Tiit Made astub vastu platsipuhastajate ajaloole

 (20)
Tiit Made astub vastu platsipuhastajate ajaloole
----

Tiit Made raamat tõstab katte mitmelt taasiseseisvumisaja seni väheräägitud seigalt.

Tiit Made võrdleb vastvalminud raamatut “Ükskord niikuinii” tõsielulise ooperiga – selles on armastust, reetmist, vihkamist ja petmist, keegi saab lõpuks surma ja kõige krooniks on võitlus vabaduse eest.

Selle ooperi peategelased on Edgar Savisaar, Vaino Väljas ja Rahvarinne. Kõrvalosades on Eesti komitee, loomeliidud, ERSP ja raamatu ainuke laip – interliikumine.

Raamatut ajendas kirjutama viimases ENSV ülemnõukogus taasiseseisvumise poolt hääletanuid koondavas 20. augusti klubis tärganud mulje, et nende tegevust pole tunnustatud.

“Mind hakkas häirima tendents, et edasistes käsitlustes hakati tõstma Eesti komiteed ja Eesti kongressi ja halvustama ülem-nõukogu, kes oli tegelikult ainus institutsioon, kes sai iseseisvuse välja kuulutada,” ütles Made.

Pakitud oli kaks kohvrit

Nüüd on see tema sõnul muutunud osalt põlvkondadevaheliseks probleemiks. “Ja kui tuli võimule nii-öelda platsipuhastajate põlvkond, kes otseselt ei osalenud iseseisvuse taastamisel, kuigi oleksid võinud seda teha, kui poleks boikoteerinud, siis nemad olid õnnetud,” lisas ta. Sisuliselt on vastuolu taustaks ka paljude poliitiliste jõudude vastandumine Edgar Savisaarele.

Taasiseseisvumispäeva, 20. augustit on ju nimetatud halvustavalt edgaripäevaks, aga tegelikult hoidis Savisaar sellest sündmusest pigem eemale, sest selleks ajaks ei saanud ta enam läbi suruda oma tahtmist, märkis Made.

Raamatus kritiseerib ja kirjeldab ta mitme poliitiku seisukohtade muutumist.

“Piltlikult öeldes oli see aeg, kus pidi olema kaks pakitud kohvrit – üks minekuks Siberisse, teine läände,” ütles Made. “Aga terve hulk Eesti poliitikuid otsustas määraval hetkel kõrvale hoida. Pärast olid igati sõna võtmas, kui läks auhindade jagamiseks.”

Temaatiliste peatükkide kaupa esitatud põhjaliku kronoloogiaga ligi 400-leheküljeline raamat võiks Made sõnul sobida ka õpikuks, sest emotsionaalsetest hinnangutest olevat ta püüdnud hoiduda ning faktoloogiat on hoolega kontrollitud. Ladusas tekstis leidub aga ka otsest kriitikat.

“Siin on välja toodud, kuidas sel ajal poliitikasse tulnud inimeste vahel tekkis konkurents, kuidas toimus juba loodud organisatsioonide või liikumiste konkureerimine, ühtede esilekerkimine ja teiste allaneelamine,” märkis Made.

Raamatu kirjutamise mõte mõlkus pikka aega poliitikas olnud Madel juba ammu meeles. Selleks oli ta aastate jooksul kogunud pakkide viisi perfokaartidele kirjutatud märkmeid ja tsitaate, mis said nüüd koos ajaleheväljalõigetega välja võetud. Lisaks vestles Made raamatu jaoks mitme toonase tipp-poliitikuga.

Kõige raskem oligi kokku panna eri inimeste nägemusi – näiteks Jeltsini Tallinnas käigu kohta ütlesid neli inimest, et just nemad olid esitanud Jeltsinile kutse siia tulla.

Osa teemasid on Made sõnul kirjutatud läbi lillede, sest mitu poliitikut jätkab kõrgetel kohtadel ning kõigest ei saa veel kirjutada. Nii jäid ära mõned kohad inimeste kahtlustest, otsuste pidevast muutumisest ja kahepaiksusest.

Tiit Made “Ükskord niikuinii”

Kirjastus Argo 2006

Lk 360–361

•• Kell 12 algab Ülemnõukogu istung. Puudub koguni 27 saadikut. Nende hulgas ka eelmisel päeval aktiivselt tegutsenud ja arutelusid ummikusse suunanud Jaak Allik. Ta on hiljem selgitanud (“Kaks otsustavat päeva Toompeal”, lk 85–88), et pidi viima Viljandi Ugalas läbi näidendi “Juliale” peaproove.

Ülemnõukogu kuluaarides liikus aga spekulatsioon, et Allik olla läinud Pihkvasse put‰iste toetavate sõjaväelastega kokku leppima, kuidas pärast riigipöörde õnnestumist Eesti NSV-s võimu jagada. Küllap rääkis Allik oma õigustuses õigust, et Ülemnõukogus polnud “midagi olulist” arutusel ning ta ei tahtnud päeva Tallinnas olemise peale raisata, vaid tegeles loomingulise tööga Mulgimaa pealinnas.

Ülemnõukogu aruteluobjektiks olevat aga 1991. aasta lisaeelarve teine lugemine, mis ei pakkuvat kellelegi mingit huvi.

Lk 370

Loe veel

•• Ajaloolisest otsustusest jäid kõrvale kaheksa eestlast. Sõltumatute demokraatide üks aseesimees Jaak Allik oli tormanud oma asju ajama ja Eesti riigi taasloomisele käega löönud. Oli ta siis Viljandis, nagu ise väidab, või Pihkvas Vene sõjarditega oma tuleviku üle aru pidamas, nagu kuluaariinfo väitis, jääb siinkohal täpsustamata. (...) Igasugused kvislingluses süüdistamised mis tahes kandi pealt on spekulatiivsed ja kergesti tõrjutavad. Ne poiman, ne vor (pole kinni püütud, pole varas), ütleb vene rahvatarkus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare