toru nõu andmas vaheldumisi Erki ja tema tehnotaip-sõber. Ära pingutas Tiina selle rihma. Ja jõudis elusa ja tervena koju.
Sven Karja
foto: Hele-Mai Alamaa
