Tiit Kändler: Tulnukad ei tule marsilt vaid maalt
Kaugida unimudil on pisike elukas. Vähemasti võrreldes inimesega. Kasvab vaid veerand meetri pikkuseks. Tegutseb Kaug-Ida magevetes. Elab seal, kus ükski teine selgroogne elada ei taha. Kas või mudalompides. Kui tuleb talv ja lomp põhjani jäätub, siis unimudil kartma ei löö. Temal on kehas antifriisi, mis ei lase kudedel jää survel lõhkeda. Ja kui tuleb suvi ning lomp kuivab, poeb unimudil mutta ja ootab selles vargsi uut vihma. Mis sellisest tahta. Kuid ime küll – inimene unimudilat kardab. Vähemasti siis, kui inimene osutub Eesti kalateadlaseks, kes teab karta.
Ohustab mageveekalu
“Unimudil ohustab neid veekogusid ja veekogude osi, kus teisi röövkalu pole,” ütleb kalateadlane Meelis Tambets. Nüüd on unimudil jõudnud oma Kaug-Ida ürgkodust Eestisse. Meelis Tambets ja Rein Järvekülg leidsid kaks unimudilat juunis kontrollpüüki tehes Narva veehoidlast. Ja eelmisel nädalal jõudis tulnukas keskkonnaministeeriumi pressiteatesse: “Kaug-Ida unimudila näol on teadaolevatel andmetel tegemist kalaliigiga, kes võib oma uutes levikupiirkondades looduslikke veeökosüsteeme oluliselt muuta.”
Kartuseks on põhjust, sest unimudil on väga kohanemisvõimeline. Ta talub hästi reostust, hapnikuvaegust, veekogude külmumist ja kuivamist. Sööb kõike, mida saab. Ja enamgi veel. Kui unimudil satub näiteks tiiki, kus suudab kaladest elada vaid karp, on karpkalal lips läbi.
Kaugida unimudil pole esimene mudil, kes Eestit avastab. 1999. aastal leiti Läänemerest uusmudil ehk ümarmudil. See kala on pärit Kaspia merest, ta on kaldaäärne liik ja kasvab samuti 25 sentimeetri pikkuseks. Kuid ümarmudil ei suudaks ohustada Läänemere kooslust, kuna elab meres. “Mageveekalad on ohustatumad, sest neil on niigi kõva stress,” kommenteerib kalateadlane Meelis Tambets. “Unimudil on röövkala ja ohustab seetõttu nii teiste liikide toidulauda kui ka otseselt liike endid.”
Väikesed vägilased
Kuid ikkagi – milleks võõrliike karta, kui meil on aastasadu ja isegi -tuhandeid välja kujunenud kooslused? Kas need siis ei suuda võõrast rahvast jagu saada? “Ökosüsteem pole uue liigi tulekuks valmis, pikapeale see aga tasakaalustub,” kommenteerib Tambets. Küsimus on vaid selles, kuhu tasakaal satub.
Üldse on loomadest enim tulnukaid meie vetes, kokku sadakond liiki. Igal aastal tuuakse Võrtsjärve juurde angerjat. Inimene kasvatab vikerforelli. Merre lastakse või on lastud lõhet, meriforelli, merisiiga, haugi. Pisemad elukad rändavad laevade küljes või siis ballastvetes. Nii on siia juba viikingite ajal tulnud merekarp. Siis saabus rändkarp, Põhja-Ameerikast ilmus hulkharjasuss, Mustalt merelt üks vesikirbuline ja hüdraloom.
Läänemeri on riimveeline ehk väga vähe soolane ja see kaitseb elustikku paljude vaid soolases vees elavate elukate eest. Kuid pisikesi loomakesi ei tasu alahinnata. Nii on vesikirp ja hulkharjasuss põhjustanud mere elustikus selliseid muudatusi, mis mõjutavad kalade toidulauda. Ja võib-olla mõjutavad nende arvukust enamgi kui kalameeste poolt nii ohtralt kirutud kormoran, kes on siin pesitsenud varemgi.
Saared õpetavad tasakaalu
Kõige paremini mõistavad ökoloogid elustiku toimimist saarte järgi. On uuritud, mis toimub üksikutel eraldatud saartel. Kuidas seal tekib tasakaal ja mis juhtudel see tasakaal hävib. Saared ei pruugi olla meresaared. Saared on ka näiteks oaas keset kõrbe, mäestiku kõrgemad alad, ürgmetsalapid kesk põlde. Eestis võiks looduslikeks saarteks pidada rabasid, inimtekkelisteks saarteks metsalappe.
Tasakaaluteooria kohaselt on sisseränne ja väljasuremine tasakaalus. Saar täitub liikidega, sisseränne väheneb ja väljasuremine suureneb, kuni need tasakaalustavad teineteist tasakaalutasemel. Tasakaalu tagab ringlus. Üks liblikaliik saabub, teine sureb välja, kuid saarel on ikka sama palju liblikaliike. Kuid on olukordi, mil tasakaalu ei pruugi enam saabuda. Nii näiteks saarte puhul, kus enne kiskjaid ei elanud ja kuhu nüüd saabub kas või üks kiskjaliik. See lööb elustiku toimimise sassi. Saar vaesub.
Põhjuseks on asjaolu, et mida kaugemale edeneb üleilmastumine, seda madalamaks jäävad barjäärid saarte ja ümbruskonna vahel.
Kuid loodus on ju ennegi hakkama saanud, mis häda ei lase siis nüüd edeneda? Ent asurkond on evolutsioonilise ajaloo vang, ja uus kohanemine, ka uute liikide teke võtab aega. Kuid inimese pealesurutud tempo seda aega ei anna. Nii on mõned ökoloogid arvanud, et imetajate evolutsioon on nüüdseks peatunud. Uusi võimalusi enam juurde ei teki.
Kuidas siis liikide levikut valitseda ja kontrollida? Kas seda on üldse võimalik teha?
Üks on selge: mida enam on kohalikus elustikus liike ja mida rikkalikum, täiskasvanum see on, seda paremini suudetakse säilitada tasakaal ka uute liikide saabudes. See on üks põhjusi, miks kohaliku looduse kaitset tuleb edendada.
Võõrliigi üle otsustame aga sageli emotsionaalselt. Nii näiteks kargavad linnuhuvilised iga uue nähtud haruldase liigi puhul rõõmust pilve piirile. Nagu selle aasta mais, avastades Eestis esimest korda mägiraadi, tulnuka Lõuna-Euroopa mägialadelt.
Kes on võõrad liigid
Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kohaselt on võõrliik liik, alamliik või madalam taksonoomiline üksus, mis on introdutseeritud väljapoole tema harilikku leviala, kus liik on elutsenud minevikus või kaasajal.
Osa võõrliike on nn invasiivsed liigid, kes tulevad kohale ja hakkavad laiutama. Umbes kümnendik immigrante kohaneb uute oludega ja neist omakorda kümnendik muutub laiutajaks. Eestis on laiutajate tüüpnäited hiid-karuputk ja mink ehk ameerika naarits.
Unimudila teekond
Oletatakse, et unimudil saabus Leningradi oblastist. Välimuselt meenutab kaugida unimudil meie merekalu mudillasi – tal on kaks seljauime, rinna- ja kõhuuimed paiknevad enam-vähem kohakuti pea lähedal, pruunikal kehal on suured ja uimedel väikesed tumedad täpid. Unimudil võib kasvada kuni 25 cm pikkuseks.
Näpunäide unimudila kohtajale
Praegused juhuslikud leiud ei anna kaugida unimudila rohkusest ega levilast ülevaadet. Kalaliigi edasise käekäigu jälgimisel on suureks abiks, kui inimesed, kes selle kala kätte saavad, annavad ihtüoloogidele teada aadressil mtambets@ut.ee. Tabatud isendeid tuleb kuni ihtüoloogidele üleandmiseni näiteks sügavkülmas säilitada. Vette tagasi mitte lasta.
Hea tulnukate käsitlus
Eesti keeles ilmunust kirjeldab võõrliikide ohtu nüüdisaegselt ja põnevalt möödunud aastal ilmunud David Quammeni raamat “Dodo laul”.
